Hiinas, Chengdus elav eestlanna Anneli Vilu kirjeldab külastust Hiina polikliinikusse, millest sai ootamatult nädal aega kestev haiglavisiit täis ebameeldivusi, kuid ka toredaid kogemusi. Toome loo lugejateni kahes osas.
Lugeja kirjutab: šokk Hiina haiglasse sattudes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene päev: šokk ja operatsioon
«Vaata, röntgenipildil on selgesti näha, et parem rinnakorv on täitsa tühi – kops on üle 90 protsendi kokku langenud. Sul toimib vaid vasak kops – pole ime, et sa end kurnatuna tunned. Kuidas sa üldse omal jalal siia tulid?»
Ma ei usu oma kõrvu ja silmi. Olen viimased kaks nädalat tundnud, et hingamine on raske, trepid võtavad võhmale ning pikkade lausetega ei saa rääkida. Saan oma igapäevaeluga enam-vähem hakkama, kuid paadunud sportlasena ei paku selline vegeteerimine täit rahuldust.
Kui sümptomid kahe nädala jooksul ei kao, lähen lõpuks polikliinikusse arsti juurde, et oletatava bronhiidi vastu abi saada. Tema sõnad kõlavad aga nagu surmaotsus.
«Kas selle vastu ravi on?»
«Paneme su kohe haiglasse ja teeme veel täna operatsiooni. Kopsuosakonnas on üks vaba voodi, kutsusin juba õe välja.»
Õde saabubki – ratastooliga, nagu pneumotooraksi ehk õhkrinna diagnoosiga patsiendi puhul kohane. Loobun toolist viisakalt ja liigume saatjaskonnaga kõrvalhoones asuva Chengdu Rahvahaigla nr. 1 seitsmendale korrusele.
Nimetatud rahvahaigla on üks uuemaid ja väiksemaid Chengdu linnas, lisaks alumistel korrustel asuvale polikliinikule on kümnekorruselises hoones 1000 püsihaigekohta (kõige suuremas linnahaiglas seevastu 5000) ja mina olen arsti kinnitusel haiglas ainuke «laowai» ehk välismaalane.
Kogen järjekordselt, et mõnikord on kasulik massist erineda. Haigla kõik palatid on pilgeni täis ja koridoridki tihedalt haigevoodeid täis pikitud, mina saan aga äsjavabanenud aknaäärse palatikoha «väljaspool järjekorda» ja ilma tutvusteta.
Õnneks on mu abikaasa Christoph mingi kummalise sisetunde mõjul end pooleks päevaks töölt vabaks võtnud ja arsti juurde kaasa tulnud. Nüüd on tema füüsiku iseloomu juurde kuuluvast skeptitsismist ja röntgenipiltide lugemise oskusest palju kasu – ta kuulab kriitiliselt kopsuarsti nõuandeid ja teeb mõned neist pihuks ja põrmuks.
Paariaastase Hiina ühiskonna kogemusega teame juba, kuidas siinsed haiglad toimivad: patsientidele tuleb kaela määrida võimalikult palju võimalikult kalleid ravimeid ja protseduure, sest haigla peab ju end miskitmoodi rahastama.
Teiselt poolt teame aga ka seda, et Hiina kirurgid on äärmiselt professionaalsed ja usaldusväärsed «käsitöömeistrid» – neil tuleb päevast päeva teha hulgaliselt igasugu keerulisi operatsioone, milletaolisi Eesti ja Euroopa haiglates aastas ehk vaid paar tükki ette tuleb.
Arst kirjeldab meile pikalt tõhusat, täisnarkoosiga operatsiooni, mis sisaldab laserkaamera viimist kopsu, kopsukelme «liimimist» ribiseina külge ja sellele järgnevat paarinädalast haiglaravi. Kriitilise arutelu tulemusena valime siiski lihtlabasema variandi, mis näeb ette väikese toru sisestamist kopsu ja selle kaudu vaakumi abil õhu välja imemist.
