Ene Rämmeld, ikka mässumeelne Libahundi-Tiina

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljakutsete ootel: 
aasta alguses Prantsusmaal pensionile jäänud Ene Rämmeld tahaks Eestile kuidagi kasulik olla. Mõtteid ja ideid naisel jätkub – aga kas keegi neid vajab?
Väljakutsete ootel: aasta alguses Prantsusmaal pensionile jäänud Ene Rämmeld tahaks Eestile kuidagi kasulik olla. Mõtteid ja ideid naisel jätkub – aga kas keegi neid vajab? Foto: Mihkel Maripuu

Eeskätt «Libahundi»-filmi Tiinana eestlaste mällu sööbinud, viimased 30 aastat Pariisis elanud Ene Rämmeld tahaks teha palju rohkem Eesti heaks. Kui ainult keegi seda vajaks.

Aasta algusest on Ene Rämmeld (65) täiesti vaba inimene. Sel päeval sai ta Prantsuse süsteemi mõistes pensioniealiseks ja pidi päevapealt töölt lahkuma. Ta oli 15 aastat administraatorina ametis Pariisi ühes tuntumas kunstimekas – Pompidou keskuses.

«Erasektoris võid töötada kas või surmani, aga riigiettevõttes kukub kell 65. sünnipäeval. Olen hea tervise juures ja energiline, teeksin tööd heal meelel edasi, ent paraku seadus ei luba,» räägib Ene Rämmeld, kes sõitis vabariigi aastapäevaks Eestisse, et päevapealt pisku pensioni peale jäänuna siin natuke maad uurida.

Äkki vajatakse Eestis tema teeneid? Võib-olla suudab ta oma sidemeid Prantsusmaal, teadmisi, oskusi ning prantsuse keelt Eesti hüvanguks teenima panna?

«Olen siin kõiki asju vaadanud, kuidas saaksin kasulik olla. Eestis mul elukohta ei ole. Nii kaugele ma oma sissetulekutega ei jõua, et hakkan siin kodu rajama. Olen harjunud elama «Prantsuse kommunismis» –  endise Pompidou keskuse töötajana saan käia muuseumides ja kinos tasuta, kõik riigitöötajale mõeldud hüved kestavad ka pensionipõlves edasi.

Saan endiste kolleegidega koos imeodavalt reisida, näiteks mais veedame neli päeva Prahas. Ka teatripiletid on poole hinnaga,» loetleb Ene plusse, mis teda Eestisse kolides kohe kindlasti ees ei ootaks.

Lisaks elavad Pariisis tema 40-aastane poeg Tarah Karassev, keda Ene sünnist alates Lurbuks kutsub, ja filmirežissöörist eksabikaasa Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar (80) ehk Vovka. Viimase emigreerumine sügaval Nõukogude ajal Prantsusmaale ongi põhjus, miks Ene pea poole oma elust Pariisis on elanud.

«Nõukogude süsteem oli mulle kohutavalt vastu. Ma polnud siis küllalt julge, et olla avalikult dissident ja istuda siin mõned aastad vanglas. Aga ma tõesti põlgasin kogu seda 70ndate nõukavärki, mis oli raske, rusuv, inimvaenulik. Täitsa kindel, et kui ma poleks Eestist minema läinud, oleksin juba surnud!

Oleksin ümberringi valitsenud  masendusest jooma hakanud, nagu paljude loominguliste inimestega siin juhtus. Kui lähen nüüd Kuku klubisse ja näen vanu tuttavaid, siis kallistan neid alati sõnadega: sa ikka elad veel! See on suur rõõm,» tunnistab Ene.

Lootusetu karjäär

Ene Rämmeld on Eestis tuntud põhiliselt Libahundi-Tiinana Leida Laiuse 1968. aastal vändatud filmist «Libahunt». Tema teine suur osatäitmine oli kaks aastat hiljem Karassev-Orgussaare filmis «Lindpriid», kuid selle näitamine keelati poliitilistel põhjustel ära.

Läinud aasta lõpus linastus «Lindpriid» «Eesti film 100» raames Pariisis Prantsuse filmiarhiivi kinosaalis, tuues Ene Rämmeldi sõnul seal linastunud eesti filmidest kõige enam vaatajaid.

«Hoidsin saalis pisaraid tagasi. Kõik tuli jälle meelde. Kuidas «Lindpriide» läbivaatusel vanad kommunistid ellu ärkasid ja meie tööle veto peale panid. Raha selle filmi eest me ei saanud. Jäin kohe pärast filmi valmimist lapseootele, olin täiesti rahatu ja tunnustuseta.

Tuli ainult suur masendus. Mäletan, et sõin sada grammi teralist kohupiima päevas, rohkemaks polnud raha. Varjasin seda oma perekonna eest, sest mu lähedased arvasid, et mis mul viga, mees filmirežissöör, raha nagunii külluses. Vovka ei näinud nõukogude kunsti tegemises mingit perspektiivi ja emigreerus Prantsusmaale. Minu järeleminek talle oli ellujäämise nimel,» jutustab Ene Rämmeld.

