Sellised naised vajavad tähelepanu, nad tahavad, et nende mees paistaks teiste seas silma. Sa investeerid topelt, et saada poole. Inimene peabki eneseteadlik olema ja eks me kõik taha olla erilised, või mis? Õigus. Siiski tasuks end mõttetute trofeede püüdmisest säästa. Poosetamine on naeruväärne energia raiskamine.
Seepärast lubage mul teha lühidalt ja öelda teile, et maailma parimad tüdrukud on tavaliselt väikelinnade eestpoolt teised. Igal pool. Portugalist Eestini, Argentinast Venemaa idapiirini. Miks just väikelinnade omad? Sest need tüdrukud ei ole linnavurled ega maapiigad. Neis valitseb vaieldamatult parim võimalik tasakaal.
Päriselt, neis on peaaegu kõik ideaalse kaaslase koostisosad:
- Väikelinna tüdrukud on 10 000-15 000 elanikuga linnadest. Nad on kasvanud üles keskkonnas, kus on tunda inimmõõdet, ja see on meie tänases turbulentses maailmas oluline privileeg. Neis on saanud välja kujuneda selge identiteet. Tasakaal. Nad tunnevad oma väikese kodulinna üle uhkust ja teevad kõik, et oma perele abiks olla.
- Suurem osa maalt pärit tüdrukuid on hingelise traumaga – nad on elanud lootuses kunagi linna elama saada. Neis puudub sisemine tasakaal ja lõpuks linna pääsedes ei pruugi kõik kaugeltki hästi minna. Nagu üks mu hea portugali sõber ütleb: «Kuigi maatüdrukud on tavaliselt kasvanud konservatiivsemas keskkonnas, seksivad sellised just tavaliselt rohkem - sest nad arvavad ekslikult, et nende linna kolinud nõbud elavad väga aktiivset suguelu. Ja nemad tahavad ju ka ajaga kaasas käia…»
- Pealinna tüdrukud pole paremad: päevast päeva otsivad nad gruppi, kuhu kuuluda. Nad otsivad meeleheitlikult oma hõimu. Ja mis hullemgi: urbaniidid on ülbed nii New Yorgis kui Tallinnas, Buenos Aireses kui Ljubljanas, nagu oleks pealinnas sündimine sünnipärane staatuse märk. Eksite, kallikesed.
- Oluline osa maailma parimatest kõrgkoolidest asub väikestes kuni keskmise suurusega linnades. Põhjuseks õpetajate siiras huvi ja pühendumine: neil ei ole pärast tunde suurt midagi muud teha ja nad investeerivadki energia oma õpilastesse. Sulgudes mainin, et suurema osa eluks vajalikest teadmistest omandame me enne ülikooli.
- Väikelinna tüdrukutel on hämmastavalt terane arusaam ajast. Eks ole väikelinna elutempo pealinna omast tunduvalt aeglasem. Nad austavad minuteid, nad märkavad tunde. Sellised tüdrukud teavad stressi vastu imeravi ja selle jagamine pakub neile rõõmu. Nende loomulik habitaat on loodus: seal, kus vastikuseni tüdinud maatüdruk näeb igavust, igavust ja veel kord igavust, näeb väikelinnaneiu potentsiaalset mängumaad; seal, kus suurlinna vurle peab saama nädalavahetust veeta või muidu on ta närvid krussis, käib väikelinna tüdruk siis, kui tuleb tuju – see on võimalik valik lõõgastavaks ajaveetmiseks, ei muud.
- Väikelinna tüdrukud on hiilgavad kokad. Söögitegemise anne on neil veres. Erinevalt suurlinna tüdrukutest, ei pea nemad oluliseks käia peenetes restoranides ja nad väldivad kollases ja roosas ajakirjanduses reklaamitavaid uusi trendikaimaid retsepte. Samas ei suru nad sulle peale ka oma kodukandi traditsioonilist toitu, nagu maatüdrukud sageli kipuvad tegema. Maks, keel ja muud elundid…
- Vähe sellest, et nad teavad, kus ja kuidas seeni ja metsamarju korjata, on neil peas ka müriaad erinevaid jõekalanimetusi. Ka vissit on nad näinud oma elus rohkem kui korra. Mõni oskab isegi lehma lüpsta! Ja sellest tulenevalt on igati loomulik, et tema pere ja ka tema sõbrad ja tuttavad toovad teile vahetevahel moosi ja suitsutatud kala, kui jälle Tallinnasse sattuvad.
- Väikelinna tüdrukud unistavad suurelt, kuid hoiavad oma ootused väikesed.
- Kui nad just Ida-Virumaalt ei ole, on Vene okupatsioon neid muserdanud vähem. Või venelased latu sensu, mis on Eestile kahtlemata oluline lisaväärtus.
- Väikelinna tüdrukud on varakult vanematekodust ära omaette kolinud, sest nad pidid eemale ülikooli (või tööle) minema. Nad seadsid ennast uues kohas kenasti sisse ja kujundasid identiteedimehhanismid, mis on kusjuures päris vastupidavad ja hästi kohandatavad.
- Väikelinna ainsa klubi uksehoidja ei küsi teilt sissepääsu eest kunagi raha. Sest on suur tõenäosus, et tegu on algklassi klassikaaslasega või tema venna parima sõbraga.
- Õiged väikelinna tüdrukud armastavad jalutada. Palju! Neile ei meeldi autod ja nad vihkavad ühistransporti, eriti vanu busse.
- Valides väikelinna tüdruku, saate endale peidukoha looduses linnast väljas, mere või järve ääres, mis on eriline luksus muidugi suvekuudel.
- Nad loevad palju: väikelinnades on raamatupoode vähe või polegi, kinodest rääkimata, nii on nutikaimad leidnud tee raamatukokku. Kas pole see tagasihoidlik nohiklus mitte armas?
- Nad tunnistavad oma šarmantset naïveté´d uhkusega.
Võiksin jätkata, tõin välja vaid mõne põhjuse, miks väikelinna tüdrukud on mulle alati sümpaatsemad olnud. Ma lihtsalt armastan nende maa ja linna segust tulenevat lihtsust. Nii et võib-olla tundub teilegi loogiline, et ka minu elukaaslane on üks väikelinna tüdruk.
*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».