Christoph läheb koju haiglaeluks tarvilikke asju tooma. Kohe pärast tema lahkumist saan teate, et arst on valmis mind 20 minuti pärast opereerima. Kahtlustan, et ta kiirustab asjaga, et mu kriitilise meelega mehe eemalolekut ära kasutada. Mis siis ikka, kui ta end nii kindlamana tunneb, siis on see ju mõlemale ainult kasulik.
Mulle tuuakse hiinakeelne leping, kuhu pean oma käega kirjutama lause, et olen operatsiooniga nõus. Arst pakub, et võin seda teha ka oma keeles – küll nad hiljem selle haiglakontoris ära tõlgivad. Itsitan endamisi ja kujutan ette, kuidas nad eestikeelse teksti üle pead murraksid. Ei hakka aga asja keeruliseks ajama ja maalin paberile hoopis kenad hiina kraapsjalad, millega teenin ära arstidelegatsiooni valjuhäälse austusavalduse.
Operatsioon viiakse läbi otse haigevoodis, minu ja palatikaaslaste vahele tõmmatakse vaid eesriie ja kohale veeretatakse mitmekümne terariistaga laud. Pealtvaatajaid koguneb oma paarkümmend tükki: kolm arsti, hulk õdesid ja arstitudengeid pluss kümmekond suvalist inimest haiglakoridorist, kes huviga haigla ainukese «laowai» lahtilõikamist uudistama tulevad.
Arst võtab juba kohaliku tuimestuse süstla kätte, kuid jääb siis kahtlevalt mu valget pitspluusi silmitsema ja avaldab arvamust, et seda ma küll enam pärast puhtaks ei saa. Kas mul siis sobivamaid haiglariideid pole?
Selgitan, et operatsioon polnud mu tänastes plaanides, kavatsesin vaid enne tööleminekut korraks arsti juurest läbi põigata, sellest nii sobimatu rõivavalik. Kuulen, et haiglal on ka mõned pidžaamad välja pakkuda, kuid tavaliselt keegi neid ei kasuta, kõik eelistavad isiklikke riideid.
Üks selline komplekt tuuakse kohale ja ma saan kohe aru, miks see tavapatsientidele meelepärane pole: pidžaamat on vähemalt tuhat korda pestud, värv ja pooled nööbid kadunud ja seda kaunistavad rohked narmad. Meesarstid keeravad kombekalt selja ja mitu paari õekäsi aitavad mul kibekähku tualetivahetuse läbi viia.
Saan oma tuimestussüsti kätte ja tunnen, kuidas arst hakkab teise ja kolmanda ribi vahelt kohta otsima, kuhu auk puurida ja toru sisse viia. Ebamugavast tegevusest mõtete eemale juhtimiseks pean ülejäänud pealtvaatajaskonnale väikese loengu sellest, mis riik on Aishaniya ehk Eesti ning kui toredad asjad on emapalk, puhas loodus ja Skype.
Publik kuulab huvitatult ja esitab hulgaliselt täiendavaid küsimusi, kuni operatsiooni põhiosa läbi saab: kopsu viiakse toru, selle otsa pannakse voolik ja see omakorda juhitakse kanistrisse, mis käepidemete abil mu voodi külge kinnitatakse. Siis palub arst mul korra köhida ja vaakumsüsteem käivitub. Tunnen end korraga hirmus kehvasti: õhku pole, rinnus on raske ja kogu kere oleks nagu läbi tümitatud. Loeng saab selleks korraks läbi.
Jään mõneks ajaks üksi ja tunnen, kuidas valuvaigisti mõju tasapisi kaob, mis enesetunnet sugugi paremaks ei tee. Christoph helistab, et täpsustada, mida peaks mulle kaasa tooma. Saan rääkida vaid vaikse häälega ja saksa keele (mis on meie suhtlemiskeel) kõvad konsonandid ei tule kohe kuidagi välja. Palun mehel tuua käterätikuid – «Tücher», kuid tema saab aru raamatuid ehk «Bücher». Las siis jääb, raamatud ongi hea mõte.
Varsti tulevad kaks õde mind vaatama, aga mitte selleks, et küsida, kuidas ma end operatsioonijärgselt tunnen. Ei, nad tahaksid hoopis Eesti kohta veel paar küsimust esitada. Olen aga suhtlemiseks nõrk ja palun nende abi tualeti külastusel. Nad talutavad mind kahelt poolt kinni hoides ja voolikuga kanistrit kaasa tassides tualetini ja aitavad asjad ära ajada.
