Kadi Liis Saar – Eesti imelaps Cambridge’is

Keegi polnud seda Eestis varem suutnud. 10. klassi tüdrukuna õppis ta korraga Tallinna kahes tippkoolis. Järgmisel õppeaastal läks Inglismaale, kus läbis kaheaastase gümnaasiumi ühe aastaga – ja lõpetas lisaks Tallinna reaalkooli 11. klassi.

Kadi Liis Saar (20), too säravate võimetega tüdruk, pääses sedasi hõlpsalt maailma tippu kuuluvasse Cambridge’i ülikooli, kus lõpetas esimese kursuse koguni enne, kui jõudis Eestis riigieksamitega gümnaasiumiõpinguile formaalselt punkti panna.

Lisaks edule koolis, on Kadi Liis Saar tulnud 20 korda Eesti noorte- ja korra isegi Suurbritannia omaealiste koolinoorte meistriks tennises. Wunderkind ehk imelaps? Kahtlemata. Kuid mitte ainult. Ema hinnangul on tütart elus aidanud erakordne tahtejõud.

Kadi Liis, olite Eestis vaieldamatult suur taibu. Kui Cambridge’i ülikooli läksite, kas seal ootas teiesuguseid kümnete kaupa juba ees?

See oligi mu kõige suurem lootus, et seal oleks ümberringi samasuguseid, kellega... ma ei taha öelda, et konkureerida, aga konkurents on edasiviiv jõud ja paneb paratamatult veel kõvemini pingutama. Tuligi välja, et ma ei ole seal kõige-kõigem, aga mitte ka vilets. Olen arvestatavate parimate seas.

Kui kõva konkureerimine seal käib?

Aasta lõpus on eksamid, kus tudengid pannakse pingeritta, kes on esimeses, kes teises ja kes kolmandas kolmandikus. Lisaks saad oma koha teada. Ega neli kolmetunnist eksamit, mille järgi sind ritta pannakse, kõige adekvaatsemad näitajad muidugi pole. Räägitakse, et parimad teadlased ei tule sageli esimese kolmandiku seast, vaid pigem tagantpoolt.

Kus teie pingereas paiknete?

Esimeses kolmandikus, 10-15 protsendi sees. Esimesse kolmandikku jõudjaile makstakse stipendiumi, antakse elamiseks paremad ruumid, kutsutakse pidulikumatele õhtusöökidele. Mingist hetkest ei ole kõrgemale tõusmine enam pingutamist väärt, sest osa inimesi ainult seda teebki, et õpib päevast päeva. Mina eelistan lisaks ka sporti teha ja erinevatel huviloengutel osaleda. Ainult õppimisele keskendudes jääks see pool nägemata.

Mis nipiga saite juba eelviimases klassis sisse Cambridge’i ülikooli?

Läksin pärast 10. klassi Inglismaale erakeskkooli. Esialgne mõte oli minna üheks aastaks. Aga akadeemiline juhendaja, kellega mul oli kord nädalas neljapäeviti üks-ühele tund, ütles juba teisel-kolmandal nädalal, et kuuldavasti pidi mul siin päris lihtne olema.

Ega raske tõesti ei olnud. Ta pakkus välja, et teeksin kogu gümnaasiumi, mis on Inglismaal kaks aastat, ära ühe aastaga. Järgmisel nädalal ütles, et kui ma gümnaasiumi kevadeks ära lõpetan, siis Cambridge’i ülikool võiks minusugusest tüdrukust huvitatud olla.

Kust te erakoolis õppimiseks raha saite?

Sain täisstipendiumi, koolis ainsana. Mul tekkis endal ka vahepeal küsimus, miks nad mulle seda pakkusid. Nad ütlesid, et briti laste silmaringi avardamiseks ja et olin kaasõpilastele õppimise ja sportlike saavutustega eeskujuks. Õppemaks oli 25 000–28 000 naela aastas, ligi pool miljonit krooni.

Edasi läksin ülikooli, kus õppemaks oli 3000 naela aastas. Nüüdsetele alustajatele on see 9000 naelani tõusnud. Inglismaal riigieelarvelisi kohti pole, see-eest on seal hea õppelaenusüsteem, mis on nullintressiga, tagasimakse kasvab üksnes inflatsiooni jagu.

Kaks aastat olen laenu võtnud ning kahel järgmisel võtan ka. Alles siis, kui tulevikus hakkan teenima üle teatud summa, pean hakkama mingit osa tagasi maksma. Öeldakse isegi, et palgale lisatakse siis nn kõrgharidusmaks.

