Avaldame vabakutselise näitleja Külli Reinumägi õrnuse manifesti, millega ta soovib innustada teisigi naisi julgeid ideid ellu viima, astudes nõnda vastu meestekesksele maailmale.
Külli Reinumägi: õrnuse manifest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel tundub, et Eestis on kaalu ainult sellel, mis on suur. Suurel on jõudu, suure taga on inimesed, suurel on raha ja ideid. Väike on...väike, tal pole tähtsust, ta ei jõua läbi müra, ta jääb kuhugi kaugele maha... Ei jõua kohale.
Meil on suured supermarketid, aga pole väikesi kohvilõhnaseid pagaripoode. Meil on mitmed monopolid ja ei ühtki tillukest alternatiivi. Selleks et bänd saaks esineda, tuleb teha festival. Et keegi muuseumi tuleks, on vaja korraldada suur muuseumiöö.
Et sind kuuldaks, peab olema suur, palju tegema ja häälekalt kaugele kostma. Aga miks... ei või olla lihtsalt väike ja... õrn?
Jõudu on nii palju, et see, millel vähem jõudu, kaob. Õrnu pooltoone elus, hetkedes, kunstis ja inimestes ei näe enam.
Igal lillel on elu- ja kasvamisõigus, isegi kui ta ei kasva kunagi nii kõrgeks nagu päevalill. Ma usun, tuleb tõmmata ka üksainus joon. Pole mastaapse laemaali süü, et ta on mastaapne laemaal, ega hapra pliiatsijoonise süü, et on habras pliiatsijoonis. Lihtsalt... pisut enam austust hapra pliiatsijoonise vastu. Ta on ju samuti olemas, meile kõigile rõõmuks ja inspiratsiooniks.
Kehtestada – iga päev kuulen, et tuleb ennast kehtestada. Aga mina tahan olla end kehtestamata.
Unistan päevast, mil saame õlad alla lasta ja unustada paine olla suur. Ajast, mil ühesugune väärtus on arglikul ebatäiuslikul naeratusel ja täiuslikult väljapeetud naerul.
Tervitan õrnu hetki ja inimesi oma kõrval.
Tervitan ühtainust liigutavat fotot juhuslikus blogis.
Tervitan lavastust, milles on kiindumust ja kirge ja mille reklaami pole ma kusagil näinud.
Tervitan kingiks saadud plaati muusikaga, mis on nii tundlik ja mida pole arvustanud ükski päevaleht.
Tervitan näitlejat, keda lavastajad pole avastanud.
Tervitan raamatut, mis vaimustas mind, muutis mind päriselt paremaks inimeseks ja mis ei jõua kunagi listi «100 raamatut, mida elu jooksul peab läbi lugema».
Tervitan teid kõiki. Isegi kui teist üle sõidetakse, isegi kui te pole olnud piisavalt jõulised, radikaalsed või erilised, siis mina hoian teid. Sest õrnus on jõud.