Kas treenida spordiklubis või iseseisvalt?

Suvel aitas mul tihtipeale klubisse jõuda see, et olin eelnevat broneerinud lapsehoiuaja klubis. Heaks motivaatoriks oli asjaolu, et sain mõlemad põnnid lasteaia puhkuse ajal mõneks ajaks mängutuppa jätta, võites mõned väärtuslikud hetked iseendale.

«Kas sa jätkad?» oli küsimus, mida mulle esitasid korduvalt nii klubi inimesed kui ka teised kaasaelajad. «Jah, kui...» võiks alata minu vastus, sest kogemus oli hea ning kui aeg ja raha välja jätta, siis enesetundele annab kõvasti juurde.

Spordiklubi kasuks

Spordiklubi kasuks võib välja tuua mitmeid punkte, miinuspoolel peamiselt kopsakas kuutasu ja suur ajakulu, aga aega tuleb leida ka iseseisva treenimise jaoks, sealjuures end kõvasti distsiplineerides. Isegi kui pidevalt mitte klubis käia, saab sealt iseseisvaks sportimiseks ideid, kuidas treenida, ning aimu, mis kehale meeldib ja sobib.

• Tugisüsteem. Spordiklubis tekib nii-öelda kambavaim, mis pakub vajalikku motivatsiooni. Sportimist toetavad trennist trenni nähtavad samad (rõõmsad) näod ja innustavad treenerid igal sammul. Võrdlusmoment teistega annab omal moel tagasisidet – milliseid kangiraskusi teised suudavad tõsta, kui osavalt teistel tuleb koordinatsioon välja jmt.
• Kindel ajagraafik. Klubis tekib oma rütm vastavalt sellele, millise treeneriga ja millised treeningud valid endale. Niisama jõusaalis käies ei sõltu muidugi kindlatest aegadest, rühmatreeningute puhul aga küll. Kindlasse ajagraafikusse suhtun nii ise kui ka teised pereliikmed suurema respektiga.
• Väljalülitumine ja häälestumine. Klubis on justkui oma maailm, mis aitab hästi välja lülituda tööst ja muudest «pakilistest» asjatoimetustest. Hea muusika, sõbralik keskkond, eemale pistetud telefonid, füüsiline koormus häälestavad hoopis teisele, spordilainele. Viimasel kuul kummitas mind rohkem juba mõne trenni muusika kui harjutused, lausa nõudes naasma. Vahest toetab taolise plaadi tegemine ka iseseisvalt treenimist?
• Mitmekesised treenimisvõimalused. Eri aegadel nõuab keha erinevat koormust, tingimusedki on erinevad. Väljas sadagu või pussnuge, aga klubis saab mõnusalt sportida, olgu selleks jooga, tõeliselt hoogne bodycombat või niisama jooksulindil sammumine-sörkimine.

Iseseisvalt treenimise kasuks

Isepäi treenimine nõuab kahtlemata suuremat enesedistsipliini, ent kui sobivad liikumisviisid leitud ja rütm saavutatud, siis võidab mitte ainult rahaliselt - värskes õhus treenimine mõjub kehale toonust tõstvalt, eriti kontoritöö puhul. Sportimisvõimalused võivad tunduda piiratumad, kuid erinevad aastaajad oma võimalustega teevad teadliku treenimise hoopis põnevamaks.

