Tagasi
Paar päeva tagasi sain ühe Ameerika sotsioloogi uuringutest teada, et olen oma loomult polügaamne olend ja monogaamia, milles üle 20 aasta olen elanud, on minu kui mehe jaoks ebaratsionaalne ideaal, mis ei luba mul rahulduda minu seni elatud eluga.
Mind paneb kukalt sügama, et ookeanitagused sotsioloogid teavad, mis mind rahuldab ja mis mitte. Olen tihti imestanud, milliseid inimesi uuritakse selliste tulemuste saamiseks.
Tegin kiire loetelu oma peas ja suutsin hetkega mõlema käe sõrmedel (varbad pidin ka appi võtma) oma sõprusringkonnast kokku lugeda omavanused paarid, kes on praeguseks 10 kuni 25 aastat koos olnud.
Kuigi Jussi Tuomola «Viivi ja Wagner» koomiksis on mees seana kujutatud, kes tihti oma instinktidest ajendatuna nii ka käitub, siis tuletan meelde, et me, mehed, oleme siiski inimesed ja mitte loomad ega ka mitte sead.
Vastasel korral oleks tugevamal isasel täielik õigus nõrgem maha lüüa ja ära süüa või tsiviliseeritud mõttes nõrgema vara ja territoorium endale võtta. Ometi tõstab ühiskondlik õiglustunne hetkega pead, kui mõni kantpea seda on üritanud teha. Nii et meil on vaba valik käituda «polügaamse instinkti» või «monogaamse otsuse» vahel.
Mõni aeg tagasi ilmus ajalehes nupuke, kus kirjutati, kuidas ühes Lõuna-Aafrika looduspargis üritas ähmi täis elevandipull paarituda autoga, milles istunud Iiri turistid olid surmahirmul. Kõik mehed ei taha ilmtingimata «panna kõike, mis liigub» ega unista seksuaalorgiatest hoolimata oma testosteroonitasemest.
Me kõik - nii mehed kui naised - kontrollime oma tundeid. Küllap enamikul on tekkinud tung oma tööandja vahel pikalt saata või mölakale autojuhile, kes lombist läbi tuhisedes on meid märjaks pritsinud, vastu pead anda.
Enamik meist seda ei tee, vaid otsustab käituda teisiti. Üks minu õppejõududest tavatses ütelda, et ta tapab, varastab ja rikub abielu täpselt nii palju, kui ta tahab. Ainult et ta ei taha ühtegi nendest asjadest teha, seega ei teegi. Olen koolis õppinud, et aju annab kehale käitumiseks käsu, mitte muud kehaosad.
Truudus, ustavus, ausus, järjepidevus on selles keskonnas, kus üles kasvasin, voorusteks olnud. Loomulikult süüakse suhtes mitu puuda soola koos ära. Ja ega meesmonogaamid pimedad ole, vaid märkavad samuti UFOsid ehk (Unidentified Female Object - ühe Ameerika pastori definitsioon) identifitseerimata naisobjekte. Kuid see ei tähenda, et neid liiga lähedalt uurima peaks hakkama ja et uurimata jätmine oleks tohutu koorem mehe õlul.
A.H.Tammsaare kirjutas: «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus». Kandes see armastatud fraas parafraseerituna paarisuhtele, ütleksin: «Tee tööd ja näe vaeva, siis püsib ka armastus». Ja mitte ainul, vaid: «kasvab ka armastus». Teame ju kõik, et tasuta lõunaid pole olemas. Kõik, mis hea ja väärtuslik, maksab.
Igal asjal pidi kaks poolt olema. Nii nagu tihti öeldakse, et «kasvasime lahku», võib ka «kokku kasvada». Ükski asi ei kasva iseenesest, vaid seda tuleb kasvatada.
Nii võib kasvada mehe ja naise suhe aina mõnusamaks ja voodielu aina paremaks. Mis lõpuks teeb silmad ette kahekümneaastaste voodielule. Minu jaoks on ääretult põnev, milline on kahe algusest peale koos olnud inimese suhe ja siinhulgas ka seks kuuekümneaastastena ja sealt veel edasi.
Kuidagi ei tahaks «istuma jääda» ja otsast peale alustada.
Absoluutselt kõiges, mida teeme, on vähemalt mingisuguseid tahtlikkuse aspekte.
