Mireille Guiliano: ainult kord päevas söömine mõjub kehakaalule halvasti

Guiliano kokaraamat on jagatud vastavalt söögikordade järgnevusele loogilisteks alateemadeks. Igale teemale ja isegi retseptile eelneb põhimõtete selgitusi ning ka retseptide põneva päritolu kirjeldamine, vahel ka ühe ja sama retsepti variatsioonid.

Kohe raamatu alguses märgib moekas prantslanna korduvalt ära, kui oluline on hommikusöök, mis tagab vajaliku «kütuse päeva alguseks». Enda suhte kohta toiduga ütleb ta naljatamisi, et «tema lemmikajaviideteks on hommiku-, lõuna- ja õhtusöök.»

Kui Guiliano elustiili aga süveneda, siis leiab sealt nii palju teadlikkust, et see toit ei tee tõesti paksuks, vaid on päeva nauditav ja loomulik osa. Tihtipeale võib just vilets hommikusöögiharjumus teha kehakaalule karuteene.

«Minu kogemuse kohaselt on inimesed, kes «ei söö hommikust» või «võtavad ainult tassikese kohvi», just needsamad, kes kella üheteistkümne paiku manustavad köögis või töökohas paksuks tegevat toitu, peamiselt süsivesikuid. Või joovad turgutuseks limonaadi, sest on veestunud ja näljas. Ja kui koosolek, konverentsikõne või mis tahes tegevus pikale venib, nii et enne lõunasööki midagi kõhtu ei saa, siis kipuvad nad lõunasöögiga muidugi liialdama,» kirjutab ta kokaraamatus.

Ehkki hommikusöök on oluline ja siis võib ehk enim patustada, paneb Guiliano südamele, et üle pingutada ei tohiks. Kringlid ja sõõrikud on tema sõnul ahvatlusele järeleandmine, mitte tervisliku toitumise igapäevane tuum. Kindlasti ei tohiks aga uhkust tunda selle üle, kui süüakse kord päevas, aga see-eest korralikult.

Toekale hommikusöögile võib vabalt järgneda tagasihoidlikum lõuna, kuid ära seda ei tohiks kindlasti jätta, olgu selleks kas või pähklid, puuvili, jogurt, supp või salat, sest siis järgneks sellele ebatervislik pärastlõunane näksimine või õhtusöögil liialdamine.

Samas ei mõista Guiliano hukka liialdamist pidulikumatel õhtusöökidel, lihtsalt manitseb jälgima tasakaalu. Uhkele koosviibimisele järgneval paaril päeval võiks söödava toidu hulka vähendada.

Supiga on lihtne tasakaalu saavutada, süües seda enne toekamat õhtusööki või vastupidi pärast suuremat lõunat. Tähelepanu pöörab kokaraamatu autor seejuures aga supi päritolule. Kõige kindlam on suppi ise teha, sest siis on teada, millest täpselt see koosneb, samas kui purgi- ja pakisupid sisaldavad tihtipeale suurtes kogustes janu ja näljatunnet tekitavat naatriumglutamaati.

Tähtis on vaheldusrikas toit ja miks mitte ka harjumuspäraseid söögikordi päevas ära vahetada? Ka õhtul võib süüa kaerahelbeputru või munarooga. Vaheldusrikkust pakub värskete hooajaviljade kasutamine, aga ka valik külmlettidel pakutavast. Eraldi on autor pühendanud peatüki köögiviljale ja kalale, tuletamaks meelde kasulike ainete olulisemaid looduslikke allikaid.

Mireille Guiliano märgib, et tema filosoofia ei seisne tavapärases mõistes dieeditamises, vaid pigem selles, kuidas süüa mõistlikult ja mõnutundega. Retseptide kohta ütleb, et need on juhtnööriks, mitte seaduseks, jättes ka tegijale mänguruumi leidmaks just endale sobiv maitse vastavalt oma võimalustele.

Toiduainete valikul soovitab Guiliano valida ikka selliseid, mille hea maitse vastab kaunile väljanägemisele. Eine muudavad tema sõnul elamuseks, kui see mõjutab kõiki viit taju, alustades silmaga nähtavast ja tekstuurist ning lõpetades lõhna ja maitsega, isegi kuulmist mõjutades.

Loo kirjutamisel on kasutatud raamatut Mireille Guiliano «Prantslannad ei lähe paksuks. Kokaraamat» (Varrak, 2011).