• Paindlik ajagraafik ja väiksem ajakulu. Spordin siis, kui tahan, ega sõltu erinevate rühmatreeningute ajast. Kui vihma sajab või tuju paha, siis lükkan trenni edasi (ehkki paha tuju vastu on liikumine just hea!). Treenida saan kas otse kodu(õue)s või kodust startides, kaotamata aega klubisse mineku ja sealt tuleku peale. Jalgrattasõidu võib näiteks ühendada ka töölemineku ja kojutulekuga.
• Omas tempos ja värskes õhus. Isepäi jalgrattaga sõites või rulluisutades valin täpselt sellise tempo nagu soovin. Väljalülitumist võiksid toetada kõrvaklapid, trenni tõhusust jälgida aga pulsikell, teistega võrdlusmomenti ja kambavaimu võiks pakkuda kohavalik – näiteks popimad terviserajad ja jalgrattateed.
• Erinevad treenimiskohad ja -viisid sõltuvalt aastaajast. Treenimiseks võib leida mitmeid põnevaid kohti, olgu nendeks spetsiaalsed matka-, jooksu- või jalgrattarajad. Mõnes kontoris leidub ka jõusaal, mis kindlasti rikastab omapäi ettevõetud trennikava. Tali ei tõmba kindlasti kriipsu sportimisele peale – siis tulevad mängu uued põnevad võimalused: uisutamine sisehallis või õues, suusatamine, lumelauaga sõitmine jmt.
  Iga varustus toob kaasa küll kulutused, ent siin tuleb mängu avastasmisrõõm, mis tegelikult üldse meeldib. Esialgu saab laenutada ja kui ala tõesti meeldib, siis alles kaaluda varustuse endale soetamist.
• Trenniraha jääb alles. Teen kolm kuud isepäi trenni ja ostan hooaja lõppedes kokkuhoitud raha eest tuliuued rulluisud!? Või oleks aeg hoopis suuskade peale mõelda?

Pseudoprobleemid spordiklubiga alustades

Spordiklubisse esmakordselt minnes võib tunduda, et see toob kaasa omakorda lisakulutuse – vaja on ju treeningriideid. Kui teised käivad uhketes tossudes ja spetsiaalses spordiriietuses, ei saa ometi alla jääda! Lisaks sigineb hinge kartus, et kuidas hakkama saada nullist alustades end teiste ees narriks tegemata. Ja üleüldse, mille arvelt see aeg veel spordiklubisse minekuks leida tuleb?

• Treeningvarustus on kallis. Tõtt tunnistades panustasin ma esimese hooga vaid retuusidesse. T-särke leidub ikka, plätud ja botased olid olemas varasemast. Muidugi on spetsiaalne rõivastus mugavam, kuid vaid selle taha ei jää midagi seisma. Rohkem tundsin puudust mõnusast spordikotist.
• Aega ei leia. Aega leiab alati, kui vaid tahta, küsimus on motivatsioonis. See aeg tuleb tekitada ja lõpuks tundub hoopis, et oled aega selle võrra juurde võitnud, et energiat on lihtsalt rohkem. Trenniskäiguga saab ühendada pesukorrad, kas või koos saunamõnudega.
• Ei oska midagi. Selleks ongi trenn ja treener, et saaks õppida oskama. Ajaga tuleb kehatunnetus, samuti on võimalik koordinatsiooni arendada, kui vastav treening ise vähegi huvi pakub. Harjutamine teeb meistriks.

Kolm kuud ja kaks nädalat kestnud suvise treenimise tulemusena võin öelda, et mõtlemist muutis kogemus kohe kindlasti. Tean veelgi kindlamalt, et füüsiline koormus aitab paremini keha ja vaimu vahel tasakaalu saavutada ja et vaatamata sellele, et see nõuab oma aja, annab see vastu ka lisaenergiat.

Ehkki koormustest näitas mulle alustamisega võrreldes üsna sarnast tulemust, on mõned näitajad seal sees muutunud – väiksem rasvaprotsent, suurem lihasmassi protsent, kehakaal läks pisut väiksemaks. Tunnetuslikult võin öelda, et võhma on juurde tulnud.

Spordiklubi õpetas mitmeid harjutusi, millest ma spordivõhikuna midagi ei teadnud. Kui eksperimendi lõppedes läksin rulluisutama, siis tundsin, et niisama ring läbi teha ei pakugi midagi, vaid tuleks anda lisakoormust, muutes jalgade ja käte asendit.

Trennivajadus paistab olevat pugenud jalgadesse ja kätesse, mis hakkavad kummalisel kombel «sügelema», kui paar-kolm päeva pole mingit koormust saanud. Kui nüüd vaid seda inertsi suudaks hoida ja võimalusi liigutamiseks leida!