Tahan teiega jagada üht mõtet, mida olen juba pikka aega kaasas kandnud. See on veendumus, et «tere» päästab maailma.*
Elina Kivinukk: «tere» päästab maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tere» all ma ei mõtle alati isegi sõna kui sellist või viisakusreeglit, et kas mees naisele või noorem vanemale. «Tere» on pigem märk meie igapäevases käitumises kui žest. Sama hästi võib see olla ka naeratus või pilkkontakt.
Kunagi on sotsiaalteadlased öelnud, et Eestis valitseb usaldamatuse ühiskond: kui meil on võimalus valida, kas öelda «tere» või mitte öelda, siis me eelistame mitte öelda. Täna tahaksin jagada kolme põhjust, millega olen kokku puutunud, miks inimesed ei tereta, ja nendele vastu vaielda.
Me ei ütle «tere», sest see on meie kultuuri osa. Oleme kinnised, meil on halb ilm, mis ei luba otsa vaadata, oleme nõukogude taagaga, kui soovite. Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina mäletan veel neid aegu, kui Rootsi minek oli suur elamus. Ja ma mäletan, mis oli tollal minu jaoks elamus: see, et seal öeldi poodides «tere».
Täna on Eestiski see kena tava levinud ja peame seda pigem mühaklikuks, kui Selveri teenindaja meile «tere» ei ütle. Mida see lihtne näide ütleb? Seda, et ka meie kultuur võib muutuda ja me suudame olla veel avatumad, kui selleks jõupingutusi teeme.
Ma ei tunnegi neid inimesi. Just nagu inimene poleks teretamist väärt. Veel ekstreemsematel juhtudel olen kuulnud õpilasi, kes on põhjendanud oma mitteteretamist: ma ei öelnud «tere», sest äkki ta on koristaja.
«Tere» on kõige odavam ja lihtsam viis märgata ja tunnustada teist inimest ja öelda: sa oled oluline. Ja «tere» on kõige neutraalsem asi öelda.
Eelmisel aastal Londonis olles läksime linnalähedasse metsa jalutama. Ja see oli imekspandav, et kõik, kes seal üksteisele vastu tulid, teretasid üksteist. Ühed tulid sõpradega piknikule, teised jooksid, kolmas jalutas koeraga – kõik seltskonnad teretasid omavahel, kui tee peal kohtusid.
Võite öelda, et Londonis kindlasti üks ainus mets ongi ja kõik need külastajad on seal juba vanad tuttavad. Aga isegi juhul, kui see nii oleks, on sealseid püsikülastajaid pea sama palju kui Eestis inimesi kokku.
Ma ei saa teretamisest mingit kasu. On loomulik, et inimesed tegutsevad nii, nagu neile kasulik. Aga kas pole nii, et sageli me ei oska ette näha, millal meie jaoks mingid inimesed kasulikuks osutuvad? Kui näiteks midagi peaks juhtuma, siis inimeselt, kellele varem on juba «tere» öeldud või otsa vaadatud, on palju kergem abi küsida.
Aga «terel» on ka pikaajalise perspektiiviga kasu. Kui me teretame rohkem – naabreid, tööl koridoris kokku sattudes, liftis, oma lemmikkohviku teenindajat bussipeatuses nähes – tekib tunne, et kogu maailm on täis sõbralikke ja avatud inimesi. Ja te keegi ei suuda mulle põhjendada, et avatud ja sõbralikus maailmas ei ole kasulik elada.
Niisiis, head sõbrad, kui teil on järgmisel korral valikuvõimalus, kas öelda «tere» või mitte öelda, siis ärge kahelge: öelge «tere!».
_
* Tegemist on 18. aprillil 2011 Tallinnas Salme kultuurikeskuses kõlanud TEDx Tallinna avakõnega.