Marina Lohk: uhke üksinduse preestrinnad

viimases 25.02.2012 10:34

lauses viga, mitte "osata" vaid "tahta" peaks olema.Tahe otsustab kõik.Mina olen üksinduses sellest niimoodi aru saanud.

eit 02.03.2012 13:42

eesti naine on muutunud tühikargajaks , eks siis mehed ka vastavalt sellele , kuidas maailm üksikuid klanitud naisi täis on, sellele vastavalt käitub ja elab . kõik , ka inimese elu algab naisest . vastutustunne võiks suurem olla . aga noh , tänapäeval on ju seksikus ülekõige . minu lapselaps , kellele ma ütlesin , et vanasti , kui laps sai teismeliseikka , siis 14. aastaseks saades võis juba hobusevankriga maanteel sõita . aga laps ütles : see oli vanasti nii , nüüd ma võin 14 selt seksima hakata !!! nii et järgmisest aastast tuleb hakata poisse püünistama . no siis on täiskasvanuks saades juba vist tõesti parem üksi olla . jah , persses on mu elu noor ... kuid õnneks olen vanamoor .

Nipitiri 03.03.2012 16:52

Olin samasuguse suhtumisega kui olin vanuses 17-24. Vahetasin mehi nagu sokke, kellestki tõsiselt ei hoolinud ja kedagi jälle maha jättes polnud mul põrmugi kahju. Sisendasin endale pidevalt peale maha jätmist, et polegi mulle kedagi vaja, olen ilus ja saan ise ka hakkama. Lapsed ja pereelu on kauge tulevik. Seda seni kuni kohtasin seda õiget! Peale temaga kohtumist muutus kõik. Ma ei kujuta enam oma elu ilma temata ette ja pingutan suhte nimel nii nagu pole mitte iialgi pingutanud. Niiet oma kogemuste põhjal ütleks, et seni kuni pole leidnud seda õiget ongi suhtumine selline, et "pole mulle mingit meest vaja, ei kavatse kellegi teenija olla ning kedagi üleval pidada jne". Kui kohtad seda õiget, siis muutub kõik, kaob kibestus ning see asendub õnne ja tänutundega. 100% kindel!

Merli 04.03.2012 02:22

No ei tea. Siin korratakse jälle üle seda mingit stereotüüpi, et üksik naine on ebastabiilne ja ebakindel ja tal on üleüldse midagi viga. Selline uskumus, et üksik naine pole midagi väärt, teeb väga paljude üksikute naiste jaoks üksi olles endaga rahul olemise tõepoolest väga raskeks. Kuigi nende õnn ei tohiks meid häirida, sest mehi tõpoolest ei jätku kõigile naistele (eesti oludes mängivad selles osas naiste kahjuks ka meeste haridustase, sõltuvused, surmad jne.) Olge rahulikud ja elage oma elu ja nautige, mis teil on. Olgu need siis lapsed või karjäär. Inimene võib ennast teostada ja õnneni jõuda ning olla väärtuslik mõlemal viisil.

mees ja 2,5 last 08.03.2012 10:09

Blaahblaahblaah ... Mehed ja naised = lisandumine. Peale oma kahte meest ja last hakkan ma yha rohkem uskuma, et tegemist on meie yrgsete instinktidega, meile pandud kohustusega seda maailma rahvastada, jne jne. Ei oleks kunagi uskunud aga nyyd hakkan päev päevalt rohkem austama neid inimesi kes on valinud ja lausa teadlikult elu iseendale.. Kahjuks on nii tugevaid inimesi vähe, oleme nii möjutatud köikidest teistest, loeme artikleid kus meilt oodatakse (arvatakse ) teatud käitumist, nii et me ei julge olla midagi muud mida - köik läheb plaani päraselt!

mehi ei jätku... 10.03.2012 14:40

oh pyha taevas! Kas mees on siis elu alus, kas eluga rahulolu peitub kellegagi koos elamises ja olemises?

kreisi 20.03.2012 09:53

Oma tõde on ilmselt sees. Tõeliselt valmis suhteks saad siis,kui võid üksi olle söelda, et elu on ok, ning ega suhte vastu ka midagi poleks. siis ei torma enam nagu hull esimesse enam-vähem normaalsena näivasse suhtesse, vaid uurid ja jõuad selgusele, kas see on Sinu Inimene. Noortel on tegelikult raske, sest hormoonid möllavad ja bioloogiline kell tiksub. Hiljem, vanemas eas, kui oled elult hulga tarkusi õppinud ja tasakaalukamaks muutunud, siis võid oodata, kuni kohtud hingekaaslasega.
Muide, ettevaatust naistele - esmapilgul väga karismaatilised ja ägedad mehed võivad osutuda psühhopaatideks - inimesteks, kellel puudub empaatiavõime ja kes seega pole isegi võimelised armastama. nad on küll ära õppinud võtted, kuidas naisele ligi pääseb, tihtipeale on neil ka positsioon ja raha, kuid sügavat lähedast armastust ei saa tulla, sest neil puudub see koht.

Ahah 26.03.2012 17:59

Ma olen siis ka üks "preestrinna" :) 30 täis, paar aastat üksi olnud, eelmine kooselu purunes, lapsi sealt ei tulnud. Mis nüüd siis saab? Kohe liigitun kuhugi, kuhu ma olude sunnil saatunud olen? Ei tahtnud lihtsalt kehvas suhtes enam olla. Aga ega see mehe leidmine nii kerge ei ole. Ikka liigud samas sõpruskonnas või töö-kodu trajektooris. Ööklubid? I don´t think so. Pole veel tõestust leidnud sealt leidmisele. Ehk siis ma ei otsigi. Olen kõigele uuele avatud, aga see on ka kõik. Õnnetu ka ei ole. Küll aga häirib mind see, et vahest ma nagu oleks sunnitud oma vallalisust põhjendama..Ma seda küll ei tee, aga jääb mulje nagu oodataks.