Hiina on oma 1,3 miljardilise elanikkonnaga kõige rahvarohkem riik maailmas. Selline olukord pole tekkinud üleöö, vaid pikaajalise arengu tulemusena. Hiina peredes on sajandite ja aastatuhandete jooksul traditsiooniliselt olnud väga palju lapsi, perede suurusest annab aimu seegi asjaolu, et eraldi sõnad pole mitte üksnes nooremate ja vanemate õdede-vendade kohta, vaid ka nõbude kohta.
Hiina keeles on olemas eraldi nimetused näiteks noorema ja vanema venna ja õe, noorema ja vanema mees- ja naissoost nõo, isa- ja emapoolse noorema ja vanema onu ja tädi kohta, samuti neli eri nimetust iga vanavanema kohta. Veel eelmisel sajandil anti suurperedes tütardele tihtipeale nimede asemel numbrid – tütar üks, tütar kaks jne.
Tänaseks on Hiina iive langenud alla kahe lapse pere kohta, mis on arengumaade seas erandlik nähtus. Sellel on väga konkreetne põhjus – 1978. aastal käivitatud ühelapsepoliitika ehk ametlikus keeles pereplaneerimispoliitika.
Selle poliitika kohaselt lubatakse 1979. aastast alates linnades elavatel peredel saada vaid üks laps. Maapiirkondade elanike ja vähemusrahvuste (keda Hiinas on kokku 55) puhul on seadus leebem. Äsjase rahvaloenduse tulemuste valguses raporteerib valitsus uhkelt, et ühelapsepoliitika abil on viimastel aastakümnetel ära hoitud 400 miljoni lapse sünd.
Piitsa ja prääniku meetodid
Ühelapsepoliitika elluviimise algusaegadel kasutati üsna jõhkraid võtteid, nagu näiteks sundsteriliseerimist ja -aborte kuni raseduse lõpustaadiumini välja ning laste sunniviisilist võõrandamist.
Tänapäeval rakendatakse aga peamiselt majanduslikke mõjutusvahendeid nii piitsa kui prääniku vormis. «Ilma loata» teise lapse soetanud perekondadele kohandatakse trahve, vara konfiskeerimist ja hüvede äravõtmist.
Rahvastikupoliitikat kuulekalt järgivatele peredele, kes teisest või isegi esimesest lapsest loobuvad, makstakse aga eri vormides palga- ja pensionilisa. Rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus on hea, väga paljud mehed ja naised lasevad end pärast esiklapse sündi steriliseerida.
Ähvardavad sotsiaalsed probleemid
Tänaseks on Hiina suurlinnade elanikkonna keskmine vanus hakanud kiiresti tõusma. Arvestades, et Hiina pensioni- ja hooldesüsteem on alles lapsekingades, tunneb valitsus õigustatult muret sotsiaalse katastroofi ees – üksiklastest abielupaaril võib kahe paari vanemate ja nelja komplekti vanavanemate ülalpidamine üle jõu käia. Seetõttu on Shanghais ja veel mõnes suurlinnas sisse viidud eripoliitika, mille kohaselt lubatakse mõnedel abielupaaridel, kus nii mees kui naine ise on üksiklapsed, saada kaks last.
Harjumusel on aga suur jõud ning ühelapseline peremudel on ühiskonda juba nii sisse juurdunud, et üle 90 protsendi eelnimetatud kategooria alla mahtuvatest peredest eelistab lahkelt pakutud võimalusest loobuda. Pealegi peetakse lapsi kalliks lõbuks, mis äsja kättevõideldud jõukust ohustada võib.
Aeg-ajalt võib hiinlastega suheldes täheldada, et aastakümnete pikkune propaganda stiilis «tublidel ja patriootlikel Hiina kodanikel on vaid üks laps» on vilja kandnud. Kuna maaelanikele ja rahvusvähemustele on mitu last lubatud, siis võib linnaelanike seas kohati tajuda halvustavat suhtumist, et mitu last on vaid maakatel ja asotsiaalidel.
Poegade eelistamine
Linnainimesed soovivad teist last enamasti juhul, kui esimene võsuke juhtub olema tütar. Poegi on läbi aegade peetud pere toetajateks, tütreid pere mahajätjateks. Juba Konfutsius deklareeris, et õige mehe kohustus on muretseda meessoost järeltulija.