Ta tunnistab, et selle piinarikka aja – Eestist koos pojaga väljasaamiseks kulus viis närvesöövat aastat – järelmõjud pole tema elust kuhugi kadunud. Eriti tunnetab ta lõpuni lahendamata pingeid suhetes poja Lurbuga.

«Ta pidi nelja-aastaselt aru saama, mis asi on KGB ja ülekuulamine. Istusime sageli koos temaga neli-viis tundi telefonikeskuses, et saada kõnet isale Pariisi. Pane aga üks laps pikaks ajaks ootama ja seleta talle, et nii on vaja!

Tagantjärele olen mõelnud, et see oli õudne, mis olukorda ma ta siis panin. Kuna KGB kuulas meie kõnesid pealt, pidi laps alati kaasas olema – ta pidi ütlema telefoni: isa, ma tahan sinu juurde! Mind ei ole piinatud füüsiliselt, ei ole küünte alla nõelu aetud, ent selline psühholoogiline piinamine oli veel õudsem.»

Kui Ene Rämmeldile anti lõpuks luba Eestist välja sõita, oli Tarah üheksane. Pere sai Pariisis kokku, ent aeg oli teinud oma töö... Tarah jäi elama isaga ja elab seniajani. Enel on Pariisis oma väike üürikorter, kus paljud Eestist tulnud külalised sõbralikku ulualust leidnud.

Eesti pööras selja

Kuna Prantsusmaal osutus Vovkal filmikarjääri jätkamine võimatuks, vaadati Eesti taas iseseisvaks saades lootusrikkalt kodumaa poole. Äkki vajatakse siin nüüd ka võõrsile läinud talentide nõu ja abi?

Ene meenutab: «Kui Eesti sai iseseisvaks, küsis Vovka Lennart Meri käest, kas ta nüüd võiks midagi Eesti heaks teha, siinsetesse lehtedesse arvustusi kirjutada või filmiinimesi koolitada, või midagi muud?

Meri tundis Vovkat hästi, nad olid filme tehes palju kokku puutunud. Aga ei leitud talle rakendust. Vovka pakkus oma võimeid, andeid, tarkusi – aga Eesti riigil ei olnud mitte midagi vaja! Siis tuli tal masendus peale. Kui su elu on seotud Eestiga, seal on sinu parimad tuttavad ja kõik nad on leidnud ka hilises keskeas rakendust, siis selline hülgamine lööb jalad alt ära. Järsku ei olnud Eestil teda üldse vaja. Tegelikult ei ole Vovka sellest seniajani toibunud.»

Aga Ene ise – kuidas tema rakendust leidis ja positiivse ellusuhtumise säilitas? «Mina tegutsesin omaette, leidsin väljundi väliseestlastega suheldes, sain tänu neile palju reisida. Töötasin 15 aastat Pariisis n-ö mustalt, tegin erinevaid tööotsi, ka väikseid rolle näitlejana. Olen omadega ikka kuidagi välja kruttinud.»

«Mulle meeldiks kahe riigi vahel sahmerdamine, väga meeldiks!» tunnistab Ene Rämmeld, kui räägime tema tulevikust energilise pensionärina. «Tutvustaksin hea meelega eesti kunsti ja kultuuri Pariisis. Pikki aastaid on olnud mu unistus teha Pariisi eesti kultuuri keskus – Lennart Merile ükskord lubasin, et loon Pariisis omamoodi Kuku klubi, aga aastad läksid ja raha ei tulnud.

Eestil on küll Pariisis saatkond, aga see ei ole kultuurikeskus, seal ei saa inimesed juba turvalisuspõhjustel käia. Samas on väga palju noori ja ka vanemaid eestlasi, kes tahaksid omavahel suhelda.»

Kauaaegse pariisitarina teab Ene, et suures linnas maksavad eelkõige suhted ja oskus leida üles huvitavad võimalused. «Pariisis peab palju väljas käima, et olla kultuurieluga kursis. Võiksin viia inimesi kohtadesse, kuhu turist ei lähe, näiteks vanasse Pariisi. Võiksin võtta vastu Eesti kultuuritegelasi, tutvustada neile linna.

Ja ka vastupidi – saata Eestis Prantsuse inimesi.» Enel on palju mõtteid, kuidas ta saaks oma nõu ja oskusi Eesti ja Prantsusmaa vahel vahendaja olles kasutada. Ka näitlemissoovi pole ta hinges veel päriselt maha matnud. Kui vaid mõni siinne lavastaja teeks ettepaneku ja kutsuks.
Et vanemaealised naisnäitlejad saavad väga edukalt mängida erinevaid rolle, veendus ta viimati draamateatris käies.

«Vaatasin Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu», mille esimeses lavastuses ma ise Tuhkatriinut mängisin. Evald Hermaküla lavastas, kõik me olime noored ja ilusad. Nüüd tegi draamateater sellise variandi, et peretütred on vanad, Tuhkatriinu pole ka eriti noor. Kuigi kõik laval olnud naised on väga andekad näitlejad ja meeldivad mulle väga, ei saa Tuhkatriinu ometi olla nii vana!»
 
