Hea paarisuhte alus on andmise ja vastuvõtmise energiapalli vahetus. Kõik me ju vajame teisi ja nendega seoses nn emotsionaalset toitu – armastuse ja tähelepanu energiat, mis on kallim kui kuld ja sama oluline kui hapnik, kirjutab holistiline terapeut Kristiina Garancis tervisejakirja Üks augusti/septembrinumbris.
Abraham Maslow’ kuulsa püramiidi kolmas aste tähistab inimese kuuluvusvajadust – meie väga olemuslikku soovi läheduse, soojuse, mõistmise, armastuse, sõpruse, sümpaatia järele. Ja seda kahes noolesuunas: väljast sissepoole ehk saada seda teistelt ning seest väljapoole ehk pakkuda seda kaaslastele. Me ei saa eksisteerida isolatsioonis, igal juhul on meil vaja teisi – pereliikmeid, sõpru, kolleege – ja nendega seoses nn emotsionaalset toitu.
Harville Hendrix, kes on oma terapeuditeel paaride koostöö eesmärgil igasuguseid võtteid praktiseerinud, väidab, et kui päritoluperes jääb puudu emotsionaalsest lähedusest ema ja lapse vahel, siis on seda hilisemas elus väga raske korvata.
Võid katsetada visualiseerimist – kutsuda vaimusilmas kohale ema, kellelt sa toetust soovid ja võtad vastu just selle energia, mis lapsepõlves puudu jäi – või rakendada muid «ise endale andmise», andestamise, südame tervendamise praktikaid. Hendrixi arvates on selle kasu suhteliselt lühiajaline, sest sinu isiklikus kogemuses on hoopis teine uskumus.
Tema arvates sa mälu petta ei suuda, küll aga leiad lahenduse partnerit paludes. Kui teed selgeks oma soovid, esitad talle oma palved, mil viisil ta sind kõige paremini toetada ja väärtustada saaks, siis hakkab aja jooksul minevikus salvestatud info muutuma. Reaalne inimene annab sulle reaalses elus uue võimaluse valusad kogemused kustutada ning asendada need uute ja meeldivatega.
Ühel momendil kinnistub ka sinu olemusse tõik, et oled armastatud ja hea just iseendana. Mõnikord kulub selleks päris kaua aega, sest kui sa sisimas salaja usud, et pole kõike seda head väärt, siis on üliraske ka vastu võtta. Küllap oled näinud inimesi, kes vajavad hullult tunnustust ja kiitust, kuid kui neile seda ulatatakse, siis nad energeetiliselt seda vastu ei võta, kritiseerides iseend või pidades oma head tegu tühiseks.
Jaga & võta vastu
Partnerlussuhetes pole vaja kedagi õpetada, hoopiski mitte juhtida või, mis kõige hullem, «ümber teha». Vaja on oma ootused ja soovid kaaslast austavalt selgeks rääkida, õppida ise vastu võtma ja seejuures ka isetult andma.
Kauplemisest teenetega, et «sina mulle ja mina sulle», ei sünni lähedust ega toetust. Kui näitad iga oma raku ja kogu olemusega välja seda, et hoolid ja väärtustad partnerit, siis hakkab ta seda ka ise nägema ja tundma. Inimese energiaväljast, kes tunneb ja naudib oma väärtust, kiirgab õnne- ja rahulolutunnet ka teistele.
Miks me aga tahame oma partnereid õpetada ja nn ümber teha? Eeldame, et sõber laseks meil end tunda maailma parima sõbrana? Unistame, et partner paneks meid tundma end imekauni ja ihaldatuna?
Aga seepärast, et nii mõnus on tunda jaatavat kinnitust, toetust, kiitust, imetlust ja vaimustust. Siis on tunne, et su enda olemus, ilu, isikuomadused on nähtud, heaks kiidetud ja vastu võetud. Nii nagu ema kunagi tegi.
Nagu väike laps ootab ema hella pilku ja isa tõhusat jah-sõna, et tunda end kuuldu ja nähtuna, nii teeme seda partnerite ja sõpradega ka meie. Kui muu maailm näitab meile äikesepilvi ja ühiskond trääsa, siis on hea, kui on üks koht, oluline lähedane, kes meid, meie isiksust jaatab ja kinnitab. Kes annab signaali, et oleme täiuslikud, et meie tunded on mõistetavad ja me ise aktsepteeritavad.
Oleme vastuvõetavad ka oma nohuse nina, nutuste silmade, läbikukkunud eksamihindega, lõhkiläinud suhtega. Kui saad tagasisidet, et su viha ei lennuta inimesi sinust eemale, su sisetorm ei pane sõpra sind hülgama, su valu on arusaadav, siis saad julgelt olla kontaktis kõigi oma tunnete ja väljendusviisidega. Su sõber ei võta neid isiklikult, iseendale suunatuna, vaid tajub tervet piiri sinu ja iseenda vahel.
