/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Maile mõjub oma maja uksel nagu särav värvipillerkaar – fuksiaroosa kostüüm, erkpunased juuksed ja sädemeid pilduvad rohelised silmad. Tema jõuline natuur ja selged visioonid on pakitud siira soojuse kastmesse ja temast tulvava energiaga saaks valgeks terve Tallinna linna, kirjutab Kristina Herodes Kaubamaja ajakirjas Hooaeg.
Maile on mõnes mõttes nagu Midase legendi peategelane, aga selle vahega, et kõik tema puudutatu ei muutu teps mitte elutuks kullakamakaks vaid ärkab hoopis ellu. Värvikalt ja jõuliselt. Maile Grünbergi ruumid ja esemed panevad ka kõige hallimad kujud maailma värvilisena nägema.
Särava ja spontaanse Maile mõte lendab kiirelt, tempokas kõne võtab hoogsaid kurve, aga sõnum on äärmiselt selge. «Ma armastan konkreetsust, selgeid värve, mulle kohe ei istu selline udutamine!»
Maile usaldab ennast, ei pidurda oma loovust ega harrasta muretsemist. «Mul on väga hea kool, koguaeg pead töös kaklema ehitajatega, olema hästi konkreetne, suutma kiirelt otsustada. Peab oskama ennast kehtestada, muidu vaadatakse: mis sina ka räägid seal, mingisugune hudoožnik…»
Tulised JA-d
«Kõike peab võtma rõõmuga!» Optimistlik daam armastab oma tööd, aga oskab samavõrra nautida ka kõike muud, millest elu koosneb. «Mulle kohe meeldib oma eriala! Mulle meeldib suur joon, lopsakus, kuld, disain! Isegi riidekapis on puha värvid, ma kohe ei salli selliseid halle ja igavaid toone. Eesti moekunstnikest meeldib mulle Aldo Järvsoo. Tema disain on nii puhas, loomulik ja originaalne.»
Kõhklemine ei tule Maile puhul kõne alla. «Mulle meeldib otsekohesus ja selgus. Iga asjaga on nii – kui esimene silmapilk meeldib, siis ongi nii! Esimene emotsioon peab olema õige ja elu on mulle õpetanud seda, et mis meeldib, tuleb tavaliselt kohe ära osta.»
«Mul on pika elu jooksul kogunenud nii palju häid tuttavaid ja sõpru. Käisime pundiga oma projekte tegemas, päevad läbi korralik töö, aga öösel tegime sellist möllu, taksoviinad, sõitsime rull-uiskudega…» Maile silmis süttib Nukitsamehelik helk. „»Mulle meeldib seltskondlik olla ja lõbutseda.»
Maile on Eesti patrioot. «Mu vanaisa oli metsavaht Peipsi kandis, käisime seal hiljuti ja vaatasime kui ilus - suured põllud, uhked sibulavanikud, maastik jõnks-jõnks, üles-alla… Jube vahva on see Eesti värk, meie maa on täitsa ilus! Aga ise olen mitu korda mõelnud, et ega mina küll vist eestlane ei ole, kust see temperament ja kõik?» naerab Maile.
Otsustavad EI-d
«Tead, ma olen vist ainuke inimene Eestimaal, kes pole elu sees hamburgerit söönud!» teatab ta. «Ja oma lapselastele ka ei anna rämpsu! Olen neile ikka teinud ühepajatoitu, kus on palju kaalikat. Nüüd nad tulevad külla ja kohe küsivad rõõmsalt – kas kaalikat ka saab?»
Disainimaailmas on Maile eelistused selged: «See takune värk on mulle täitsa vastunäidustatud. Kust see kulunud stiil ometi tuli meile? Ma ei salli ka moodi, kus on igale poole pusserdatud detaile, narmaid ja volange. Ja unustage ära see meeletu taaskasutus! Vanade riiete sees käib niisugune elu – mikroskoobi all vahivad üksteist mingid sarvikud. Naine peab ikkagi saama kvaliteetselt riides käia, see on ju juba südamele hea!»
Andekas uus ja väärtuslik vana
Maile on sünnipärane innovaator, kes kõnnib mõnuga loominguradu, kuhu teised astuda ei julge. Kuid ka võimalus stiilipuhtalt ellu äratada möödunud aegade hõng pakub talle siirast naudingut.
«Alati kui ma hakkan sisekujundust tegema, teen endale selgeks eesmärgi, legendi idee taga. Näiteks Jaan Poska maja interjööri luues uurisin põhjalikult tema elu. Müts maha, no oli kift mees! Tema alustas meile eestikeelse eliidi kasvatamist.»
