Tagasi
Heiki päris esimene oma koer oli rotveiler. «Istusin keset põrandat maha ja ootasin, milline koer mu välja valib.» meenutas ta. «Üks tegelane hakkaski mu vastu huvi tundma, nuuskis ja üritas sikutada, lõpuks tahtis sülle magama jääda, ühtäkki aga läks ukselävele, vaatas tagasi ja tegi haugatuse, justkui öeldes, et hakkame juba minema, kaua sa kokutad.»
Heiki elu on kujunenud nii, et tal on tavaliselt ikka kaks koera korraga olnud, kuid enne jõule võttis elu talt viimase sõbra. «Uut koera veel ei võta, olen liiga hõivatud,» selgitas ta. «Kui tulevad rahulikumad ajad, võtan kindlasti. Ega loomavõtt ole naisevõtt, et saad iga kell lahutada, siin tuleb asjad ikka läbi mõelda!»
Ta lisas, et on oma loomadele hästi lojaalne. «Mina nad võtan, mina nad matan.»
Loe lähemalt Heiki Valneri loomalugudest Kroonika kevad 2012 kodu-erist!
