Hooaja moegurmee

Jaana Varkki Kumus

3D on märksõna, mis kohalike moetegijate seas kõlab üpris värskelt. Aga just 3D-filmiga alustas Jaana Varkki kunstitempli Kumu laval oma rõivaetendust – publikule valge raamiga prillid ette ja sissejuhatus moekunstnikku inspireerinud digilikku looduse, käimata maade ja unistuste maailma võis alata.

Tõsi, hiljem püünele sammunud modelle tuli uurida juba ilma prillideta. Kuid mis siis, Varkki disainerimärk mõjub sellest hoolimata uudselt. Ühtaegu naiselik ja leebelt trendilaines, samas ainulaadsete pisidetailidega ja omanäolises varkkilikus kastmes stiil, mis meeldib tänapäeva naisele ja paneb tõenäoliselt seda nime kunagi hiljem ka vintage-poodidest küsima.

Rahuliku musta-valge klassika kõrval oli auväärne koht vürtsikal oranžil, kollasel, lillal. Maiuspalaks graafilised trükitekstid ja -pildid – moejoonistused mõjusid iseäranis isuäratavalt! Samuti võtaks magustoiduks asümmeetrilised vormid, julged volangid, ahvatlevad žabood. Paljud asjad kuuluvad just selliste sekka, mida kõlbab kanda nii argipäeval kui ka peol.

Katrin Kuldma restoranis Gianni

Üks kohaliku elegantsi meistreid Katrin Kuldma kostitas moegurmaane algatuseks hoopis Euroopa ühe suurema luksuskangaste valmistaja Loro Piana esindaja Alberto Aioli kangatarkusega – publik sai pildis ja sõnas aimu, milliselt kitselt tuleb kaunis ja läikiv kašmiir või siidjas mohäär, milline näeb välja pehme ja kerge villa allikas alpaka või vikunja...

Kauged maad, haruldased loomad ja väikesed villakogused, sellest ka eheduse kõrge hind. «Mood on nagu kokakunst. Tõeliselt hõrgu tulemuse saab vaid parimat toorainet kasutades,» ütles trendikalt napi joonega ülikonda riietunud itaallane Aioli.

Selle tõestuseks astus seesama hinnaline villailu modellide seljas moepoodiumile, küll kaamelibeeži talvemantli, küll halli ülikonnana. Märksõnadeks ajatu ja rafineeritud stiil, hästi istuvad ja kuldmalikult siugjad või ka lopsakama joonega lõiked, mis kõik lasevad pigem kanga ilul hiilata.

Nagu märgib moekunstnik ise, paistab heast materjalist vormitud välimus kaugemale ja kestab kauem mis tahes moetrendist. Värvikaardilt oli Kuldma seekord noppinud ennekõike kara-melli-, konjaki- ja šokolaaditoone, ent sõna said ka pidulik must ja õhtukleitide
litrisillerdus.

Tiina Talumees Suurgildi hoones

Igal aastal vähemalt korra moepublikut suurejoonelise moeetenduse ning pitsi- ja tikandirohkete unistusekleitidega võrgutanud Tiina Talumees valis seekordseks moelavaks ajaloolise hilisgooti stiilis Suurgildi hoone. Seda põhjusel, et just keskaja salapärane ja ingellik naine nagu vanadel sulnistel portree­maalidel ning ka hoone ise andsid talle killukese inspiratsioonist, mida nüüdisaja naise rõivatahtmistesse põimida.   

Talumehe äratuntavat naiselikkust, ehispaelu, sätendavaid tikandiniite ja drapeeringuid jätkus taas küllaga. Kuid sellele lisandus teine liin, kergelt minoorne alatoon – vaoshoitum, sumeda beeži- ja hallirohke tonaalsus, ning mitte kõik kokteil- ja õhtukleidid polnud pitsidesse mähitud. Eriti uudselt mõjus efektne lõike- ja kangageomeetria.

Moekunstnik lisab, et üheski varasemas kollektsioonis pole ta nii intensiivselt kasutanud iseennast filtrina, valides välja ainult need asjad, mida ta kindla peale ka ise kannaks. «Tundub, et see on õige tee, sest huvi nende vastu on arvestatav,» tõdeb Talumees.