Liivia Leškin - mässaja ka viiekümnendais

Kui moekunstnik Liivia Leškin meid Haapsalus oma väikese elevandiluukarva maja ukselt tuppa kutsub, on tal loomulikult seljas iseenda moekunst.

Parimat modelli selleks on raske leida. Ajatu, lihtsa lõikega, naturaalsest materjalist, mugav villane jakk. Toas poeb fotograaf ühte samasugusesse, et veel kütmata ruumis sooja saada – ja asi toimib!

Liivia moesõnum on lihtne: pole vaja teha kramplikult moodi, vaid demokraatlikku kehakatet.

Mõni detailikrutski või mustale kontrastiks särtsaks värv sinna juurde. Nii on see olnud Tallinna Moemajas töötamise ja 1994. aastal oma nimemärgi loomise aegadest tänaseni välja.

Kes ei teaks tema moemänge musta-valgega, siidimaaliga tuunikaid või vallatuid mütse-kübaraid. Tema siugjad moejoonistusedki kuuluvad Eesti moe kullafondi. Kuid lihtsust armastab Liivia kõiges muuski – jaapanlaste wabi-sabi, lihtne elu, on saanud tema motoks.

Parasjagu siis, kui koduateljees istet võtame, et väikesest nurgapealsest poekesest toodud värskeid saiakesi ja kuuma kohvi võtta, saabub kuller pakiga. Pakis on Liivia Leškini uued nimesildid, mis lähevad tema järgmistele riietele-peakatetele.

Mis siis, et Haapsalus on tema ateljeepoeke juba mõnda aega suletud, Tallinna vanalinnas Katariina käigus tegutseb äri hoogsalt juba kuueteistkümnendat aastat. Pealegi peab ta tasahilju plaani pealinnas veel üks oma poeke elule äratada.      

Liivia, sina olid enda põlvkonnast ainus, kes äsjasel Tallinna moenädalal oma rõivaloomingut näitas – Eesti moe grand old lady, nagu välja hüüti. Kus kõik teised sinuvanused on?

Eks see oli mulle ka üllatuseks, et nüüd olen järsku mina see grand old lady. Alles olin igal pool kõige noorem ja nüüd äkki kõige vanem. Kuid vabandage, ma ei ole sellega nõus! Esiteks, ma ei ole grand, sest mul ei ole mania grandiosa; kindlasti ei ole ma old ehk vana, ja tõenäoliselt ei ole ma ka lady, sest ma protesteerin igasuguse leedinduse ja tõusikliku prouatsemise vastu.

Viiskümmend viis on sinu jaoks siis ikka veel üpris noor? Nagu ütles aastate eest moepiibel Vogue, et 50 on uus 35.

Selle vanuse teemaga on üldse tekkinud mingi meeletu vastuolu. Räägitakse muudkui, et keskmine eluiga tõuseb, elu on muutunud – seda, mida vanasti tehti 25-aastaselt, tehakse nüüd 35selt.

Samas on eriti kommertskultuur, kuhu otsapidi kuulub ka mood, keskendunud lapseohtu nooruse kultusele. Juba ammu mõtlesin, et kohe-kohe tulevad moeshow’d, kus tutvustatakse asju nooremapoolsele keskealisele, kes on tegelikult rahakotiomanik ja täies elujõus.

Mulle tundub, et tänapäeva noorus kestab umbes 35–40 eluaastani. See on aeg, kui inimesed õpivad, sõidavad-vaatavad ringi ja mõtlevad, et peaks hakkama peret looma.

Edasi ei alga keskiga, vaid noor täiskasvanuiga, kui kasvatakse lapsi, makstakse pangalaenu, tehakse karjääri. Keskealise elu algab alles 60ndates, sest lapsed kuuluvad ju nooruse juurde ja neid saadakse nüüd lihtsalt hilisemas nooruses. Vanadus ei tule aga kohe kindlasti mitte 55-aastaselt, isegi 65 ja paljudele ka 75 mitte.

Kas sinu nooruslikkuse ja virge vaimu üks saladusi on samuti see, et said emaks suhteliselt hilja, 45-aastaselt.