Taban end mõttelt, et alles nüüd mõistan täielikult inimesi, kes on igasuguse inimorganismi lõikumise ja kirurgilise sekkumise vastu. Tulin ju haiglasse omal jalal ja enam-vähem normaalse enesetundega, väike süütu operatsioon on aga teinud minust abitu inimvare.
Varsti pannakse mu külge tilgutid, nii et nüüd olen mõlemalt poolt seotud – paremalt kopsutoru ja kanistriga, vasakult kahe tilgutivoolikuga. Ühel hetkel hakkab mu naabervoodis elutsev pisike hiinlanna rahutult nihelema, võtab lõpuks julguse kokku, astub mu juurde ja sulgeb tühjakssaanud ravimipudeli vooliku ning avab teise.
Kui ka see tühjaks saab, siis kutsub ta kohale õe, kes kaadervärgi mu küljest jälle lahti lammutab. Aga kui mu naabrit poleks, kes siis tilguti tühjenemist jälgiks ja vajalikul hetkel torud kinni keeraks? Mulle pole ju sellekohast instruktaaži antud!
«Naabrinaine» selgitab, et haiglas on õdesid vähe ja patsiente palju, seetõttu eeldatakse, et haigete eest hoolitsevad pereliikmed. Temagi on siin oma meest põetamas. Näen nüüd, meie palatis on iga voodi juures veel üks lahtikäiv tool, mille peal omaksed magada saavad.
Õhtul saabub tagasi mu abikaasa kahe suure kotitäie tavaari ja meie ühiste töökaaslastega – ühe sakslase ja nelja hiinlasega. Kolleegid, kes mind muidu särtsaka ja sportliku tüdrukuna tunnevad, on üsna jahmunud, leides eest voolikuga kanistri külge aheldatud, verises pidžaamas jõuetu patsiendi.
Päevamuljete vahetamise käigus unustame aga harjumatu olukorra ja varsti rõkkame koos naerda nagu tavaliselt, nii et mu taastuv kops protesteerib ja vooliku kaudu lurinal verist ollust läbipaistvasse kanistrisse saadab.
Christoph veedab öö haiglas lahtikäiva tooli peal tukkudes ja vajadusel mind aidates. Magamisest ei tule aga suurt midagi välja, sest selgub, et voodinaaber on maailmameister norskamises.
Teine päev: naabrid Yu Jun ja An Ju ning rögastav mees
Avan silmad ja uurin uut ümbrust. Näen, et naaberhaige ja tema naine magavad ühes voodis – nad on mõlemad väga pisikest kasvu, päevituse ja riietuse järgi ilmselgelt kaugemalt maapiirkonnast pärit. Meie palat on ehitatud kahekohalisena, kuid siia on sisse surutud kolm suurt haigevoodit. Iga haiget on valvamas vähemalt üks pereliige, lisaks magavad siin ka mõned koridori paigutatud haigete omaksed. Seega elutseb meie kahekohalises palatis pidevalt kümmekond inimest.
Luksusena on palatil omaette tualettruum, kus hommikul ja õhtul tuleb kraanist ka sooja vett. Seinal on televiisor, mis hommikust õhtuni lärmab. Põrand on räpane, kuid igal hommikul käib palatist läbi igivana meessanitar, kes veelgi räpasema lapiga käidavamad kohad imekiiresti üle tõmbab.
Eelmise öö elamustest tean, et ülejärgmise voodi patsient tavatseb öösel kõva häälega kurku koristada ja selle produktina kogutud röga põrandale sülitada. Lapilehvitamise tulemusena jaotub osa sellest üle terve põranda. Seega teen endale selgeks reegli number üks: paljajalu mitte mingil tingimusel põrandale astuda!
Silm jääb pidama seinale kinnitatud sildile, mis teatab, et personalile «punaste ümbrike» ehk pistise pakkumine on rangelt keelatud. Nimetatud tegevuse täheldamisel tuleb helistada neil ja neil telefonidel.