Aktsepteeri & keskendu sarnasustele
Jah, see kõik viib jälle tagasi lapsepõlve. Viitab lapse kogemusele, kui ema on ta võtnud vastu iseendana. Kui ta tihub nutta või puhiseb vihast, siis lastakse tal neid negatiivseid tundeid väljendada ega diskvalifitseerita, st ei hüljata emotsionaalselt. Ta kogeb, et oma impulsside, tegudega on ta saanud emalt tähelepanu, hoolitsevat hella energiat, ja see kinnitab, et ta on õige ja hea.
Ema ja isa pahameel ja tähelepanu ehk energia äratõmbamine tähendab lapsele suurimat karistust. Laps kasvab aga vanemate hoolitsuse energias – see on tema arenguruum, mis annab mõnusa eneseküllasuse ehk täidetuse terveks eluks. Neil õnneliku lapsepõlvega indiviididel pole vaja pidevalt teiste heakskiitu ja tähelepanu.
Kui kolleegi, kaaslasega kipub suhe minema konfliktseks ja hakkab süüdlase otsimise klaperjaht, on hea teada, et olles tunnistanud oma tundeid, on järgmisena kõige kiirem tee hea enesetunde juurde keskendumine sarnasusele. Sarnasuste leidmise pinnal tekib lähenemine. Kuna mul on füüsiline keha ja ma erinen oma kaaslasest ja sõbrast, siis see takistab sageli ühtsustundel avanemast – oleme ikkagi eraldi olevused.
Mõtle mõnele mälestusele oma elus, kus oled kohtunud võhivõõraga ja temaga juttu puhunud. Mida rohkem olete leidnud ühtmoodi arusaamu ja reageeringuid, mälestusi, mis kattuvad, sarnasusi mõtetes ja iseloomus, seda soojem sul hakkab. Keha lõdvestub, alateadlik kaitse kaob, hingamine muutub sügavamaks, hakkad lähenema vargsi uue tuttavale ka füüsiliselt.
Sulamine hakkab toimuma kehades, emotsionaalses väljas ning teie mõlema psüühilises ruumis. Erinevuste otsa koperdades tekib kahetine tunne – kui kaaslasega on hea kontakt, siis on see põnev ja adrenaliini tootev kogemus. Tema erinevad kogemused panevad huvi ja vaimustust tundma. Kui partner kujutab endas konkurenti või on kuidagi ohtlik, on see kui piikide otsa sattumine.
Ebamugavustunne tekitab kananaha, keha pingutub, valmistud põgenema või ründama ja lõdvestusest pole juttugi. Hetkel, mil teadvustad, et te oletegi kaks eri üksust ning sul on oma psüühiline ruum ja kaaslasel oma, muutub asi paremaks. Sul on alati õigus «ei» öelda, oma piire kaitsta ja võõraid tundeid mitte oma välja sisse lasta.
Arenda end & laienda piire
Kas te partneriga eksisteerite läbilaskvate piiridega kui ühinenud anumate süsteem? Kui kaaslasel on hea tuju, siis on ka automaatselt sul, kui tal läks tööl halvasti, siis tunned sina sama? Või te elate kumbi jäigalt piiritletud oma mullis – sina tegeled laste ja eneseteostusega, kaaslane eelistab sõpru ja komandeeringuid? Või ehk sina oled siiski sina ise oma tunnete, hobide ja sõpradega, kuid teie vahel on ka ühine ruum ehk ühised tegevused?
Kui siit nüüd tagasi lapsepõlvemaastikule rännata, siis väidetavalt lähevad suhted keeruliseks just neil, kes ei taju selgelt isiklikke piire ja pole piisavalt päritoluperest diferentseerunud. Siis paneb sisetunne sind liialt teisesse sulanduma või, vastupidi, hülgamishirmus ise taanduma, kuigi vajadus läheduse järele on sisemiselt hirmsuur. Lahendus on enda tunnete, vajaduste ja isiksuse arendamine ehk korralik individualiseeritus.
Paari suurim jõud on teineteise toetamises ja selle kõrval on hea piisav autonoomia, mis aitab isiksusena areneda ja maailmas tiibu sirutada. Igal juhul on oluline tajuda oma autonoomiat ja erisust. Et sina oled sina iseendana ja oma maailmaga. Sul on oma hingamisruum. Sa ei ole ühendatud anumate süsteemi üks osa, vaid ISE.