Mis teeb inimese nooreks? Uudishimu, oskus elust rõõmu tunda. Seda meile ju väikesed lapsed õpetavadki.

Kuid alguse juurde tagasi – sina oled püünel, aga teised kadunud. Mis juhtus?

Eks meid kõiki ühendab see, et meie hiilgeaeg, eneseteostuse ja oma tee rajamise aastad jäid Nõukogude süsteemi. Me oleme revolutsiooni ohvrid. Minu eakaaslastega mujal maailmas on nii, et kes oli, see on.

Meil aga nii, et kes oli, ei pruugi enam seda olla. Kunstnikud on üldiselt  haprakesed ja nii mõnigi ei suutnud pärast suuri muutusi end uuesti nii jõuliselt üles upitada. Üks elu lõppes ju ära. Ja paljudel inimestel see lõppeski ära ja uus algas kuskil mujal.

Sina jäid moerajale püsima. Miks?

Mina lihtsalt hakkasin õnnelike juhuste kokkusattumise tõttu teist elu elama ega seostanud end enam eelmise elu Liiviaga. Paljud asjad ja mõtted lõppesid ju lõplikult ära ja võib-olla elu sundis mind kohe uusi mõtteid mõtlema.

Kui mind 80ndate lõpus, kui asjad muutuma hakkasid, moemajast kunstiakadeemiasse kutsuti, läksin. Tugev kõhutunne ütles, et põgene, Liivia! Uppuv laev! Paljud jäid lõpuni ja justkui ootasid midagi. Kuid elu ei kesta ju igavesti.

Teine asi, olen end alati teadvustanud disainerina. Ja õigel hetkel mõistnud, et loovjuht, olgu ta disainer või kunstnik, kes mõtleb välja idee ja disaini, peaks olema ise tööandja. Kui loovjuht on palgatöötaja, on loovus otsemaid pärsitud ja keerulisem.

Sinul on iseendale tööandjaks olemine õnnestunud?

Jah, see ongi mu ideaal. Selle nimel, et ei peaks hakkama töövõtjaks, ma tegelikult siputan ja pingutangi.

Kui sa tahad oma mõtet läbi viia, tasub ise kõigel käpp peal hoida. Niipea, kui asi loovjuhi käe alt välja läheb, muutub asi teiseks. Kommertsiks. Olen seda alateadlikult tunnetanud ja sellega tegelnud. Seetõttu hoidnud ka madalat profiili: ei taha laieneda, suureneda, rahvusvaheliseks muutuda ega omada kümneid poode.

Miks?

Kasvamisega on vaja palgata kõikvõimalikke häid spetsialiste, kellele tuleb palka maksta. Palkad nad, oled seejuures loovjuht, hakkad väsima. Ühel hetkel oled küsimuse ees, et milleks ma rabelen. Pidevalt selleks, et võlgu maksta.

Suurus küll toodab, samas õgib iseennast. Sellega käib väikefirmal kaasas kindel lõpp. Ühel hetkel oled sa pankrotis või sind võetakse üle. Õnnelikud on need, kes end ilusasti maha suudavad müüa – muidugi on see õnn siis, kui firma suureks puhumine ja nimemärgi kogu kupatusega mahamüümine ongi su eesmärk. Kuid see pole kindlasti see, mida mina tahan.

Mida sina tahad?

Mulle meeldib hoida asja endale hoomatavais piires. Ma ei tunne äri ega taha kuskil rahvusvahelises bisnises keerelda. Ainus asi, mida inimene tegelikult vajab, on iseendaga rahulikult ja sõbralikult koosolemine.

Mu vajadused ja võimed pole ka nii suured, et tahaksin rahvusvahelist kuulsust või läbilööki. Seetõttu olen ilmselt ka ellu jäänud. Ma ei ütle, et olen ainuõiget või ideaalset teed järginud. Kuid elu on näidanud, et ole väike, aja oma asja ja tee südamest seda, mida tahad. Siis vähemasti päris ära ei sure.