Mässumeelne patrioot

Kui Eestis talle ka näitlejatööd ei pakuta, siis filme tahab Ene Rämmeld endiselt teha. Koos noore režissööri Liina Keevallikuga jätkavad nad filmi eestlastest Pariisis. «Meid ei võeta Eesti filmiseltskonnas aga professionaalidena, siin on ju kinnine ring, kes saab filmitegemiseks raha. Praegu otsingi produtsenti.»

Ene on väga suur filmisõber – Pariisis käib ta vahel kinos lausa kaks korda päevas. Nii jooksis ta ka Tallinnas olles kohe vaatama uut eesti mängufilmi «Vasaku jala reede». «See film on tehtud ameerikalikus võtmes, et läheks ka eesti noortele peale. Kogu see jubedus – kõrv lõigatakse ära, süütu tüdruk vägistatakse, röövimine, kokaiini tõmbamine – viis mõttele, et teeme nüüd eesti filmis samu asju, mida Hollywood on 40 aastat tootnud.

Neid vägivallafilme on ju metsikult. Keegi ei tee enam ilusaid rahulikke filme, ainult tapmine ja vägistamine! Seal filmis kuuled kõige ilgemaid eestikeelseid roppusi, ja see on kurb.»

Tänast Eesti elu vaadates tõstab Enes pead Prantsusmaal vaguralt laagerdunud mässumeelsus. Ta kinnitab, et kui ei elaks Pariisis, oleks kindla peale Eestis ametiühingutegelane, juhiks pikette ja streike. «Töötajate huve ei kaitse siin keegi. Siin on inimestel täiesti ebainimlikult väikesed palgad, samas on elu väga kallis.

Tavainimene, näiteks pensionär, ei saa siin endale midagi lubada, mul on kahju omavanustest inimestest. Kui käin Eestimaal ringi, tuleb nutt peale. Suured lastega pered, kel pole raha isegi süüa osta. Riigi esmane ülesanne on neid peresid aidata.

Eestimaa on nii väike ja meid on nii vähe – iga inimene on kohutavalt palju väärt. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et siin ei osata hoolida inimesest, et tal läheks hästi. See, kes on piruka juures, see on eluga rahul, aga naaber võib kõrval ära surra, ta ei tee sellest väljagi,» on Ene kriitiline.

Õpetajatega solidaarne

Ta toob näite prantslaste sõbralikust naabrivalvest. «Elan riigimajas, kus on 12 korrust, mul on iga korruse peal üks tuttav inimene. Kui lähen puhkama, viin naabrinaisele oma lilled, naabrinaine toob omakorda mulle oma kassi, kui ära sõidab. Süsteem B jookseb kogu aeg kõrval.

Meil on absoluutne usaldus, jagame oma korterite võtmeid omavahel. Eestis on aga kange, omakeskne värk. Ei ole mingit naabri poole pöördumist, see tundub eestlasele alandava kerjamisena, valitseb mingi valehäbi.»

Eriti läheb Ene Rämmeld põlema, kui mõtleb järgmisel nädalal toimuva haridustöötajate streigi peale. «Eesti riik hoopleb ja hõiskab, et riigil ei ole võlgu. Aga mille arvelt see tuleb? See tuleb inimeste kannatuste arvelt. Inimesed nutavad oma naeruväärse palga pärast, aga nad ei reageeri.

Vot see on õudne! Streigi ajal tuleb kokku hoida. Kui juba 500 inimest on tänaval, käest kinni, siis on valitsusel palju raskem vastutusest põigelda. Inimeste õiguste eest peab võitlema, riik peab garanteerima, et töö oleks inimväärselt makstud,» põrutab Ene.

«Kui Prantsusmaal hakkab streik peale, lendavad miljardid korstnasse. Siis ei mõelda enam mitte millelegi, vaid minnakse nii kaugele, kuni saavutatakse tahtmine. Selleks on aga tarvis ametiühinguid. Õpetajatele soovitan: ärge streikige ainult üks päev, vaid ärge jätke järele enne, kui olete saanud oma tahtmised. Ja mis siis, kui lähevad need küpsuseksamid tuulde!

Ja mis siis, et lapsed istuvad kodus! Ainult siis, kui lapsevanemad hakkavad reageerima valitsuse suunas, hakkab midagi juhtuma. Muidu ei juhtu mitte midagi! Ega streik ei ole moedemonstratsioonile minek, see on viimase peale minek.

Sinna ei minda õilmitsema ja head nägu tegema, seal tuleb külma närviga minna lõpuni, et saavutada oma tahtmised.»

Ene, miks see kõik sulle nii korda läheb? «Ma tean, et olen siin mitte keegi, aga ma olen Eesti patrioot. Armastan seda väikest maad ja rahvast ja tahan, et kõigil oleks siin hea elada.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles