Juustukuningas Wassenaar, kes üllatab naist crème brûlée'ga

Kui Erwin Wassenaar (42) Eesti ajaloost räägib, tahaks lausa püsti tõusta. Tema hääles on siirast aupaklikkust ja harrast lugupidamist meie rahva vastu, kes mineviku kannatustest hoolimata on iga riigikorra ajal oma keele ja kultuuri säilitanud.

Kui sõbrad Hollandist külla sõidavad, sätib just Erwin nad kõigepealt teleri ette istuma ja paneb DVD-mängijas käima hollandikeelsete subtiitritega dokumentaalfilmi «Laulev revolutsioon». Sest tema meelest ei suuda välismaa inimene seda filmi nägemata väikest eesti rahvast mõista.

Kui Erwin viis aastat tagasi JCI (rahvusvaheline ettevõtlike noorte koda – toim) konverentsil Hollandi kohaliku noortekoja presidendina tollase JCI Tallinna presidendi Meritiga (40) tuttavaks sai, arvas ta keskmise hollandlase kombel, et Eesti on Ida-Euroopa riik ehk laiemas mõistes Venemaa ja siin räägitakse vene keelt.

Kui Merit selle peale asjatundlikult (ent siiski väikese sarkasminoodiga hääles) vastu päris, et ah et Hollandist, te räägite seal ju saksa keelt, jõudis Erwinile kohale, et nii nagu sakslaste ikke all elanud hollandlaste emakeel on hollandi keel, räägivad ka eestlased vaatamata okupatsiooniaastatele ikka eesti, mitte vene keeles.

«Me rääkisime Meritiga nelja koos oldud päeva jooksul kõigest – perest, lastest ja isegi kabest, mida mõlemale lapsepõlves mängida meeldis,» meenutab Erwin oma Tallinna vanalinna  hubases üürikorteris, kõrval vaheldumisi eesti ja hollandi keeles asjalikult seletav kaheaastane Richard, kes nurrutab intervjuule taustaks iPadist «Talking Tomi».

Hollandis on Erwinil kaks poega esimesest abielust – Derek (16) ja Steven (11) –, kellega isa iga päev Skype’is ühendust peab ja kes igal võimalusel Eestisse väikevennale külla sõidavad.

Merit tunnistab, et Erwiniga kohtudes oli nende suhtlus  pingevaba – mees oli abielus ja polnud karta, et süütu jutt millekski suuremaks areneb. Teda ennast ootas kodus toona põhikoolipoiss Robert, kes praegu on 18-aastane vahetusõpilane Hollandis.

Tegelikult läks kõik teisiti, sest Maastrichtist koju naasnuna pidas kõrvuni armunud Erwin abikaasaga maha kaua edasi lükatud vestluse ja edaspidi kuulus tema ellu ainult üks naine – Merit.

Südamega crème brûlée

«Otsisin internetist mõnd restorani Eestis, leidsin Egoisti-nimelise ja saatsin Dmitri Demjanovile kirja,» meenutab Erwin suhte romantilist algust. Nimelt teadis ta Meriti kohta, et too armastab üle kõige magustoitu nimega crème brûlée.

Erwin palus meili teel, et härra Demjanov oleks nii lahke, valmistaks ühe crème brûlée ja aitaks selle toimetada kliendisuhete juhi ametit pidava Meriti töölauale firmasse KPMG. «Mind on raske sõnatuks võtta, aga sel hetkel see juhtus.

Tulin ärikohtumiselt ja mu laual seisis suursuguselt tsellofaani pakitud, imeilusas kausikeses veel soe crème brûlée, hõbelusikas kõrval. Suhkruvõõp oli peal südamekujuline,» meenutab Merit Wassenaar.

Neid üllatuseks laekunud crème brûlée’sid (nagu ka kimpude viisi lilli) on tulnud viie koos oldud aasta jooksul korduvalt ning Meritil on magustoidunõudest kogunenud emotsionaalselt kallis kollektsioon.

Wassenaaride pulmapeost 1. augustil 2010 sai aga omamoodi «Welcome to Estonia» projekt. Pulmas osales 50 hollandlast, kes nautisid Eestimaad, eesti keelt, siinset toitu ja muidugi vapustavat suveilma.

Just ilm on see, mis Erwinile Eestis elades kõige rohkem meeldib. «Hollandis on läbi aasta tuul ja vihm, siin aga neli toredat aastaaega,» räägib mees, kelle meelest on ka Eestimaa krõbedate miinuskraadidega talv lihtsalt imeline. «Hiljuti oli Erwin kolm päeva Hollandis ja kurtis sealt, et igatseb nii väga Eestit. Sest Hollandis on jälle halb ilm, palju rahvast ja liiklusummikud,» täiendab Merit.

Wassenaaride lugu on ilus näide sellest, kuidas hakkaja eesti naine ei põgene mitte välismaa mehe juurde viimase kodumaale, vaid eestistab riigile uue kodaniku, kes on lõpuks mitu korda patriootlikum kui siin aastakümneid elanud inimesed.

Erwinile läheb korda Eesti käekäik, ta ei väsi korrutamast, kui palju on siin maal perspektiivi ja võimalusi. Sama hästi näeb ta aga ka siinseid vigu.

Reeglid, reeglid...

Pärast pulmi müüs Erwin Hollandis maha oma bürootarvete äri ja võttis vastu Tallinna ühe nooblima butiikhotelli Kolm Õde tegevjuhi koha.

Samal ajal tiksus peas unistus päris oma ärist Eestis. Idee viskas ilma igasuguse tagamõtteta ette Hollandi saadik Eestis, kes kutsus Erwini kaks aastat tagasi appi rahvusvahelise naisteklubi jõululaadale Hollandist toodud juustu müüma.

«Müüsin laadakülalistele pooleteise tunniga 90 kilo juustu,» nendib Erwin. Järgmiste jõulude ajal kordas saadik oma palvet, siis oli koguseks juba 200 kilo, aga selle mahamüümiseks kulus vaid tund aega rohkem.

Kas ei peitu siin äriidee, mõtiskles Erwin Wassenaar õhtuti kodus koos abikaasaga, ja otsustas Kolme Õe direktori koha üles öelda. Et alustada oma juustuäri.

Sel nädalal avas Rotermanni kaubamajas uksed Wassenaaride esimene ainult Hollandi juustu müüv kauplus Juustukuningad. Puidust riiulitel seisab 60 sorti kuldkollast juusturõngast, igaüks 12–16 kilo raske. Peremees selle keskel on rahulolev ja samas ootusärev – tal on kavas avada kolme aasta jooksul Tallinnas veel viis samasugust kauplust. 

Oma äri rajamine on vähendanud Erwini sinisilmsust Eesti suhtes ja toonud ta rohkem maa peale. Nüüd ta teab, et eestlane on ärisuhtluses umbusaldav, küsides iga väiksemagi teenuse eest ettemaksu.

«Tellisin poele reklaambänneri, aga nad ei hakanud seda enne valmistama, kui olin kauba eest ette ära maksnud. No mis risk on ühele firmale 55 eurot?» imestab Erwin siinse  äriloogika üle ja lisab, et Hollandis on äriteenuste eest tavaline 30-päevane maksetähtaeg.

Samuti teab ta nüüd, et Eestis maksavad reeglid, millel ei ole erandeid. Ja reeglid on väga karmid. Näiteks kui on ette kirjutatud, et toidukaup peab asuma külmikus, siis on ametnikele päris raske selgeks teha, et vahaga kaetud juustukerad peavadki seisma toatemperatuuril, sest nõnda tuleb esile juustu parim maitse.

Lahtilõigatud juustud seisavad ikka külmikus. «Kui minu poes müügil olev juust läheb halvaks, siis kaotan ju mina oma hea nime, ostjate usalduse ja raha. Seepärast ei saa olla kuidagi minu huvides müüa halba juustu,» räägib Erwin.

Kogu selles reeglite puntras – töötajate rõivaste jaoks lukustatavad kapid, välisriietele eraldi kapid jne – ei pannud ametnikud aga tähele tõeliselt erilisi nuge, mis pärinevad justkui kung-fu-filmist. «Erwinil on iga juustu tarvis erinev juustulõikamise nuga.

Sest kitsejuustu lõigatakse teatavasti ühe noaga, pastöriseerimata piimast juustu teisega, loomse rasva vaba juustu kolmandaga – et bakterid segamini ei läheks,» kommenteerib Merit sooja muigega suunurgas.

Erwinit paneb eriti imestama see, et kui ettevõtjate puhul ajab riik kas või juuksekarva lõhki, jätab ta samas enda vastutada olevad olulised asjad laokile. Imeliste maanteedega Hollandist pärit mees ei suuda mõista meie teede jubedat seisukorda – pole neid õigupoolest jalakäijatele ega jalgratturitele, korralikest ja selgelt arusaadavatest viitadest rääkimata.

Juustust võib Erwin Wassenaar rääkida tunde. Sest see on hollandlasele sama tähtis toiduaine kui eestlasele leib ja kartul. Juustu söömise kultuur on juba ka Eestis täiesti olemas, kuigi väikseid juustupoode võiks siin olla palju rohkem, usub Erwin.

Ta toob näiteks Tallinna-suuruse Hollandi linna Utrechti, kus tegutseb 25 spetsialiseeritud juustupoodi. Ja kõigil läheb hästi, kõik ärid on kasumis. «Enamik inimesi ostab Hollandis juustu väikepoodidest. Juustu ostmine on nagu veini valimine.

Kui tahad võtta sõprade või kallimaga klaasi head veini, siis lähed spetsiaalsesse veinipoodi, et sealt sobiv välja valida. Sama on juustuga. Hea veini kõrvale on patt jätta võtmata kvaliteetset juustu,» räägib Erwin.

Tema unistustes on ka Tallinn ükskord väikepoodide paradiis. Juustukuningatelt võtad vastupandamatu juustu, kõrvalpoest värske saia, naaberärist hea veini – ja kõik on õnnelikud ning eluga rahul.