Nii et julgustad kõiki väikeettevõtjaks hakkama?

Muidugi. Mina teadvustasin endale õigel hetkel, et minusuguse laiskvorsti, egoisti ja täiesti distsiplineerimatu tegelase puhul, kes liiati sõltub sada protsenti ilmast – kui on ilus ilm, on minul pood kinni ja punkt – ei tule kõne allagi, et olen kusagil suures firmas väike mutrike. Absoluutselt välistatud! See ei sobi mulle.

Enamik inimesi ei julge enesele tunnistada, et nad saavad ju tegelikult ka ise hakkama. Arvatakse, et on hea, kui keegi otsustab ja palka maksab.

Kuid samas peab olema ka sinu villamantlites-keepides ja kübarates see miski, mis inimestele meeldib. Ega sa muidu poleks suutnud oma väikest moeäri elus hoida.

Minu mood on nišitoode. Nii tark peab olema iga disainer küll, et läbimõeldult tegutseda ja oma nišš välja kaevata. Et mis on see veel täitmata tühimik? Ega peakattedki sündinud tuulest – ajaloolasest kolleegiga tegelesime pikalt küsimustega, mida, kellele, milleks, kuidas. Oli vaja Tallinna suveniiri, mõte läks peakattele. Katariina käigus, turistide tänaval see toimib.

Kõik ei saa ju teha pidulikke kleite väga noorele ja saledale. Teine disainerile ohtlik variant on hoida väga kõrget hinnaklassi. Meil ja ka mujal on jõukaid ostjaid paraku vähe.

Igatahes ei ole mitte kunagi mitte kusagil maailmas liiga palju head disaini normaalse hinnaga. Noored disainerid ei oska seda tihti näha. Hakkavad ikka pidukleite tegema. Nagu ütles mu ema Elga Leškin, eluaegne moemaja moekunstnik: «Hah, mood, mis mood?! Pole mingit moodi, väga lihtne – punane, taljes, poolde säärde kleit. Alati. Kõigile. Igal pool.»

Ehk mängib rolli ka see, et sinu asjad ei ole mõeldud piitspeenikestele, need on ajatud, meie kliimas praktilised.

Tegelikult karjub see nišš vastu igal pool, seda pole vaja otsidagi. Minu ja minusugused on kaubandus täiesti ilma riieteta jätnud. Mõtlen neid, kes ei ole väga saledad, kuid mitte ka XXL suuruses; neid, kes ei ole väga noored, kuid ei taha ka koledaid kotakaid riideid; neid, kes ei ole grand ega old ega lady ega arva, et mingist teatud hetkest alates peab hakkama kandma kindlat stiili, mis kuulub nii-öelda soliidse vanema daami garderoobi.

Täpselt vastupidi! Mida eakam sa oled, seda vähem on sul vaja daamitsevaid rõivaid, sest need ainult panevad iga juurde.

Mul on siiani oma tudengiajast meeles käik Ungarisse. Istusime välikohvikus, kõrvallauas oli nahkjakis ja -pükstes naine, punased juuksed püsti peas. Vaatasin, et kihvt punktüdruk. Ja siis ta keeras end mu poole... ta võis olla umbes 75. Sirge, sale, liigutused krõpsud.

Seda kujutluspilti olen kogu aeg silme ees kandnud. Ma pole pungi austaja ega arva, et peaks nahkpükstes ringi jooksma, kuid mängulisemas võtmes võiks riietuda küll.

Mõnikord tahaks mõnel omavanusel ja sama figuuriga naisel lausa rinnust kinni haarata ja teda raputada, et kuku ometi sellest oma proua kestast välja ja näita seda ilusat tüdrukut, kes sinu sees tegelikult ikka edasi elab!

Mida sa ise kõige meelsamini kannad?

Mina, muide, olen paljusid asju õppinud oma abikaasalt. Üldse tasub naistel meestelt õppust võtta, sest mehed on oma riietuses suhteliselt ratsionaalsed. See on seesama jaapanlaste wabi-­sabi, lihtne elu – mehedki ju tahavad lihtsat elu. Jah, mõned peavad ameti tõttu triiksärki kandma, kuid demokraatlik meesteriietus on praktiline, kerge hooldada, mugav, sobib igale poole.