Selle traditsioonilise mõtteviisi vastu püütakse võidelda ja osaliselt on mentaliteet ka muutumas, kuid poisid on Hiinas endiselt rohkem hinnas. See peegeldub ka rahvastikustatistikas: ametlikel andmetel on elanikkonnas iga 100 naise kohta 120 meest, kuid tegelikkuses on see lõhe ilmselt veelgi suurem.
Tüdrukute puhul tuleb laste hülgamist, rahvastikuregistrisse mittekandmist ja aborte ette tunduvalt sagedamini kui poiste puhul. Sündimata lapse soo kindlaksmääramine on Hiinas küll seadusega keelatud, kuid ka siin kehtib vana tuntud reegel: kus turgu, seal teenusepakkujaid.
Jõukamad perekonnad, kes rohkem lapsi soovivad, viivad oma soovi üldjuhul ellu ning kalkuleerivad trahvid ja riiklikest hüvedest ilmajäämise oma pere kuludesse juba eelnevalt sisse. Kuna mitmike esmasünni puhul sanktsioone ei rakendata, siis on rikkamate inimeste seas saanud popiks hormoonravi. Selle tulemusena on viimasel aastakümnel mitmiksündide arv kahekordistunud.
Teine laps «tasuta»
Vanemad, kellel sünnib raske vaimse või füüsilise puudega laps, lubatakse «tasuta» ehk trahvi maksmata soetada veel üks laps. Sellega seoses täheldati hiljuti ühes Hiina provintsis huvitavat olukorda: maavalitsuse töötajate järeltulijate seas esines ebaproportsionaalselt palju puuetega lapsi.
Asja uurimisel selgus, et täiesti terved lapsed olid arvele võetud puudega, andes vanematele õiguse teisele lapsele. Siinjuures on asjakohane märkida, et kõigil neil juhtudel oli esiklaps tüdruk.
Uus laps maavärinas hukkunu asemel
2008. aasta Sichuani provintsi üliraskes maavärinas hukkus või sandistus koolide kokkuvarisemise tõttu tuhandeid lapsi. Katastroofijärgselt lähetas keskvalitsus provintsi terve arstide armee, kelle ülesandeks oli steriliseerimisoperatsioone ümber pöörata ehk lapse kaotanud vanemad uuesti viljastamisvõimeliseks muuta.
Kindlasti oli see hooliv ja õiglane samm valitsuse poolt, kuid ilmselt püüti sellega ühtlasi leevendada lastevanemate viha ja summutada protestimeeleavaldusi koolide halva ehituskvaliteedi süüdlaste vastu.
Ühelapsepoliitika tulevik
Hiina ühelapsepoliitika tundub olevat vastuoluline teema, mis kedagi päris külmaks ei jäta. Hiina ametliku arvamuse kohaselt on tegemist igati õnnestunud ja edukalt elluviidud projektiga, mis on aidanud ära hoida sotsiaalset, rahvuslikku ja looduslikku katastroofi.
Praegune valitsus on seisukohal, et sarnase poliitikaga tuleb jätkata veel vähemalt kümme aastat. Inimõiguslased peavad aga laste sünnitamist iga indiviidi enese, mitte riigi otsustusvaldkonda kuuluvaks asjaks.
Pragmaatilisemad majandusteadlased nii Hiinas kui välismaal arutlevad, et sarnase efekti, tõsi küll, pikema aja jooksul, oleks võinud saavutada «pehmemate» meetoditega ehk rahva elukvaliteedi tõstmisega – arenenud riikides on sündivus teadupärast reeglina palju madalam kui arenguriikides.
Üks on selge, Hiina ühelapsepoliitika tegelikud tagajärjed ilmnevad alles mõne aja pärast, siis, kui rahvastik nii järsult vananeb, et see majanduskasvu ohustama hakkab. Saab olema huvitav jälgida, milliseid uusi poliitikaid kavatseb Hiina valitsus nende probleemide lahendamiseks kasutada.
* * *
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Anneli Vilu saab tänutäheks loo eest Avoni ripsmetuši Superschock MAX.