Kui Tallinna Linnavalitsus otsustas maja renoveerida, polnud algsest kujundusest eriti midagi alles, mõned fotod. «Ma lõin kõik uuesti nagu ajastutruu, salongiliku lavastuse. Õnneks linnavalitsus leidis selle raha, et luua tõesti väärtuslik asi ja nad hoiavad seda ka väga ilusti – maja elab.»
Abikaasa sõpradega suhtleb Maile tänaseni. «Sõitsime mööda Eestimaa mõisaid ja vaatan: Riisipere mõis – kui uhke, kui võimas, aga laguneb! Meil on vaja aatelisi ärimehi, kes paneks oma vaba raha Eesti mõisatesse, teeks ühe ilusa mälestusmärgi ja läheks ajalukku!»
Maile peab Pärnu maanteel Disaini- ja arhitektuurigaleriid. «Ma olen seda galeriid täiesti ilma rahata teinud, puhtalt aatelisusest. Aga seda muidugi noorem põlvkond ei usu, nemad ei liiguta lillegi ilma rahata,» naerab kunstifanaatik.
Galerii on tänaseks juba kümme aastat kõrgetasemelist disaini tutvustanud. Maile enese loodud painutatud mööbli näitus on samas avatud 15. detsembrini.
Lisaks eredale kunstiandele on Maile musikaalne. «Ma olen kiituskirjaga lõpetanud laste muusikakooli, aga ma tänan õnne, et kuulasin heliloojast isa ja ei jäänud muusika peale. Mis ma oleks olnud täna? Lihtsalt mingi klaveriõpetaja. Aga praegu saan oma erialal teha suuri ja põnevaid asju!»
Tegus ema ja moodne vanaema
«Olen jõudnud veel kolm last ka hankida kogu selle töö kõrvalt,» jutustab Maile reipalt. «Tüdrukud on mul üsna järjest, aga pojaga oli kaheksa aastat vahet. See oli vene ajal veel ja küll need õed seal imestasid, et sellises eas ja veel sama mehega! Issand jumal, sama mehega!»
Omal lastega pole Maile pikalt koju jäänud. «Kogu aeg peab tegev olema, ei tohi vahet jätta oma erialal. Seal liiga pikalt kodus paterdades jääd lihtsalt rongist maha. Ja ega meestele need kana-tüübid ei meeldi ka, nemad tahavad ka tegusaid naisi. Lastele tuleb pühenduda, aga oma peale tuleb ka tegevust anda. Poeg on ühes intervjuus öelnud: «Jaa, mäletan, et ema tegi koguaeg tööd, ikka nokitses laua taga midagi.»»
Vanaemanagi jätkab Maile töötamist ja on mõtetelt tihti kaasaegsem ja radikaalsem kui mõni noor. «Aga mul on see vanaema süda! Mitte üks kord pole ma ära öelnud, kui lapselapsi on vaja hoida. Olgu endal või tuhat tegemist, kuidagi sa ikka kombineerid ja leiad aja oma lapselaste jaoks.»
Lapselapsi on kokku ainult kolm, igal lapsel üks. Hoogsa liigutusega avaneb köögisahtel: «Vaata, mul on igal pool kogu aeg valve-kommid nende jaoks. Me võtame pisikesed igale poole kaasa, lapsed tahavad ju nii õudselt õppida, uusi asju kogeda! Eelmisel talvel Kuutsemäel vaatasin, et ise pisikesed, aga tulid nii vahvasti alla.
Surusime nad murdmaad ka sõitma. Poiss alguses ei tahtnud, aga tüdruk oli väga käbe, kohe pani seal niimoodi vuhkides. Lastel on väikesest peale spordiharjumust vaja, siis nad tahavad suurena ka liikuda. Ühekülgne arendamine pole lastele hea.»
Mõni tund hiljem pakub Maile ehtsa maavanaema kombel kogu võttetiimile õunu kaasa. Ka hoolitsevas vanaemarollis on see tegus daam erakordselt veenev.
Nooruse eliksiir
Mitmedki tahaks teada, mida see efektne daam küll teeb, et aastad tema peale ei hakka. “Minu ilunipp on see, et ma ei käi üldse kosmeetiku juures. Kreeme ma eriti ei kasuta ja tervisemökse ei söö, pigem toitun ebaratsionaalselt, näksin õhtuti ja pean lugu heast konjakist.»
Pildistades on Maile ulakas meeleolus ja viskab nalja. Tema pole kindlasti nende kartlike kaasmaalaste killast, kes oma tembud teiste arvamuse või kadeduse kartuses tegemata jätaks. «Vahest ikka mõni hall kuju ütleb midagi minu kohta, aga see ei häiri mind üldse!»
Maile Grünberg on nii vitaalne, värvikas ja mitmetahuline, et sõnadest jääb tema kirjeldamisel väheks. Paremini tutvustab teda kolmemõõtmeline maailm – tema loodud disain ja ruumid.