Marina Lohk: uhke üksinduse preestrinnad

Nii mõnigi kolmekümnendate eluaastate künnisel (või alguses) naisterahvas on meedias kuulutanud, et on vaba ja vallalisena ülimalt õnnelik. «Ma ei otsigi praegu kedagi», «Mul pole mehe jaoks aega», «Saan teha täpselt seda, mida ise tahan!» on argumendid, mida lausutakse üksiolemise õigustuseks.
 

«Veab tal,» kadestavad jonnivate laste ning pereprobleemidega maadlevad sõbrannad-tuttavad, unustamata seejuures kindlasti mainida: «Naudi vabadust, kuni kestab!». Rohi on ju alati rohelisem seal, kus meid pole. Ja mida kõike saab üks vallaline naine ette võtta, mida pereema eluilmaski endale lubada ei saa!

Oh seda glamuurset elu. Trennid, sõbrad, peod, lõbusad väljasõidud ja ohjeldamatult aega iseendale. Võimalus pühenduda tööle ja teha karjääri. Võimalus tutvuda, flirtida, mängida, katsetada ja maha jätta! Võimalus käituda hetketuju ajel, arvestades vaid kõige kallimaga siin ilmas - iseendaga!

Eks tihtipeale peitubki selles omajagu tõtt. Omajagu.

Kuid särava, rahuloleva, õnneliku ja lakkamatult naeratava fassaadi taga, mida näeb argiõhtutel kaunite musklis Adoniste hulgas spordiklubis rassimas ning nädalalõppudel sõbrannadega peenelt kokteilitamas ja ööellu mattununa ennastunustavalt tantsimas, võib sageli peituda ka üksik, habras, ennast otsiv ja endaga rahu sõlmimise poole alles püüdlev naisterahvas.

Naisterahvas, kes on vahel nõrk (kuid saab raskustega võideldes loomulikult üha tugevamaks!); kes kaotab vahel usu endasse ja püüab seda taas seitsme maa ja mere tagant üles leida; kes vahel nutab ja naerab vaheldumisi nagu segane (ta saab seda endale lubada, sest mitte keegi ei näe!); kes vaatab poole ööni pisarakiskujaid filme, loputades lemmikveiniga alla suurtes kogustes imemaitsvat lohutustoitu; loeb, räägib ja mõtleb ennast hulluks, kuni hüsteerilisus hakkab taanduma ja selle alt koorub veidi puhastunud, uus «mina».

«Aga mehed?» küsite teie. Jah, muidugi võib meestega olla täpselt sama lugu. Ainult et mehed - kes, ärgem unustagem, kunagi ei nuta! - julgevad seda veelgi vähem tunnistada. Ka iseendale. Mees peab ju olema tugev.

Kuid millest siis ometi kõik see pealiskaudsus ja kiirsuhete allakugistamine rasvast nõretava hamburgeri kombel, selmet nautida amps amspu haaval gurmeeõhtusööki? Millest see uhke, tähelepanu järele kisendava edukuse sildi all töössemattumine, mis lubab pidevalt öelda: «Mul on jube kiire!»?

Millest muust, kui mitte sellest, et sügaval sisimas peitub igatsus.

Mis ei tapa, teeb tugevamaks

Kuid nagu ikka, on igal mündil kaks poolt. Ka siin jagunevad «pealtvaatajad» kahte leeri: kui ühed kadestavad, valavad teised õli tulle, imestades selle üle, kuidas nii üldse elada saab. Justkui üksindus oleks raske haigus, mille vastu tuleb viivitamatult rohtu võtta.

Seejuures ei mõista nad, et rohtu võttes, ehk üksinduse eest pidevalt seltskonda ja lõbustusi otsides põgenedes, leevendatakse vaid sümptomeid, peites haiguse ajutiselt sügavale enda sisse, kuni see ühel hetkel hoopis raskete tüsistustega avaldub. Vihapursetena. Nutuhoogudena. Peas vasardava küsimusena, millal see kõik ometi läbi saab ja normaalne «mina» taas endast märku annab.

