Lapsed: kõige tähtsam on, et ema ja isa oleks olemas

Kas te teate, mis päev täna on?

Ühest suust: Jaa, kolmapäev!

Õige, aga mis päev täna veel on?

Iris: Mina tean – lastekaitsepäev!

Jälle õige. Aga kas te teate, mida see päev tähendab? Miks me seda tähistame?

Andi: Siis kontrollitakse kõik lapsed üle ja vaadatakse, et kas neil on ikka kõik korras.

Oliver: Mina kardan kontrolli, sest ma ei taha midagi halba kuulda.

Karolina: Mina ka ei taha. Äkki meile tehakse süsti.

Andi: Ükskord mulle tehti näpu peale süsti, siis käis kehast selline… võpatus läbi.

Oliver: Mina kardan ka süsti.

Arusaadav. Aga mis te arvate, kas lapsi peab kaitsma?

Ühest suust: Jaa!

Aga kelle eest?

Oliver: Puukide eest näiteks. Kirpude ka. Ja rästikute ja usside ja madude.

Andi: Ja sääskede eest.

Karolina: Pahade eest.

Andi: Jah, mõnikord on mulle keegi tundunud pahana. Keegi läks kunagi teise juurde ja ütles, et sa oled paha nõid.

Oliver: Mina kogemata mõnikord vaidlen suurema vennaga ja siis ta ütleb mulle idioot. Ükskord mu naabrid näitasid mulle keskmist sõrme.

Andi: Minu üks sõber ütleb mulle idikas.

Kas selline käitumine on teie meelest kena?

Ühest suust: Eiiii!

Andi: Aga mõtle, kui sulle keegi nii teeks, onju.

Oliver: Ma ei tea, mida see keskmine sõrm tähendabki.

Iris: Mina tean! Midagi halba igal juhul.

Kas te ise olete ka mõnikord natuke pahad olnud?

Ühest suust: Jaa, kodus vahel.

Aga miks?

Iris: Sellepärast et me vaidleme vahel vastu. Sellepärast et võib olla mina ei taha, aga tema tahab.

Oliver: Mina ei taha näiteks mõnikord poodi minna. Ükskord ma ei tahtnud süüa ja siis vaidlesin emmele vastu.

Andi: Mõnikord ma ei tohi külla minna. Aga ükskord ma vaidlesin nii kõvasti vastu, et sain minna.

Kuidas need vaidlused tavaliselt lõppevad?

Andi ja Karolina ühest suust: Hästi!

Iris: Tavaliselt mõni ütleb, et lepime ära.

Karolina: Ma palun vabandust.

Oliver: Mina lihtsalt ootan ja siis lähen laua tagant ära oma tuppa.

Andi: Tavaliselt, kui see vaidlus on ükskord lõppenud, siis emme teeb mulle kalli ja siis on kõik jälle korras.

Karolina: Ja siis sa saad ise ka emmet kallistada.

Kas teie arvates on vaja lapsi mõnikord tutistada?

Ühest suust: Ei, pole vaja.

Oliver: Mul on nii lühikesed juuksed, et mind ei saagi tutistada.

Mis te arvate, mis lapsele kõige rohkem rõõmu pakub?

Karoliina: Kommid!

Oliver: Et ema oleks olemas.

Andi: Et isa oleks ka olemas.

Oliver: Et vennad oleks head, mitte ei ütleks idioot.

Karolina: Et ema ja isa oleks head.

Andi: Et koolis keegi ei kiusaks.

Oliver: Ja et saaks koolis viisi. Ja naabrid oleksid ka head.