Tagasi
Eelmise aasta kevadel hukkus Tallinnas Kuldnoka tänaval peretüli tulemusena kaks inimest, neist üks oli laps. Naabrid kuulsid suurt lärmi, ent sekkusid alles siis, kui naise hädakisa segas nende magamaminekut. Kas oleksid need ohvrid olnud, kui naabrid oleksid õigel ajal sekkunud?
Mõtteviis, et peretüli pole võõra asi ning vägivalla all kannatav naine või mees on ise selles süüdi, peegeldab kahjuks teadmatust ja probleemi puudulikku tundmist. Liiatigi unustatakse, et sageli on peres ka lapsi, kes kannatavad täpselt samamoodi ja nende abistamine on vältimatu.
Enamik naisi, kes on pöördunud varjupaikade poole, on vajanud abi just koos lastega, teatas MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodu.
Paarisuhtevägivalla kogemuse tunnistamine on Eesti ühiskonnas endiselt tabu ja peetakse kuuluvat inimeste eraellu, millest ei soovita rääkida ka kõige lähematele sõpradele. Nõnda on sellest ringist väga raske välja tulla, seades ohtu nii enda kui ka teiste pereliikmete elu.
Kuna Eesti seadused ei toeta vastava statistika kogumist, siis korraldas statistikaamet 2009. aastal eraldi turvalisuse uuringu, et välja selgitada vägivalla esinemist paarisuhetes.
Jättes välja vaimse vägivalla, koges uuringu järgi viimase aasta jooksul füüsilist vägivalda paarisuhtes tervelt 46 800 inimest, sealjuures raskemat füüsilist vägivalda 18 000 naist ja 5000 meest. Need numbrid on vägagi mõtlemapanevad.
Tallinna Naiste Kriisikodu kutsub üles märkama vägivalda – mitte jääma ükskõikseks nähtu osas, vaid aitama abivajajat. Selleks on kriisikodu avanud ka eraldi veebilehekülje http://annateada.naisteabi.ee, kus jagatakse asjakohast nõu, kuidas sekkuda ja millal pöörduda politsei või näiteks lastekaitsetöötaja poole.
25. novembril, rahvusvahelisel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval peab Tallinna Naiste Kriisikodu koostöös Eesti Naabrivalvega konverentsi teemal «Kui naaber vägivallatseb», pööramaks tähelepanu sellele, et igaüks saab ära hoida tõsisemaid tagajärgi õigel ajal sekkudes.