Eatu ja moetu ka, et oleks hõlbus kombineerida ja et seda võiks kas või 20 aastat kanda. Väga hea disain ja materjal sinna juurde. See on minu ideaal.

Naised on tihti oma riietuse ohvrid – ma pean, mulle ei sobi, kuhu ma nii lähen, mida teised arvavad. Veel hullem, miks peaks noor tüdruk välja nägema nagu meestekalendri modell, tikk-kontsades, lateksseelikus? See on kaubanduse ja müügimeeste tekitatud müüt. Lisaks Nõukogude pärand – ülepingutatud mure, et mis millega sobib. Riietusega on stress ja mure, aga võiks olla rõõm ja nali.

Kas Haapsalus ka su mütse, salle, mantleid kantakse?

Jaa, ikka. Mul on siin oma paarkümmend klienti. Olen neile väga tänulik ja mul lähevad silmad särama, kui neid tänaval vastu tulemas näen.

Kuid neist on ilmselt vähe, et sa Haapsalus poe kinni panid? Või johtus see masust?

Muidugi pole seda palju. Kuid ega mu asju polegi ühel inimesel palju vaja. Kuid masu ohver ma ei ole, sest mul on kõik ju nii väike. Lihtsalt üks etapp oli elus läbi – tore oli proovida elu koduateljeega, see elustiil meeldis mulle väga. Et see aga majanduslikult edasikestmist ei ennustanud, siis see lihtsalt ammendus.

Ent mis ühe eluaeg Tallinna südalinnas Viru tänaval elanud naise kümne aasta eest just Haapsallu elama tõi?

Minu juured on siin. Vanavanematel oli Haapsalus maja, mis omal ajal natsionaliseeriti ja mille siis tagasi saime. Samas ei ole ma tegelikult eriti seda maja-juured tüüpi. Pigem hoiab mind siin elu kvaliteet, mis on mitu suurusjärku parem kui Tallinnas, kus kesklinnas on see nii madal, et ma enam ei lepiks sellega. Nagu ma pole nõus ostma selga naftast tehtud rõivast, pole ma nõus ka naftast õhku sisse hingama.

Viimase kümne aastaga on maailm nii muutunud, et kõik, mida mul vaja, saan ka siin tänu internetile ja muule kommunikatsioonile kätte või ära ajada. Kui tahan värsket moeajakirja, lähen R-kioskisse ja ostan Itaalia Vogue’i, mida ma väga armastan. Siinsamas Haapsalus. Kui vajan Tallinnas olemist, siis lihtsalt lähen sinna.

Kuidas su islandlasest mehele Siggile Haapsalus elamine sobib?

Tänu temale me siin olemegi ja lapse sündides Haapsallu tulla oli just tema idee. Ta on pärit väikesest Reykjavikist, mis oli tema lapsepõlves Haapsaluga väga sarnane. Ka tema töö eripära – ta on graafiline disainer – on selline, et ta saab seda teha üksinda. Pluss iseloom – ta on olnud kogu aeg vaikselt omaette nohistaja tüüpi. Kõik see istub talle. Palju rohkem kui mulle.

Ma võin isegi öelda, et paljus on siinolemise põhjuseks mu pere. Mu laps käib siin koolis ja ka ema elab nüüd siin, oma kunagises kodus.

Ehk on veel midagi erilist, mida Eestimaa teistes nurkades ei ole?

Siin on teine õhk ja teine valgus. Täiesti teine kliima! Siin on peaaegu alati soojem ja vaiksem kui mujal. Magnooliad mu õuel õitsevad kevadel nagu muiste. Mul on tunne, et kui ma otsa Tallinnast Haapsalu poole keeran, lähen nagu välismaale. Hoopis mingisugusesse teise Eestisse. Kui ma hommikul ukse lahti teen ja tunnen seda kuiva pilliroo lõhna... mmm. Sellist mujal ei ole.