Christoph ärkab ja läheb meile hommikusööki otsima. Haiglas toitlustamist ette nähtud pole, kõik tuleb ise hankida. Hoone allkorrusel on väike supermarket ja kõrvalmajas söökla, kuid mul on vooliku ja verist ollust täis kanistriga valus ja vaevaline ringi liikuda.
Eelmisest õhtust tean, et erafirmad on haiglatoitlustamise turuniši juba üles leidnud: õhtul kella viie-kuue paiku ilmuvad haiglakoridoridesse eramüüjad, kes kõva häälega «Shii fää, shii fää» (kohalikus sichuani murdes «riisiroog») karjuvad ja raha eest oma toite pakuvad.
Kuna söögi eest peab igaüks ise hoolitsema, siis koguvad patsiendid öökappidesse igasugu produkte, mis teadagi satikaid ligi meelitavad. Õhtu saabudes jooksevadki prussakad üle põranda ühe kapi juurest teise juurde ja valivad meelepärasemaid suutäisi.
Olen juba pisut kosunud ja otsustame, et lasen Christophil tööle minna. Enne seda teeme läbi testi: mehe valvsa pilgu all pean tõestama, et suudan omal käel tualetti külastada. Tõusen aegluubis voodisse istuma, lükkan varbad tossudesse, võtan kinni voodi külge kinnitatud ja toru kaudu minu kopsuga ühenduses oleva kanistri sangadest (see peab ilmtingimata kogu aeg mu kopsust allpool asetsema) ja jalutan maha paar meetrit, mis mind tualetist lahutavad. Asetan kanistri maha ja viin vasaku käe abil läbi vajalikud hügieeniprotseduurid. Test sooritatud!
Üksi jäänud, teen palatikaaslastega lähemalt tutvust. Naabrinaise nimi on Yu Jun ja ta on siin juba kolmandat nädalat oma meest, An Ju’d põetamas. Mees on elektrik ja viibib haiglas töö juures saadud vigastuse tõttu, mida tõestavad ka tema kõhul ja jalgadel olevad rohked sidemed.
Paar elab Chengdu linnast nelja tunni rongisõidu kaugusel asuvas mägikülas, kus neil on oma majapidamine köögiviljaaia ja loomadega. Praegu hoolitseb nende majapidamise eest 12-aastane poeg üksi.
Naisest saan enam-vähem aru, sest pingutades tuleb tal riigikeel ehk mandariin päris hästi välja. Mees räägib aga ainult paksu põhja-sichuani murrakut, millest ma ei suuda ühtegi sõna eristada. Tundub aga et huumorimeel on meil üsna sarnane, sest keelebarjäärile vaatamata on meil omavahel väga lõbus.
Tore on jälgida, kuidas juba palju aastaid abielus olnud paar omavahel väga hellalt ja hoolivalt, samas aga ka humoorikalt suhtleb. Käehoidmine, peasilitamine ja sõbralik aasimine on nende igapäevase läbikäimise lahutamatud osad.
Avastame, et oleme Yu Jun’iga ühevanused. Kummaline on mõelda, et pea ühel ajal sündis Tartus ja kaugel Hiinas Sichuani provintsis maailma kaks tüdrukut, kes mitukümmend aastat hiljem Chengdu haiglas kokku saavad ja vaatamata väga erinevalt kulgenud eludele omavahel hästi klapivad.
Teen tutvust ka ülejärgmise voodi «rögastava» mehega. Temalt on aga infot väga raske välja pigistada, sest ta annab iga keharakuga mõista «oh mis nüüd mina ja mu tühine elu, see ei paku ju kellelegi huvi». Niipalju saan siiski teada, et ka tema on kaugelt külast pärit talunik, kodus on ootamas naine ja poeg.
Õhtusöögiaja saabudes otsustan kasutada koridorist pakutavat «shii fää»-teenust ja ei pea kahetsema – riisiroog sealiha ja roheliste köögiviljadega maitseb väga hästi. Ka hind 8 jüääni (umbes 80 eurosenti) on rohkem kui taskukohane.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.