Millal viia laps lasteaeda?

Esme Kassak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Eesti vanematel on tegelikult hästi läinud, et saavad last umbes tema 1,5-aastaseks saamiseni kodus hoida, ent pärast vanemahüvitise lõppemist kuluks töötasu juba marjaks. Suur asi on, kui lasteaiakoht on olemas, ent kuidas mõjub liiga varane kollektiivi minek pisipõnnile?

Tuttav kolme lapse isa tunnistas ausalt, et last aeda viies tunneb ta end vahel kurjategijana. Kui laps nutab kas või natuke aeda minnes, siis jääb see tõesti terveks päevaks saatma ja püüa siis tööd teha ilma temale mõtlemata ja süümepiinu tundmata.

Lapsed võtavad sõime stressiga vastu

Sõimelaste õpetaja tõdes ka pärast kaht nädalat laste aias käimist: «Need lapsed on siin jätkuvalt dieedil – stressitase on veel liiga kõrge, isu pole.» Kolm nädalat hiljem öeldakse mulle, et laps juba mekib suppi... Lapse saan üle antud suurema nututa, hommikul haaratakse turvatunnet pakkuv kaisuloom kaasa, aias tuleb ja lehvitab akna pealt. Suurem nutt saabub hoopis siis, kui lähen talle järele. Rõõmunutt.

Oliver James tugineb raamatus «Kuidas neid mitte untsu keerata» mitmetele uuringutele, mis jõuavad ebameeldiva järelduseni, et mida nooremas eas ja mida pikemat aega kolmeaastane laps on lastesõimes, seda suurem on tõenäosus tavalisest kõrgemaks või madalamaks kortisoolitasemeks (stressihormoon, mis tekib ohuolukordades - toim), agressiivsuseks ja sõnakuulmatuseks, samuti ebakindluse tekkimiseks.

Kui lastesõimes käimine on alla kolmeaastasele murettekitav, siis mõjutab see suuretõenäosusega ka tema kortisoolitaset: häiritud ja ärevuses olles eritab organism just seda hormooni. Uuringu järgi tõusvat kortisoolitase otsekohe, kui ema lapse esimesel ja ka järgmistel sõimepäevadel üksi sõime jätab. Ema lahkumisele järgnenud esimese tunni jooksul kerkis kortisoolitase peaaegu kahekordseks võrreldes kodus mõõdetud tasemega.

Mõned kuud hiljem uuesti kortisoolitaset mõõtes ilmnes, et see oli küll langenud, ent oli ikka veel piisavalt kõrge. Seesama kortisool summutab ka inimese immuunsüsteemi, mis selgitab teada-tuntud tõsiasja, et lastesõimes käivad väikelapsed haigestuvad sagedamini.

Ükskõikne vanem sõimega sama mõjuga

Samas tõdeb James, et mitte alati pole kortisoolitaseme mõjutajaks sõim. Kui lapse eest hoolitseb kodus vanem, kes on tema suhtes ükskõikne ja tema vajadustele ei reageeri, on probleem sama suur. Ema võib ju koduseks jääda, ent kui see mõjub talle stressitekitavalt, siis ohustab ta sellega ka last.

Suurimat kasutegurit pakub päevahoid Oliver Jamesi järgi siis, kui see on kõrge kvaliteediga (alla kaheaastaste laste puhul laste ja personali suhe kaks ühele ja alla kolmeaastaste laste puhul tuumrühma suurus mitte üle kaheksa!), sest siis aitavat see puudulikest kodudest lastes välja kujundada häid tunnetuslikke oskusi.

Varane ärkamine ja tihe päevakava võivad mõjuda lapsele koormavalt, ent teisalt pakub kindel kava lapsele ka turvatunnet pakkuvalt. Võrdluseks toob väikese Henriku ema Elen Kinnep ajakirja Pere ja Kodu augustinumbris selle, et täiskasvanudki ei suuda esmaspäevast reedeni aktiivselt oma sõpradega veeta. Ohumärgina näeb ta sedagi, et lasteaias saab laps varakult tunda, et tema vajadused polegi kuigi tähtsad.

Sõimega alustades vaja kindlustunnet

Sõimega harjutades puudub vanematel kindel valem, kui kaua viibida lapsega koos aias. Lapsed ja nende kodused keskkonnad on erinevad.

Sõimeõpetajad soovitavad alustada poole päevaga ja esimestel päevadel lapsega jääda. Kui aga väga pikalt lapsega aias koos viibida, võib laps saada vale sõnumi ja arvata, et ema käibki temaga alati aias kaasas ja valus lahkurebimine tuleb veel eraldi ette võtta.

Oliver James märgib oma raamatus aga seda, et mida kauemaks ema siiski lapse sõimeskäimise algperioodil enne tööleminekut temaga lasteaeda jäi, seda väiksem oli ebakindluse tekkimise risk. Samamoodi on laste jaoks tähtis see hetk, mil järele tullakse (ja et järele tullakse!). Mäletan lapse teist aiapäeva, mil ta õhtul mulle rõõmsalt ütles, et emme tuli järele...

Tulles tagasi eespool mainitud kurjategija tunde juurde, siis Oliver James seda tunnet oma raamatus kuidagi maha ei võta, pigem süvendab: sõim teeb lapsed sõnakuulmatuks ja närviliseks, nad on kooli minnes küll paremad sotsialiseerujad, kuid rahutumad ja kiuslikumad. James märgib sedagi, et emad, kes lapsi sõime viivad, on ise ebakindlad.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles