Ei leivale-saiale – tsöliaakiasse haigestumine on tõusuteel

Tiina Kolk
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuldne nisu: tsöliaakiahaigele 
keelatud toiduaine.
Kuldne nisu: tsöliaakiahaigele keelatud toiduaine. Foto: Reuters / Scanpix

Tsöliaakiasse ehk gluteen­enteropaatiasse, rahvakeeli ka teravilja­talumatusesse haigestumine on viimastel aasta­(kümne)tel kogu maa­ilmas plahvatuslikult sagenenud, nendib Tartu Ülikooli kliinikumi lastekliiniku arst-õppejõud Oivi Uibo.

Eestis on lastel tsöliaakiat viimasel ajal diagnoositud umbes 30 korda rohkem kui 35 aastat tagasi, lisab Uibo, kes 1994. aastal kaitses tsöliaakiauuringute põhjal tehtud meditsiinidoktoritööd.
Viimastel kümnenditel on inimeste toitumisharjumused nii Eestis kui ka mujal väga oluliselt muutunud.

Varem sõid eestlased kartulit, liha ja rukkileiba – rukkis on aga kordades vähem tsöliaakiat vallandavat ehk peensoole limaskesti kahjustavat valku kui nisus, selgitab arst. Paraku eelistatakse meilgi üha rohkem nisutooteid ehk valget saia, makarone, pastat ja pitsat.

See paneb organismile suure koormuse ning päriliku eelsoodumusega inimestel võib teatud tingimustel – näiteks kui soolenakkus on peensoole limaskesta juba eelnevalt pisut kahjustanud – vallanduda haigus.

Kuigi esmased andmed tsöliaakia kohta pärinevad juba II sajandist eKr, kirjeldati tõve kolme iseloomulikku haigusnähtu – periooditi esinevat kõhulahtisust, kõhnumist ja kõhupuhitust – alles 1888. aastal.

Kulus veel enam kui sada aastat, kuni teadusuuringud kinnitasid, et tsöliaakia on klassikaline autoimmuunhaigus, mille puhul nisus, rukkis, odras (võimalik, et ka kaeras) sisalduvate valkude toimel kahjustub haigel peensoole limaskest ja hävivad selle hatud. Kuna viimaste kaudu imenduvad organismi kõik toitained (valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid, mineraalained ja mikroelemendid), kujuneb haigel välja nende vaegus.

Tsöliaakia võib avalduda igas vanuses. Alates esimesest kirjeldusest kuni 1980ndateni tunti seda kui kõhnunud, samas suure punnis kõhu, kroonilise kõhulahtisuse, rauavaeguse vms käes vaevlevate imikute või väikelaste tervisehäda. Siis hakati haigust diagnoosima juba vanematel lastel, ja mida aasta edasi, seda rohkem ka täiskasvanutel.

See asjaolu ongi pannud kogu maailma teadlased elavalt tsöliaakiat uurima, sest pahatihti just kliinilise pildi muutumise tõttu ei tunta haigust kohe ära ja see jääbki ravimata, tõdeb Uibo. Tema sõnul võib haigetel esineda mitmesuguseid vaevusi: rauavaegusaneemia, kasvupeetus (kuigi kaal või olla normis või inimene isegi ülekaalus), osteoporoos.

Samuti puberteedi hilinemine, menstruatsioonitsükli häired, sagedased iseeneslikud abordid, viljatus, paljud neuroloogilised ja psühhiaatrilised probleemid, aga ka hammaste emaili ja struktuuri muutused ning suu limaskesta haavandid. Paraku satuvad selliste haigusnähtudega haiged gastroenteroloogi asemel tavaliselt teiste spetsialistide vastuvõtule.

«Paljudel haigetel on pikka aega olnud «tagasihoidlikud» vaevused, mille põhjust pole varem uuritud või avastatud,» mainib õppejõud. «Tsöliaakiat saab ravida ainult seda vallandava toidu – nisu, odra, rukki –  vältimisega, see tagab peensoole limaskesta täieliku taastumise. Erakordselt range toidupiirang on eluaegne.»

Uibo rõhutab, et toidusedelit ei tohi siiski muutma hakata enne lõpliku diagnoosi panemist – vastasel juhul võib peensoole limaskest täielikult taastuda ning hiljem on raske kindlaks teha, kas tegu oli üldse tsöliaakiaga ja kas edaspidised ranged dieedipiirangud on vajalikud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles