Sügisperiood tähendab paratamatult muret tõbiste laste pärast paljudele lapsevanematele, aga ka lasteaedadele. Kui viimastes pannakse reeglina kas koosolekutel ja/või kodukorraga paika, et haiged mudilased jäävad koju, siis kõik emad-isad seda vajalikuks või võimalikuks ei pea.
Kahe lapse ema Grete (nimi muudetud) rääkis naine24.ee toimetusele, et lasteaias, kus tema võsukesed käivad, lepiti toimimispõhimõtetes kokku koosolekutel. Otsustati, et vanemasse rühma, kus põnnid on keskmiselt nelja- ja viie-aastased, ei võeta lapsi vastu kolme haigusnähu puhul– näiteks köha, nohu ja palavikuga. Sõimes seati piiriks kaks sümptomit.
Antud poliitika tundub Gretele pisut kummaline, kuna palavikuga laps peaks igal juhul koju jääma. Reeglid reegliteks, aga mõned vanemad viivad naise sõnul oma võsukesed ikka nohustena aeda. «Seal on pidev nõiaring – võid ju oma lapse sada protsenti terveks ravida, aga teised on ikka tatised,» tunnistas ta, et kahtleb, kas viia veel äsja haiguse läbi põdenud lapsed tagasi tõbiste sekka.
Väikese nohuga lasteaia ukse taha ei jää
Kuni kolme-aastastele mõeldud Nipitiri eralastehoiu õpetaja Palmi Rätte sõnul palaviku ja nohuga mudilasi neil vastu ei võeta. Ka lepingus on selgeks tehtud, et haige lapse koht on kodus. Ometigi pidi ta tõdema, et mõnikord pigistavad vanemad selle koha pealt silma kinni: «Eriti need, kellel on mitu last ja kes juba on kursis, et lasteaedadesse ikkagi tuuakse nohuseid ja köhaseid lapsi.»
Rätte nentis, et inimeste arusaam haigusest on ka erinev ja nii peetakse ilma palavikuta last tihtipeale piisavalt terveks, et teda kodust välja viia. Keeruliseks teeb olukorra see, et eralastehoiul on vajalik klientidega suhteid hoida, ei saa kõigest tüli tekitada, ning tuleb leida kompromisse.
Siiski möönis Rätte, et tõbised mudilased seavad ohtu teised rühmaliikmed, mis omakorda mitmeid vanemaid pahandab. Õnneks pidavat enamik täiskasvanuid aga mõistvad olema ning nähes, et lapse enesetunne on kehv, ta koju jätma.
Tallinna Rõõmupesa lasteaiast kinnitati, et tavaliselt teatavad vanemad lapse haigusest ning lasevad tal siis paar päeva kodus puhata. Aeda toodud nähtavate sümptomitega mudilased proovitakse aga hommikul tagasi saata. Kui tõbi annab märku päeva jooksul, kutsutakse lapsevanemad oma võsukestele järgi – kel pole kohe võimalust, nende lapsed on seniks meditsiinikabinetis olnud.
Samas öeldi lasteaiast, et kuigi tugev köha-nohu on piisavad põhjused mudilaste koju saatmiseks, ei ole neil õigust kõiki tatise ninaga põnne ära saata ning lisati, et vanemad peaksid selle eest ise hoolitsema, et laps saaks nohu korral arsti juures käidud.
Kopli lasteaiaski leitakse, et haige lapse koht on kodus ning erandeid selles osas ei tehta, sest muidu kannatavad teised rühmaliikmed. Väidetavasti tulevad vanemad mudilastele sinna ka kohe järgi, kui õpetajatele jääb silma, et laps pole terve.
Lapsevanematele antakse küll nende võsukesed üle, kui tegemist on nähtavalt nakkusohtliku tõvega, kuid lasteaiast selgiti ka, et nohu on mitut varianti ning seda on kohe näha, kas laps on haige. Ehk siis, kui mudilane on kasvatajate hinnangul «kahtlane», nõutakse arstitõendit või jääb laps koju.
Tallinna lasteaias Vesiroos olla lapsevanematega koosolekutel reeglid nohuste-köhaste-tõbiste mudilaste osas paika pandud ning emad-isad pidavat kokkulepetest ka kinni pidama. Lisaks öeldi, et lapsevanemad on piisavalt mõistlikud, et päris tatised põnnid koju jätta – väikesest nohust veel numbrit ei tehta.