Miks läksite keskkoolist kohe välismaa ülikooli, ehkki levinud soovituse kohaselt tasub bakalaureuseõpe läbida Eestis ja alles seejärel piiri taha suunduda?

Arvan, et vähemtuntud välismaa ülikooli ei olekski ma suure hooga tikkunud. Aga Cambridge ja Oxford ja USA parimad ülikoolid on väärt ka bakalaureuse tasemel. Keskkooli ajal osalesin palju rahvusvahelistel olümpiaadidel ja nendeks valmistudes sai siinsete ülikoolide esimese kursuse materjali juba osaliselt läbi võetud. See tundus natuke läbitud staadium.

Cambridge’il on palju väärtusi, millest ma minnes ei teadnudki. Näiteks kolmel korral nädalas on tunnised kohtumised kas professori või mõne doktorandiga. Teiseks satud Cam­bridge’is huvitavate õppejõudude, Nobeli preemia võitjate, ka suursaadikutega aeg-ajalt koos ühe laua taha õhtusöögile. Ligipääs headele teadlastele on suurem, kui oleks Eesti ülikoolides.

Kirjeldage, kui suur on sealne õppemaht ja -tamp.

Lugesin äsja Jaak Aaviksoo artiklit, et Eesti tudengid veedavad üle 50 protsendi ajast loengutes, aga tema meelest võiks see aeg olla 20 protsenti. Iseenesest hea mõte, ka Cambrige’is ongi täpselt nii!

Mul on päevas keskmiselt kaks-kolm tundi loenguid, ülejäänud ajal on vaja teha iseseisvat tööd. Kuid kardan, et kui Eestis loengute maht väiksemaks viia, õpiksid õpilased veelgi vähem.

Ma ei tea kindlalt väita, millised on Eesti tudengid, aga meenutaksin akadeemik Margus Loppi, kes on Õpetajate Lehes öelnud umbes nii, et Eestis on kolme sorti tudengeid: need, kelle jaoks ei ole vahet, milline õppejõud on nende ees, sest nad nagunii õpivad; need, kelle jaoks ei ole vahet, milline õppejõud on nende ees, sest nad nagunii ei õpi; ja need, kelle jaoks tekitab erinevuse just see, milline õppejõud on.

Cambridge’is teine rühm puudub – selles on ilmselt suur erinevus.
Cambridge’is on võimalik panna tudengeid ise õppima, sest neil on kõrval inimesed, kes samuti õpivad, ja sa ei taha olla viletsam kui teised. Teiseks tead, et oled tulnud heasse ülikooli, näinud selle nimel vaeva ja maksad õppemaksu, nii et parem on õppida, mitte aega niisama kulutada.

Kui palju tudengid seal pummelungi löövad?

Kolmapäeva ja laupäeva õhtu on tavaliselt sellised õhtud. Kui oled kõvasti tööd teinud, tahad end selle eest ka natuke premeerida ja vabamalt võtta. Asi hakkab kenasti viisakamalt pihta (naerab) – pidulikud õhtusöögid, pakutakse veini.

Osa läheb sinna mõttega, et just seal alustada õhtust pidutsemist. Alustatakse kella 8–9 paiku ja lõpetatakse kahe ajal. Minu arvates on see mõistlik, sest nii jääb veel kuus-seitse tundi magamisaega ja jõuad järgmisel päeval loengutesse minna.

Kas tennis on jäänud rohkem tagaplaanile?

Jah, kaks-kolm korda nädalas saan mängida, mis on paras taseme hoidmiseks, aga kindlasti mitte arenemiseks. Kunagi mängisin koos tüdrukutega, kes nüüd on jõudnud maailma 30 parema piirimaile. Ise tahtsin alati mängida nii hästi, kui võimalik, aga mitte ohverdada haridust selle nimel.

Kui 10. klassis oli valida, kas lähen rahvusvahelisele matemaatika- ja keemiaolümpiaadile või tennise Euroopa meistrivõistlustele, ütlesin EM-võistlustest ära. Cambridge’is olen mänginud teiste ülikoolide vastu. Praegu on tennis tore vaheldus õppimisele.

Millele ja kas üldse vaba aega ka jääb?

