Igavesti noored

Ühe asja peab lolitade palvel kohe selgeks tegema. Nimetus lolita pole kuidagi seotud Vladimir Nabokovi tähtteose «Lolita» varateismelise võrgutajannaga ning igasugune lolitade seos romaani nimitegelase tärkava seksuaalsuse stereotüübiga on välistatud.

Tõsi, lolitamoe kodumaa Jaapani moeajakirjades on küll väidetud, et rõivastumisstiili nimi on Nabokovilt laenatud, kuid selle järgijad välistavad säärase kuvandi täielikult. Võimalik, et see on lihtsalt hea iroonia, sest lolitamood ongi saanud alguse justkui vastukaaluks üha enam levivale keha paljastamisele ning pigem on lolitade inspiratsiooniallikaks Lewis Carrolli Alice, kes sattus Imedemaale.

Millest Lolitat ära tunda

LFiE eestvedaja Teele Õispuu (26) on piiga, kes töötab ühes juhtivas e-kaubandusettevõttes müügiassistendina. Ta iseloomustab ennast kui tavalist energilist noort inimest, kes vähemalt kaks korda kuus käib ooperis, kuulab palju muusikat, vaatab filme ja kvaliteetsarju.

Lolitamoe avastas ta juhuslikult netis kolades, vaimustudes Jaapani animest ja komistades ühele vikipeedia artiklile. «Kukkusin vaat et toolilt ja mõtlesin, et kuidas saab selline asi võimalik olla?! Et see on n-ö ametlikult formuleeritud ja mängureeglid täpselt paika pandud, kuid on samas paindlik ja arvestab igaühe individuaalsust. Eelkõige köidab mind lolitamoe unikaalsus ja ehtnaiselikud, elegantsed ja väljapeetud jooned, eeskujuks renessanss, rokokoo ja viktoriaanlik ajastu kombineerituna uuega. See tundus niivõrd värske ja teistsugune!»

Teadaolevalt pärineb lolita teema 1970ndatest, mil rõivatootjad Pink House, Milk ja Emily Temple Cute asusid valmistama väga tütarlapselikke riideid, ent suurem populaarsus saabus 90ndatel, mil jaapani ansambli Malice Mizer solist Mana lolita riietuses esinema hakkas ning hiljem ühe kallima ja kvaliteetsema lolitabrändi Moi-méme-Moitié lõi. Sel sajandil levis lolitamood juba üle maailma.

Pitsid, satsid ja lehvid pole aga peamine, mille järgi lolitat tuvastada. Kõige tähtsam on siluett, millesse kuulub kellukesekujuline seelik, mitmekihiline kohev alusseelik, selle all keskaegne naiste aluspesu bloomers, kehakatteks sobib ümara kraega puhvvarrukatega pluus, jalga aga ümara nina ja platvormtallaga kingad. Väga oluline on peakate (roosid, lehvid, tanu), aga ka põlvikud, käekott, põhilisandiks parasol (päevavari), ent meie kliimas ajab asja ära ka vihmavari.

Kui tavaliselt teeb meik noore naise vanemaks, siis lolita hoopis võimalikult armsaks ja nooreks – tema juuksed on korrektselt seatud ja kõigest aimub hoolitsetust. Lolitastiile on palju, alamstiile veelgi rohkem.

Mehedki võivad lolitadeks saada

Tavaelus lolitamoodi mittekandev Teele ütleb, et nii teeb enamik lolitasid, ehkki see pole kellelegi keelatud. Neid üksikuid, kes seda siiski teevad, kutsutaksegi lifestyle-lolitadeks.

«Kui paned endale lolitariided selga, näed vaeva, lööd ennast üles – tunne on kohe teine.
Aristokraatlik, samas väljapeetud. Rüht läheb iseenesest ilusaks ja tähelepanu, mille osaks saad, on tavatu. Meid nähes inimesed imestavad ja see tekitab neis alati küsimusi,» ütleb Teele.

Temast endast ei saanud lolita üleöö. Teele tunnistab, et mitu aastat möödus lihtsalt lolitade pilte vaadates ja unistades. Osalt ka sellepärast, et ostes on lolitarõivad vägagi kallid. Kui krõbedaks kogu komplekti muretsemine võib kujuneda, pole Teele söandanud kokku lüüagi, sest ainuüksi perfektne ja heast materjalist kellukesekujuline kleit võib maksta üle 500 euro.

Teele puhul sai kõik alguse lihtsast mustast lühikeste varrukate ja ümara kraega pluusist, mille ta kataloogikaubamajast tellis. Tegelikult võib ju rõivaid ise teha või lasta rätsepal õmmelda.

