Pereterapeut: abielu võiks tulla pärast paariaastast kooselu

Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, nõustaja ja pereterapeut Meelike Saarna kommenteeris abiellumise ja vanuse seost – mis ajal võiks/peaks abielluma ning mis on noorelt abiellumise ohud.

Abiellumine on väga tähtis otsus elus. Seetõttu on pikk vaagimine ja arutlemine ning kahtleminegi täiesti omal kohal. Suhete arengul on oma loogika. Üldiselt arvestatakse, et paarisuhe kujuneb välja umbes 2-3 esimese kooseluaasta jooksul. Alles seejärel saab suhe muutuda küpsemaks ja realistlikumaks.

See nn reaalsusse kukkumine võib olla valus – kohtumise algusaja illusioonid ikkagi paratamatult purunevad, tekkida võivad kahtlused ja hirmud. Selles staadiumis peab  paar tasapisi aktsepteerima seda, et nad ongi erinevad inimesed erinevate arusaamade ja väärtustega ning et peale toreda poole (seks, ühendavad tegevused-teemad jms) on elul ka mitte nii tore pool (majanduslikud probleemid, erimeelsused, konfliktid, tervisehädad jms). 

Kui vaatamata kõigele jagub tahet kooselu vastutust jagada, teineteisele pühenduda, teineteisega kohanduda, teineteist toetada ja mõista, peaks olema piisavalt ressurssi pika kooselu jaoks. See võiks küll olla üldisem põhimõte, et abielluda ja lapsi saada võiks alles siis, kui suhe on jõudnud nimetatud realistlikku staadiumisse, st mitte enne 2-3 koosoldud aastat.

Abielu garantiisid ei anna

Abiellumine on paljus märgilise tähendusega. Väga paljud praegused paarid jäävad aastateks koosellu, seda ametlikult registreerimata. Põhjuseid selleks on väga erinevaid, kuid teatavat kahtlemist suhte säilimises see ikkagi näitab.

Abielu, mida vahel ka pelgalt majanduslikuks-juriidiliseks kokkuleppeks nimetatakse, annab siiski selge sõnumi endale ja teistele: meie tahame kuuluda kokku, heas ja halvas, saada koos hakkama kõigega, mis elu toob, ja mis eriti oluline: me soovime võtta vastutust selle eest, et meie suhe püsiks – sest mitte ükski suhe ei püsi niisama.

Loomulikult ei ole suhetes (nagu elus üldisemaltki) kellelgi mingeid garantiisid. Väga lühikese tutvuse järel abiellunud võivad püsida koos «kuni surm neid lahutab» – ja kümme aastat kooselus olnud paar, kes lõpuks abiellu astub, võib lahutada aasta pärast...

Elu on täis paradokse ja määramatust. Üks väheseid garantiisid, mis suhtele kestvust võib anda, on see, kui paar on nõus suhet fookuses hoidma, suhtesse panustama, pingutama selle nimel, et koos oleks jätkuvalt tore olla, märkama ebakõlasid ja nendega tegelema.

Lähedus nõuab ka iseseisvust

Meeldimine, kirg ja armastus veab mehe ning naise kokku. Ent ühtesulamise kõrvale on kindlasti vaja ka kummagi iseseisvust. Hea arenguruumiga suhe on reeglina selline, kus kummalgi on võimalus iseendaks jääda.

Üks noorelt alustatud abielu (ka kooselu) ohte ongi, et väga noorelt inimene siiski ei tea veel, kes ta selline on – ta alles avastab ennast, ta alles vaatab ringi, endasse ja maailma, et saada aru, mida ta elult ja suhetelt tahab.

Ühesõnaga – isiksus pole veel piisavalt küps ja seega võib kõik veel olla väga muutlik. Mõistagi on ka võimalik, et kaks verinoort (hiline puberteediiga lõpeb alles 23-25 eluaastaks) inimest kasvavad ja arenevad koos, uurivad iseennast, teineteist ja maailma, suudavad olla selles kooskõlalised ja sarnastes suundades liikuvad – ja jäävad õnnelikuna kokku.