Kuid kas siin, Ilon Wiklandi piltide idüllilinnas on ka mingeid tumedamaid allhoovusi nagu Midsomeri mõrvalugudes?

Eks need väikese koha head asjad on ka hädad. Et väikeses kogukonnas on probleemid, pole probleem. Probleem on see, et neid on pea võimatu lahendada, sest tekib ringkaitse, kus kõik on kellegi tuttavad, keegi ei taha kellelegi pahasti öelda, ette jääda, tekitada paksu verd. Ja asjad aastatega ei lahenegi.

Mis näiteks ei lahene?

Nüüd käitungi tüüpilise haapsallasena. Kuidas ma saan seda öelda?! Siis ma ju osutan kellelegi ja teen talle tuska, mida ma ei taha. Ilmselt võin öelda, et olen juba peaaegu haapsallaseks saamas, sest ma juba peaaegu aktsepteerin seda. Alguses ajas see mind täiesti marru.

Kuidas Haapsalu loomingulisusele mõjub? Väike kunstnike linn ja vaikne kuurort...

Ma ei ole elus nii loominguline olnud kui siin. Olen isegi mitu näitust teinud, selle üle õnnelik olnud ja tagantjärele nentinud, jah, seda oli mulle vaja, tegin need ära, kõigil oli tore. Sain enesekindlust juurde. Mina ja mu sõbrad nägid neid. Noh, ja siis, aga edasi? Kuhu jäi aplaus? Kuid kas ma üldse vajan seda aplausi, tähelepanu?

Kas vajad?

Viimati tegin näituse pilliroovormidest. Väga ilus. Üleriigiline press ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Ei peagi. Kuid mida selline näitus mulle siis annab? Annabki selle, et ma vastan sulle särasilmselt, jaa, ma olen olnud Haapsalus väga loominguline ja selle üle väga õnnelik!    

Ons provintsistuvas Eestis üldse väikeäri pidamine võimalik – ostjaid on ju imevähe? Kas pole olnud mõtet, et pakiks kõik kokku ja läheks tagasi pealinna?

Ma ei saa öelda, et ma ei ole seda mõelnud. Elu oleks seal lihtsam, käepärasem, odavamgi. Kuid ma olen kangesti plaanipidaja ja rabeleja  – protsessi inimene. Pidevalt siin väikesi muutusi teinud. Kui asi valmis, polegi enam eriti huvitav. Ent ma pole ärinaine. Äri puhul on kasumi teenimine eesmärk.

Minu puhul on see lihtsalt vahend, et teha sedasama, et olla edasi särasilmne. Ja kui ma kuidagimoodi hakkama saan ja mu silmad ikka veel säravad, siis tegutsengi edasi.
See on ka teadliku valiku küsimus. Selle eest, et ma ei pea elama Tallinnas, olen ma nõus maksma seda hinda, et ma elan Haapsalus koos sellega kaasnevate murede ja rõõmudega.

Samas on osa tööst sul ikkagi ka Tallinnas?

Muidugi võiks elu kokku pakkida ja lihtsamaks teha. Kuid see on peaaegu võimatu. Rohkem, suuremaks, kallimaks, paremaks, see on ka minu probleem. Mul on raske kahe linna vahel, aga ma ei suuda loobuda ei Haapsalust ega Tallinnast.

Mu meelest on üldse praegu Eesti inimeste häda, et kõike on liiga palju kokku krahmatud. Ja tegelikult pole seda üldse hädasti vaja.

Sama on ka moega. Meil on liiga palju riideid, mida me ei kanna, ei vaja ega ka taha. Ning ikka ostame neid muudkui juurde, selle asemel et osta üks ja tõesti hea asi. Samamoodi pole meil vaja muudkui uusi telefone, arvuteid... Milleks, kui vana töötab hästi? Lõputu ressursside raiskamine.

Kiirmood on siis saatanast?

See on looduse seisukohalt lausa kuritegelik, täielikus vastuolus inimeste tegelike vajaduste ja tänapäeva hoiakuga, mis kutsub säästma.  