Arvata aga, et lolitamood on vaid naissoo pärusmaa, on ekslik. «Meestelegi on mitmeid võimalusi,» valgustab huvirühma juht. «Neile sobib aristokraadistiil, mis on täiskasvanulikum, väljapeetum ja rohkem ajasturõivastele tuginev, neil on superkenad püksid ja parunikuued, justkui ooperilavastusest võetud.

On veel põlvpükste, vestikese ja pintsakuga poisistiil, peakatteks minitorukübar,» selgitab ta ja lisab, et leidub ka kolmas variant – crossdressing ehk võimalus olla mees, kes kannab naisteriideid. «Tean, et Eestis on potentsiaalselt selliseid inimesi, aga enamik ei julgeks niiviisi välja tulla ja on lolitaringkondi, kus seda eriti ei sallita. Neid mehi kutsutakse brolitadeks.»

Lolitamoel puudub vanusepiirang. Lapsed jäävad sellest ringist siiski välja – nemad on ju niigi noored, süütud ja armsad. Mis aga juhtub siis, kui lolita vanaks saab? «Tõenäoliselt ma kellukesekujulise seelikuga ei käi, aga aristokraatlikke pikki seelikuid ja satsilisi pluuse kannan küll. Vanusega muutud ju aina elegantsemaks ja väljapeetumaks.»

Annab kuhjaga enesekindlust

Üks on lolita riideid kanda, kuid kas sellel kõigel on ka sügavamat sisu? Kas just sügav, aga omamoodi sisu on põgenemine argirutiinist. «Olen sellele üha rohkem mõtlema hakanud,» lausub Teele.

«Väga mõnus on meie kokkusaamistele lolita riietuses tulla ja omasugustega koos olla. Samas annab see mõistmise: olen teistsugune, olen unikaalne. Enesekindlam ja palju naiselikum, lolitamood toob välja selle, mis minus olemas, aga mida ma igapäevaselt rakendada ei märka.»

Lolitade kooskäimised koosnevad piknikutest, kohvitamistest, käsitööõhtutest, mille käigus lolitade aksessuaare meisterdatakse, ühistest kino-, teatri- või muuseumikülastustest, niisama linna peal patseerimisest, millega kaasneb kaaskodanike huvi rahuldamine. Tõsi – enamasti arvatakse, et tegu on esinemiskostüümidega, kuid kiituse ja komplimentidega ei olda kitsid.

Tavaliselt käib lolitasid üritustel kümmekond, ehkki omal ajal oli Orkuti kommuunis koguni 31 liiget, kes vaevalt et kõik lauslolitad olid. Praegused kooskäijad on põhiliselt kahekümnendates noored naised, peamiselt tudengid, kuid leidub ka vanemate klasside õpilasi, kellest paljud huvituvad jaapani kultuurist üldisemalt.

«Usun, et mida rohkem me sellest räägime, seda enam meelitame välja kapilolitasid, kes muidu end näidata ei julge, ning anname inimestele millegi uue avastamise rõõmu,» lausub Teele. «Mõistmise, et see ongi midagi, mida nad kogu elu otsinud.»

Lolitade põhistiilid

Gothic Lolita

Kombineeritakse musta ja valget, aksessuaaridena on levinud gooti elemendid  – ristid, pealuud, roosid, nahkhiired jne. Iseloomulikud on ka kõrged platvormkingad. Nad kuulavad raskepärasemat muusikat, maailmavaade on tumedam ja süngem ning põhiliik Sweet Lolita neile huvi ei paku. Brändideks on Moi-méme-Moitié, Alice and the Pirates, Atelier Pierrot ja Atelier Boz.

Sweet Lolita

See on n-ö magusaim stiil. Omased on pastelsed toonid, magusateemalised mustrid – kleitidele on trükitud kommid, tordid, ükssarvikud, karussellid, kassid jne. Selle stiili taga seisab alateadlik soov noorust pikendada, mitte täiskasvanuks saada.

Classic Lolita

Kasutatakse lillemustreid ja veidi tumedamaid toone, pitse ja satse on vähem. Peakaunistusena kasutatakse tanusid, lilli ja ka kübaraid. Tuntumad brändid on Vicotrian Maiden, Innocent World ja Mary Magdalene.

Aristokraat

Naised kannavad pikki seelikuid, mida võib kanda ka alusseelikuta, aksessuaarideks roosid ja elegantsed kübarad. Mehed kannavad pükse ja pikki mantleid. Lolitastiilidest on aristokraat kõige täiskasvanulikum.