Anu Saagim: õnn on valik

Hahetavas koidikus märkan naabrit ja tema koera hommikusel jalutuskäigul. Purskan naerma, kui koer paneb pidurit ja keeldub üle lombi kargamast. Minu tuju tõuseb mitme pügala võrra.  

Helistan sõbrale, kellega pidime trehvama hommikusöögiks nurgapealses kohvikus.

Ma ei üllatu, kui kuulen apaatset häält: «Ma lihtsalt ei suuda end sellise vastiku ilmaga kokku võtta.» Minugi tuju langeb nulli. Teen kohvi ja kiikan aknast välja. Seal lohistavad jalgu järel juba tuult trotsivad töösipelgad. Näib, et koerailm masendab neidki ja minugi tuju on totaalses miinuses.  

Kas tõesti on keskkond ja ilm nii määravad tegurid, et mõjutavad radikaalselt igat meie päeva? Aga kui miskit oleks teisiti, kas oleksin õnnelikum? Kui õues poleks nii hall ja kole, kas oleksin töökam ja lõbusam? Kui oleksin kõhnem, oleksin kindlasti ilusam? Või kui mul oleks uus auto, oleksin kindlasti rahulolevam? Aga kui päike ei kütaks lagipähe, kas teeksin oma töödki paremini? Kui tagumik oleks pringim, oleksin seksikam? Ja kui minu uus auto ei neelaks nii palju kütust, oleks mul vara hankida juba uhkem kortergi? 

Kui sinult küsitaks täna, kas oled õnnelik, mida vastaksid? Olen küll, aga… Oleksin küll, kui… Tõesti, alati võiks olla paremini.

Varem polnud ma mõelnudki, et sõbratar, kellele tihti oma südant puistan ja kelle kaela valimatult oma mureämbreid kallan, pole ise kunagi oma probleemidest numbrit teinud.

Sellegipoolest pole ta õnnelikum kui mõni teine meie ümber. Ta elab tavalist elu tööd rassiva mehe kõrval, kasvatab lapsi ja koera ning teeb ise samuti palju tööd. Talgi on samad mured, mis teistel. Sellegipoolest näib ta tasakaaluka ja õnneliku inimesena.

Ta ei kurda väsimust, ei raha- ega vaba aja nappust, ei kehvasti magatud ööde üle. Hiljuti ma lihtsalt ei suutnud enam ja pidin küsima, kas ta on tõesti oma eluga nii väga rahul, kui paistab või lihtsalt teeskleb.

«See on valik,» ütles ta lihtsalt. «Võiksin ju vinguda, et mees on alalõpmata tööl. Et pidin majanduslikel põhjustel müüma oma ilusa auto ja et üks minu lastest on pidevalt haige. Tegelikult on ju hoopis niipidi, et mind on õnnistatud paljude toredate asjadega: on mees, kes tuleb pärast tööd koju, meil on ökonoomne pereauto ja maailma armsaim poeg. Ma isegi ei julgeks ohkida!» Sõbratar on lihtsalt otsustanud, et pöörab tähelepanu ainult neile nüanssidele, mis on tema elus hästi, mitte halvasti.

Olen püüdnud temast eeskuju võtta ja iga päev mõelda vähemalt tosinale seigale, mis on minu elus suurepärased. Isegi sellistele, mis on iseenesestmõistetavad. Minu kodu meeldib mulle, sest see on minu nägu – valgusküllane ja mugav nagu kassi pesa.

Pääsen kõndides nii tööle kui jooksurajale. Abikaasas hindan tema loovust ja tööle pühendumust ja sedagi, et mind nähes ta alati naeratab. Laps on paras vembumees ja seegi on tore. Oma töös armastan selle mitmekülgsust. Et saan end proovile panna nii mitmetes erinevates projektides. Asju, mille üle igapäevaselt rõõmu tunda, leidub tegelikult miljoneid.

Kahju, et meile meenub nii harva, kui hästi on asjad tegelikult. Just nüüd ja praegu. Isegi sellistel hommikutel, kui on külm ja tuuline juba kolmandat päeva jutti.