Kohtinguteenuse Tea for Two ühe asutaja Grete Pastaku sõnul on kaaslast otsivatel inimestel tihtipeale üsna täpne ettekujutus sellest, milliseid omadusi unistuste mehelt/naiselt oodatakse, kuid tegelikkus võib sundida oma arvamust muutma.
Kaaslast otsides loodetakse sageli leida hollywoodlikku superinimest
14. veebruar 2012, 18:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See ongi meie töö raskeim osa, et mitte liialt kinni hoida täidetud ankeedist ja omavahelisest vestlusest, vaid kasutada ka oma intuitsiooni. Oleme kogenud üllatusmomente, kus alguses on olnud meil kahtlus, et äkki need kaks siiski ei sobi, kuigi mingi sisetunne ütleb, et võiks nad vähemalt kohtingule saata. Ja sellest kohtingust algab hilisem kooselu,» räägib Grete.
Inimesed peaksid tema sõnul aru saama, et hollywoodlikke superinimesi ei eksisteeri. «Inimese jaoks alguses oluline omadus kompenseeritakse teinekord millegi muu väärtuslikuga. Aga selleks, et avastada, kes sulle sobib, võiksid inimesed olla palju rohkem avatud erinevatele võimalustele ja väljakutsetele.»
Kui esmakohtumisel tekib mingigi sümpaatia, siis soovitavad Tea for Two tegijad vähemalt veel korra kokku saada, et aru saada, millise huvitava persooniga tegelikult tegemist on. «Selliseid reaalseid lugusid meil on. Hiljem imestatakse, et kuidas ma küll esimesel korral ei märganud! Nüüd aga elatakse koos,» tõdeb Grete.
Ta lisab, et kui sa otsid kedagi, siis pead ka ise avatud olema ja selles suunas tegutsema.
Üldiselt on inimeste soovid partneri otsingul tema sõnul üsnagi sarnased. Teatud vanuses otsitakse suhteliselt võrdväärset kaaslast, kes aktsepteeriks ja heal juhul huvituks sinu huvidest ja hobidest, kel oleks sarnane maailmavaade ja väärtused ning keda saab usaldada.
Meestele on Grete sõnul naiste välimus sama oluline kui naistele meeste ambitsioonikus ning enamik mehi teab väga täpselt, keda nad otsivad - ka välimuselt.
«Kui välimuse olulisust ei tunnistata meie vestlusel, siis kaaslasega kohtudes tehakse väga kiire otsus, kas soovitakse temakesega veel jätkata või mitte. Naised annavad endale võimalusi rohkemateks kohtumisteks kui mehed,» tõdeb Grete.
Lõputu õnnetunde otsingul
Miks on aga Eestis üldse nii palju üksikuid inimesi ja katkiseid perekondi? Mida oleme teinud valesti? Grete hinnangul vaimustutakse praegusel ajal liialt üksi olemisest ega väärtustata piisavalt perekonda.
«Tegevusvabadus ja sõltumatus on palju mõnusam kui terve perekond ja oluliste pereväärtuste pärandamine. Tundub, et üksikindiviidi heaolu on oluline, sealjuures unustatakse rääkimata teistest inimestest enda ümber. Ja kui keegi inimese heaolu rikub, astub ta ebasobivast ringist välja, jätab pere ja läheb ennast avastama,» selgitab Grete.
Naise arvates on kurb, et Eesti polegi justkui küps pereväärtustest rääkima. «Järelikult võib tõesti nimetada seda üksikute ajajärguks. Üksik olla on cool.»
Ka firma kliendid on tunnistanud, et paar aastat tundus neilegi hea ja lihtne olla vallaline, kuid mida aeg edasi, mida vanemaks saadakse, seda enam mõistetakse, et keegi meist pole loodud üksi olema. Et tahaks siiski kellestki sõltuda ja et keegi meist endast sõltuks. «Ja ikkagi on vahva kellegagi koos vananeda - 60selt ehk ei olegi nii fun enam üksik olla.»
Samuti tundub Gretele, et inimesed on lõputu hollywoodliku õnnetunde otsingul ega oska eluraskuste tekkides negatiivsete tunnetega hakkama saada. Ei mõista, et ka raskused, mida võib kaasa tuua laste kasvatamine või ka midagi muud, on elu loomulik osa, millest ei ole tingimata vaja kiiremas korras vabaneda.
«Nüüd ma pidevalt meenutan ja peangi seda väga õigeks, mida vanaema meile ikka soovitas: olgem veidi kannatlikumad!» ütleb naine.