Meil koosneb õppeaasta kolmest kaheksa nädala pikkusest trimestrist. Esimesed kolm-neli nädalat on lihtsad, aga juba viiendal-kuuendal nädalal vaatad, et ellu jääks – tööd tekib nii palju, et seitsmendal nädalal ei saa enam suurt arugi, mida räägitakse.

Enamik ei jõua oma asjadega valmis, mahud on päris suured. Kõik teavad, et vaheajal tuleb materjale uuesti üle vaadata. Kui ma ainult õppimisele keskenduksin, nagu üks tuttav hiina poiss, kel on alati kõik tehtud, jõuaksin ka valmis. See on mu enda «viga», et mängin tennist ja üritan teadusühingutes aktiivne olla.

Enesekriitikast hoolimata paistab harukordne, kuidas olete suutnud nii paljuga hakkama saada, ja veel ühekorraga. Mis nipiga?

Vanemate klasside tundides käimine ja siis kahes koolis käimine sai alguse sellest, et mul oli... «igav» on täiesti õige sõna kasutada.

Mulle ei pakkunud kool enam pinget, ma ei andnud endast maksimumi. Tundsin, et teen asju poole vinnaga, aga tahan rohkem teha, kui on võimalik. Hakkasin otsima võimalusi, et vahetan näiteks 9. klassi matemaatika ära 10. klassi keemia tunniga ja 9. klassi keemia 10. klassi matemaatikaga. Õpetajatele see mõte meeldis.

Aga plaani tegemine on ainult esimene samm, edasi on vaja tugevat enesedistsipliini, et sellest kinni peaksid. Distsipliinitunde olen saanud ilmselt väiksena eri trennides käies.

Iluvõimlemises olid meil Pärnu lähedal laagrid, kus igal hommikul kell kaheksa pidid väiksed tüdrukud end kolm korda kaelani külma jõevette kastma. Tenniselaagrites Muhul oli enne iga hommikusööki hommikujooks. Sellised asjad kasvatavad lõpuks enesedistsipliini, mille arvelt saad palju ära teha.

Mis on teid innustanud ja kannustanud, sest elus saaks ka vähemaga hakkama?

Nagu ütlesin: igav hakkab. Mul on vanema vennaga erinev arusaam sellest, mida tähendab puhkus. Talle on puhkus see, kui midagi ei pea tegema, aga minu jaoks seisneb puhkus tegevuse muudatuses.

Alustasin tennisega 8-aastaselt. 11–12-aastaselt olin Eestis [omaealiste seas] keskel, 13–14-aastaselt jõudsin ette. Pidin selle nimel pingutama – võib-olla seepärast tennis mulle nii südamelähedane ongi, et nägin kõige saavutamiseks nii palju vaeva.

Kas mõnikord, nagu öeldakse, koppa pole ette visanud?

Ei ole. Arvatavasti on trikk selles, et olen tegelenud erinevate asjadega, mis tasakaalustavad üksteist. Isegi kui Cambridge’is on vahepeal tunne, et «appi, nii palju peab õppima, ma ei suuda, kuidas teised suudavad!», olen eksamite eel, kui on aasta kõige raskem aeg, üritanud tennist mängimas või jooksmas käia.

Mis te arvate, kas teie suurepärases hakkamasaamises on suurem roll geenidel või keskkonnal?

Geenide rolli on väga raske hinnata, kindlasti on neil oma osa. Aga kindel on ka see, et pea sama oluline on ka vanemate poolt tulev hoolitsus. Meie vanemad on meile andnud võimalused, nad on alati nii minu kui vendade jaoks aega leidnud.

Sellist vastust emalt-isalt, et neil on parajasti aeg oma tööd teha, ei ole meil kunagi olnud. Meil on vanematega väga vedanud ja oleme neile väga tänulikud.

Ema kuuldavasti loobus oma karjäärist, et kolme last tundidesse ja ringidesse vedada. Oli nii?

Ta oli kuus aastat õppinud arstiks ja kui saabus internatuuri mineku aeg, olin mina sündimas. Kahe aasta pärast sündis vend ja siis järgmine vend, siis läksin ma kooli, siis läks vanem vend kooli, lisaks käisime eri trennides – kõik läks nii sujuvalt järjest, et ema ei saanudki aru, et ta oli meiega nii kaua kodus olnud.

Õnneks tänu sellele, et ta oli nii kaua tennise juures olnud, oli tal kerge minna tööle tennisekooli juhatajaks. Minu meelest on tal väga hea töö, mis talle meeldib, ja ta teeb tennisekooli jaoks väga suure töö ära.

Kas teie suudaksite samasuguse eneseohverduse teha?

Jaaah, see on raske otsus... See on väga palju tunde küsimus, ma ei tahaks praegu lõplikult öelda, et kindlasti teeksin sama või ei teeks sama. Pigem peab vaatama, mida sisetunne vastaval hetkel ütleb. Igatahes olen väga tänulik selle eest, mida vanemad on mulle andnud, ja väga tahaks, et saaksin ka oma lastele midagi samasugust anda.

Teie trumbid on reaalained. Kas poistel on nendeks üldiselt rohkem taipu kui tüdrukutel?

See on fakt, et neis ainetes domineerivad nii ülikoolis kui ka olümpiaadidel poisid. Vahekord on umbes 75:25 nende kasuks. Arvan, et poistel ja tüdrukutel on natuke erinevad tugevused. Poistel on, üldistades, natuke parem seoste loomise võime, aga konkreetse ülesande lahendamisel, kui tüdruk saab aru, mida nõutakse, suudab ta õpitud valemid korralikumalt kirja panna.

Kui palju peetakse seda Cambridge’is probleemiks, et tüdrukuid on reaalainetes vähem?

Ei ole märganud, et seda probleemiks peetakse. Minu arvates ei peaks sookvoote küll olema, sest need on alavääristavad mõlemale soole. On asju, milles naised on paremad, ja on asju, milles mehed on paremad. Aktsepteerime seda ja ärme üritame kunstlikult midagi muuta.

Aasia tudengid on väidetavalt kõvemad tööloomad kui eurooplased. Olete sama märganud?

Arvan, et üldiselt vastab see tõele. Erakoolis oli mu parim sõbranna hiinlanna, kes rääkis, kuidas Inglismaal on õpetajad nii sõbralikud, lahked ja abivalmid, ja et ta ei ole sellega harjunud. Minu meelest olid nad samasugused nagu Eestis.

Ta rääkis siis, kuidas Hiinas pidid vanemad viima õpetajatele aeg-ajalt kingitusi, et nood lastega nii palju ei riidleks. See mentaliteet, millega seal lapsed üles kasvatatakse, erineb meie omast palju, ja seetõttu tekib ka erinev töösse suhtumine.

Mis edasi teete, kui Cambridge kahe aasta pärast lõpetatud saab?

Suure tõenäosusega tahaksin minna teadusesse ja teadlasena kusagile ülikooli tööle. See tundub huvitav maailm, sest seal saad jõuda millenigi, milleni keegi enne sind pole jõudnud. Lisaks saad aidata vahetult kaasa noorte inimeste arengule, neid juhendada ja suunata. Usun, et oleksin hea juht ja motivaator.

Praegu on vastamata küsimus, kas minna doktoriõppesse otse pärast magistrantuuri või töötada mõni aeg väljaspool akadeemilist maailma, et saada ka sellest paremat ettekujutust, aga eks näis.

Sel suvel töötasin ravimifirmas, kus uurisin ühte astma ja teist, eesnäärmega seotud haiguste raviks mõeldud keemilist ühendit: lisasin sellele teised ained ja siis mõõtsin, kas sisse võttes imendub see vups! ühe hoobiga või kestab imendumine üle seitsme tunni, mis on patsiendisõbralikum.

Eelmise aasta suve veetsin Genfis CERNis [Euroopa tuumauuringute keskus], kus juhendaja pani mind uurima tumeda aine jaotumist universumis. See mõjutab teatud mõõtmisi. Nüüd lähen neljaks nädalaks Eesti Energiasse, kus pannakse tööle õlitehas. Keemiainseneri eriala, mida õpin, on hästi huvitav, sest siit saab edasi minna nii energeetikasse, ravimitööstusesse kui ka toiduainetetööstusesse.

Kas kavatsete pärast ülikooli lõppu naasta Eestisse või jääte välismaale?

Kui leian vähegi huvitava töö, kus saan oma võimeid hästi rakendada, tahaks igal juhul Eestisse tulla.

Äkki osutub te tase nii heaks, et seda polegi võimalik Eestis rakendada?

Tean, see oht on olemas, Tuleb loota, et läheb hästi! Näiteks needsamad Eesti Energia võimalused tunduvad päris huvitavad ja loodan, et minu välismaal omandatud teadmistest võiks kas seal või kuskil mujal kasu olla. Minu meelest eristab Eesti tudengeid Cambridge’is tšehhidest ja poolakatest ja eriti ungarlastest see, et me kõik tahame Eestisse naasta.

Ungarlased näiteks ütlevad, et nad ei taha Ungarist midagi kuulda ja ei lähe sinna elu sees tagasi. Tšehhidel ja poolakatel on pigem ükskõik oma riigist, neid ei huvita, mis seal toimub. Eesti noorte suhtumine oma riiki on nendest väga erinev. Asi on selles, et Eestis on asjad ikkagi hästi, Eesti astub julgelt tuleviku suunas. Ootan Cambridge’is alati, et saaks koju tulla. Kui peaksin välismaal olema, siis teen seda mitte täielikult vastu tahtmist, aga miski oleks nagu puudu.

Nüüd küsivad küllap sajad Eesti noormehed, kas see tark ja tubli tüdruk on vaba või mitte.

Päris vaba kahjuks ei ole nende noorte meeste kurvastuseks. Mul on Cambridge’is inimene, kellega koos on hea ja huvitav olla. Ta on lõpetanud bakalaureuseõppe ja jääb samasse magistrantuuri edasi õppima.
 

CV
Kadi Liis Saar (20)
Sündinud 9. mail 1992 Tallinnas

Cambridge’i ülikooli kolmanda aasta keemiainseneri eriala üliõpilane

Lõpetanud Tallinna reaalkooli 2011 kuldmedaliga
Lõpetanud 2010 Reptoni erakesk­kooli Inglismaal Derbyshire’is
Astus 11. klassi õpilasena Cambridge’i ülikooli, on seal teadusühingu ja bioloogiaühingu ning Trinity kolledži teadusühingu juhatuse liige
Täiendusõpe Genfis CERNi keskuses ja Suurbritannias ravimifirmas Merck/MSD ravimite loomise teadurina

Kuulus iluvõimlemises Eesti noorte paremikku
20-kordne Eesti noorte meister ja 2010. aasta Suurbritannia koolinoorte meister tennises
Mänginud kahel aastal Cambridge’i ülikooli võistkonnas Oxfordi ülikooli vastu; võistkonna asekapten

Võitnud aastail 2007–2010 medaleid rahvusvahelistel keemia-, astronoomia-, matemaatika- ja loodusteaduste olümpiaadil
Kolm esikohta vabariiklikel aineolümpiaadidel
Viiekordne mitteametlik maailmameister arvutipõhises peast­arvutamises ehk pranglimises (2004–2008)
Võitnud 2007 «Talendijahi» saate, auhinnaks 100 000 krooni

Vennad Kaur Aare ja Karl Kiur õpivad sügisest vastavalt  Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tallinna reaalkoolis
Isa Laur on ravimifirma Valeant Pharmaceuticals meditsiiniala juht Euroopas
Ema Kadri juhatab Rene Buschi tennisekooli

Arvamus

Kadri Saar
ema, Rene Buschi tennisekooli juhataja

Olen eluaeg tahtnud töötada lastega. Mu soov oli saada lastearstiks. Lõpetasin üldarstina, spetsialiseerumine oleks pidanud toimuma just siis, kui Kadi Liis sündis. Jäin temaga koju. Minu arvates oli see ülikooli lõpetades ainuõige samm.

Samuti jäin koju, kui sündisid tema vennad. Ma nautisin seda aega, mil sain lastega olla. Oma arstiharidust sain ennetavalt kasutada nii oma laste kui ka sõbrannade laste juures. Nood olid parajalt ähmi täis, kui lapsed sündisid. Sain neile nõu ja jõuga abiks olla.

Pidasin lastega tegelemist kõige õigemaks otsuseks. Mu meeski ütles, et see on tõsine töö, võib-olla suuremgi töö kui see, mis tema 7–8 tundi päevas tegi. Ta on mind alati toetanud, et mul oleks võimalik lastega olla. Olin lastega kodus seni, kui noorem poiss sai seitse, kokku umbes kümme aastat.

Siis tekkisid mul suhted Rene Buschi tennisekooliga, kus lapsed käisid mängimas. Rene Busch kutsus mind appi, kui sinna taheti luua tippsportlaste meditsiiniüksus. See variant langes hiljem ära, aga jäin kooli edasi tegutsema. Nüüd on mul seal 500 last, keda võtan sama tõsiselt kui oma lapsi, kes mind igapäevaselt enam nii palju ei vaja.