«Kuidas sa suudad üksi olla?», «Kas sul igav ei hakka?», «Viitsid ka endale korralikult süüa teha?». Need on küsimused, mida esitavad sageli need, kes ise ei ole pidanud mitte kunagi või siis vähemasti kuigi pikalt üksi olema.

Need, kes on üksindusega harjunud ja rahu teinud (või teinud selle läbi mingis praeguseks möödunud eluetapis), selliseid küsimusi naljalt ei esita. Nad teavad, et algus on raske, nagu iga uus algus ikka. Kuid mida aeg edasi, seda paremaks läheb - jah, ajal iseendale on oma võlud, mis avalduvad tihti läbi suure valu.

Üksindus on midagi sellist, mida peame sageli õppima - nii, nagu õpime oma esimesi samme, silpe, sõnu, jalgrattasõitu, võõraid keeli… Algus võib tunduda ületamatu. Takistused sunnivad ikka ja jälle endas kahtlema - kas ma saan hakkama? Ning ahvatlused, mis valuvaigistina mõjudes korduvalt teelt kõrvale juhatavad, toovad vahel kaasa hirmsaid tagasilööke.

Kas üksindusega hakkamasaamine peaks olema eesmärk omaette? Oh ei, loomulikult mitte. Siiski usun ma seda, et nii kaua, kui üksindus tundub talumatu, väljakannatamatu, pole inimene võimeline alustama tervet paarisuhet. Suhet, kus partnerid mitte ei klammerduks teineteise külge kui kaanid, vaid jagaks omavahel piiritut, südantsoojendavat armastust.

Ega asjata öelda, et selleks, et olla õnnelik teise inimesega, peab kõigepealt õppima armastama iseennast ning olema õnnelik ka üksinda. Teooriat teavad paljud, kuid seda praktikas rakendada oskavad vähesed. Sest üksi olles kipume seadma oma õnne sõltuvaks nii paljust muust, mille saavutamine võib terendada alles kaugete mägede taga - kui sedagi -, et tegeliku rahulolu- ja õnneseisundini ei jõua me kunagi.

Ometi võib just üksiolekus peituda võti iseendani jõudmiseks, kui selle poole tõeliselt püüelda. Just üksi olles leiab aega eneseanalüüsiks. Just üksi olles hakkad tasapisi mõistma, kes sa selline oled, mida on elu sulle õpetanud, miks teised sinu ümber just sellisel moel käituvad, nagu nad seda teevad, ja mida sina neilt tegelikult ootad. Just nii vormub sinust täiskasvanud, küps ja terviklik inimene.

Üksi olles õpid iseenda eest vastutama, sest vastutust pole enam kellegagi jagada. Õpid trotsima hirme ja mitte minema alati kergema vastupanu teed. Kogud enesekindlust, kui näed, et saad nii mõnegi varem ületamatuna tundunud asjaga suurepäraselt hakkama.

Üksi olles õpid väärtustama seda, mis on tegelikult oluline. Hindama inimsuhteid ümber ja pühendama rohkem aega neile, kes on sulle tõeliselt kallid. Õpid pikkade südamlike köögilauavestluste ajal paremini tundma sõpru ja perekonda; õpid märkama lähedaste tundeid ja nägema kaugemale sellest, mis vahel kiirustades, ehk ka mõtlematult üle nende huulte tuleb. Õpid paremini mõistma, selmet hukka mõista.

Ja kuigi me kõik vajame soojust, lähedust, mõistmist, teiste tuge ja tunnustust, on vahel üksiolemist vaja, et saada tõeliselt täiskasvanuks. Saada iseendaks, teadvustada oma soove ja unistusi. Vabaneda sõltuvustest, klammerdumisest, mugavatest valikutest ja turvalisest, käidud teest. Saada avatuks sellele, mida maailmal sulle tegelikult pakkuda on. Sest tal on pakkuda palju - tuleb vaid osata seda näha ja tunda.