Maailma kõige suurem ja globaalsem mure, mis vajab ülikiiret lahendamist, on see, et kogu majandus, sotsiaalsüsteem on rajatud vaid tarbimisele ja sellest laekuvatele maksudele. Samal ajal me kõike teame, et kohe peab tarbimise lõpetama või seda oluliselt vähendama, sest energiaressursid hakkavad lõppema.

Ja see vastuolu on nii totaalne! Majandus kõigub paljus sellesama pärast – kriitiline mass inimesi ei ole enam nõus nii palju ostma. Mitte et ei taha ega saa, vaid ka ei vaja. Ei taha kogu aeg vahetada, muuta, osta. Tahame valida hea, enda oma ja päriseks. Tõepoolest, tahakski musta leiba, küpsekartulit ja Eestimaa õunamahla. Kõik.  

 Unistame sind korraks Toompeale. Mida sina seal ääremaastumise vastu teeks?

Aidata põllumajandus jalgele, soosida ja toetada väikeettevõtlust, siin pole ju midagi uut. Mul pole midagi elustiili vastu, et minul on mütsipood, naaber on juuksur, üle tee on leivaküpsetusäri, neljandal kommitegu, viiendal kartulimaa. Kõik elavad väikeses kogukonnas, tunnevad üksteist ja tarbivad üksteise asju.

Täpselt nii toimis Haapsalu kahe ilmasõja vahel ja kõik olid rahul. Mu vanaemal oli siinsamas toas juuksur, vanaisal väike kommikoda, kus ta tegi Kawele komme ja müüs ka siin natuke, naabrinaisel oli vastas pagariäri. Samas majas elati ja tehti tööd.

Oli küll tarbimisühiskond, kuid kõik raha jäi siia. Tänapäeval ütleb Haapsalu inimene kahjuks tihti, et mis, siia ma küll midagi ostma ei lähe, ma lähen ikka Tallinna – see ajab mind küll lõrisema.
Tundub, et muud retsepti pole, kui et kerime lindi sada aastat tagasi ja hakkame jälle otsast peale. Tuntud tõdemus ju on, et kõik uus on hästi ära unustatud vana.

CV
Liivia Leškin

Sündinud 4. oktoobril 1956 Tallinnas
Lõpetanud Tallinna
7. keskkooli 1975. aastal, Eesti Kunstiakadeemia (ERKI)
1980. aastal moekunsti erialal
Töötanud ajakirjas Siluett ja Tallinna Moemajas moekunstnikuna 1982–1988, kunstiakadeemia moeosakonna õppejõuna kuni 1995, alates 1994. aastast omanimelise moefirma omanik

Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Moekunstnike Ühenduse liige, kunstnike rühmituse ON-Grupp ja ühenduse Katariina Gild asutajaliige

Abielus Sigurdur Örn
Brynjolfssoniga,
poeg Tindur-Hugo (10)

Arvamus

Kaire Tali
tekstiilikunstnik

Tunnen Liiviat pikka aega, ta on alati olnud huvitav nii inimese kui ka moekunstnikuna. Omal alal on ta Eestis unikaalne nähtus. Tundsin tõelist uhkust, kui ta Kuldnõela nominendiks esitati – siis mõtlesingi, et tema loomingus on midagi müstilist, lihtsus ja võlu on selles omavahel kuidagi eriliselt kokku põimunud. Ta ei väsi uuendusi tegemast, kuid samas püsivad tema vormid alati samas klassikalises võtmes.

Kõike, mis tema loomingus on eriline, tasakaalustab see, et ta on inimesena lihtne. Minul on temaga väga hea keemia. Temaga on hea rääkida, võime alustada tööasjadest ja jõuda ei tea kuhu. Lobiseda temaga tund telefonis pole mingi kunst.

Ta on ka väga mänguline, ja seda mitte ainult loomingus. Imetlust väärib see, et ta keeldub suureks saamast. Erinevalt nii mõnestki omavanusest suudab ta ikka veel imetleda, imestada, vaimustuda. Ning on lõputu optimist.