Kas lapsed peavad kõik oma tahtmised saama?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Isikliku arengu treener Kaido Pajumaa meenutab oma portaalis sisekosmos.ee, kuidas ta käis oma 6-aastase poja ning õe ja tema 4-aastase pojaga Tartus kinos ja jäätist söömas, ning annab nõu, kuidas võiks lapsele rahaasju selgitada.
 

Lastele on nii hea anda. Nad on veel nii süütud ja «rumalakesed» ning ei ole kõiki maailma mehhanisme veel mõistnud. Üks mehhanismidest, mida nad kahtlemata veel ei mõista, on raha. Nad küll teavad, et raha on olemas, kuid juhul, kui neile ei ole seda selgitatud, puudub nendel arusaam, kuidas raha emme-issi rahakotti tekib.



Ka sel päeval andsin ma lapsele praktiliselt kõik, mida ta küsis. Need olid ju väikesed asjad - 4D-kino seanss (5 minutit), ... teine seanss (sest talle nii meeldis lihtsalt), ... kolmas seanss ... jäätis ... Need ei ole kulukad asjad, kuid need panevad ta naeratama. Kui me niimoodi väljas käime, siis käitun ma alati nii. Kuni tunnen, et nüüd aitab ...



Ma ei ütle talle kunagi, et nüüd aitab, sest see on kallis või seda ei saa lubada. Kui ma tunnen, et nüüd on küllalt, siis püüan tema mõtlemist suunata, et ta küsiks endalt, kas tal seda ka tegelikult vaja on?

Kui see on mõni järjekordne «mõttetu» vidinast mänguasi, siis tuletan talle meelde, kuidas paljud eelmised mänguasjad tal riiulil juba tolmu koguvad ning ta ei ole neid puutunud juba mitu kuud. 

Sellisel viisil püüan panna teda asjade vajalikkuse üle mõtlema, mitte ei istuta tema pähe ideed, et raha on vähe. Kui me sellise idee - «Raha tuleb raskelt, raha nimel on vaja palju vaeva näha, raha ei ole …» - korra oma lapse pähe istutame, on tal tulevikus sellest väga raske lahti saada.



Issil ei saa raha kunagi otsa


Kunagi käis abikaasa poisiga poes, kus poiss tahtis mingit vidinat, mille peale ema kasutas kõige lihtsamat viisi teema lõpetamiseks. Ta ütles: «See on liiga kallis». Selle peale ütles poiss: «Ok, ma küsin siis issi käest - temal ei saa raha kunagi otsa».



Miks ta nii arvab? Ma riietun täiesti tavaliselt, ma sõidan täiesti tavalise autoga, ma ei ületähtsusta raha, ma ei räägi talle, et me oleme rikkad. Kust tal on selline arvamus tekkinud, et issil kunagi raha otsa ei saa? Ning veel põnevam on see, et ta ei arva, et issi rikas on, vaid ta teab, et issil ei saa raha kunagi otsa.



Ta teab seda seepärast, et ma ei ütle kunagi talle, et meil ei ole raha millegi lubamiseks. Selle asemel selgitan ma talle, kuidas raha meile tekib ja kuidas me peame raha tekkimiseks teistele inimestele väärtust pakkuma. Olgu selleks siis tööandja või kliendid - raha tekib siis, kui me oskame midagi head teistele pakkuda.



Ma olen teadlikult võtnud oma laste suhtes seisukoha, et ei räägi sellest, kui raske raha teenimine on. Ma tean lapsevanemaid, kes kasutavad raha puudust heaks ettekäändeks asjade ostmisest loobumiseks, aga ma usun, et me teeme sellega lastele «karuteene». Kui asi on tõesti üle piiri ja ma ei saa seda rahaliselt lubada, siis mõtlen midagi muud välja, kuid ma ei ütle mitte kunagi, et mul pole raha.



Laps ei mõista kaugemale ulatuvalt, et issi rahapuudust ei põhjusta rahapuudus maailmas, vaid issi suutmatus raha teenida. Kui sa aga ütled, et raha ei ole, arvab ta absoluutses tähenduses, et raha on piiratud. Ta ei saa aru, et juhul, kui issi oleks nutikam, tublim ja andekam, siis oleks ka issil raha rohkem. 

Tema aga ei ole issi. Tema võib olla palju nutikam, tublim ja andekam kui issi. Kui raha on issi jaoks otsas, ei tähenda see, et raha tema jaoks tulevikus piiratud oleks.

Kui me aga korrutame oma lastele kogu aeg, et raha on vähe, kinnistame nende pähe uskumust, et raha on vähe. See uskumus mõjutab ning piirab nende potentsiaali kogu elu.



Rahapuudus on mõistuse piirang


Ma teen seda kõike seetõttu, et laps saaks aru, et raha ei ole tegelikult piirang meie elus, vaid meie mõistus on piirang. Olles ise väikeettevõtja ning uskudes elustiiliärisse, räägime mõnikord pojaga pikalt sellest, kuidas tuleb oma tugevaid külgi arendada, et seeläbi teistele inimestele väärtust pakkuda.

Ma selgitan talle, kuidas raha tekib ning miks keegi peaks oma rahakotist 10 eurot võtma ja selle näiteks talle või issile andma. Keegi ei teeks seda niisama. Kui temal või issil on aga pakkuda midagi sellist, mida teine inimene hindab kõrgemalt kui oma 10 eurot, siis raha tema või issi rahakotti ka tekib.



Samuti selgitan talle kaubanduse põhimõtteid ning kasumi tekkimist. Esmakordsel rääkimisel huvitas teda väga, mida tähendab kasum. See oli tema jaoks väga huvitav, kuidas Selver ostab leivapätsi odavalt ning müüb selle siis inimestele kallimalt maha, mis võimaldab omakorda kassatädidele palka maksta, et kassatädid omakorda saaksid oma lastele mänguasju osta.

See kõik on oma olemuselt loogiline süsteem, mida lihtsalt peab mõistma. Ja kui lastele varakult selgitada raha tekkimise mehhanismi, mitte aga kogu aeg korrutada, kui raskelt raha tekib, anname ka nendele võimaluse tulevikus paremat elu elada. Nad lihtsalt mõistavad, et raha ei teki niisama.

Nad saavad aru, et isegi palgatööd tehes ei teki see niisama, vaid me «müüme» tööandjale oma oskusi. 

Ära kindlasti räägi lastele, et tulevikus saad hea töökoha ning palk tuleb. Ega ikka tule küll! Hea palk tuleb ainult siis, kui sul on firma juhile või omanikele midagi väärtuslikku pakkuda.

Ükskõik, kas sa oled ettevõtja või mitte, ja kas sa tahad oma lapsele äri õpetada või mitte, osaleb ta tulevikus «äris» niikuinii (palgatöölisena «tööjõuäris»). Elades meie ühiskonnas, oleme igal sekundil pakkumise - nõudluse ristis ja peame tegema valikuid.

Kui laps võtab omaks mentaliteedi, et raha tekib ainult juhul, kui tal on teistele inimestele midagi väärtuslikku pakkuda, õpib ta enda väärtust akumuleerima, mitte aga teistele lootma.

Ei ole mõtet õpetada last lootma tööandja peale, sest see ei tööta. Tööandjal ei ole mingit kohustust sulle palka maksta. Ta ostab lihtsalt sinu tööjõudu. Samamoodi, nagu ta ostab Büroomaailmast pastakaid.

Töötajat eristab pastakast see, et töötaja pakub firmale kõrgemat väärtust, kuid tehniliselt on see täpselt sama. Ja just nii, nagu kvaliteetsema tindi ja mugavama kujuga pastakas maksab Büroomaailmas firma jaoks rohkem, maksab ka kvaliteetsemate teadmiste ning mugavama suhtumisega töötaja tööjõuturul firma jaoks rohkem - ta küsib rohkem palka.



Kas laps peab kõik oma tahtmised saama?


Ei, laps ei pea kahtlemata kõiki oma tahtmisi saama. Kuid olukordades, kus laps tahab kogu aeg midagi saada, tulekski tema tähelepanu juhtida sellele, et tal on väga palju TAHTMISI, mis talle juba praegu muret valmistavad, mitte aga end rahapuudusega välja vabandada.



Õpeta last juba varases nooruses oma mõttetuid ihasid ja tahtmisi märkama: ma tahan seda, ma tahan seda, ma tahan seda ... Selline tahtmiste protsess on tema sees täiesti automaatne ning tekitab lapsele väga palju probleeme.

Ta ei teadvusta, et tal on terve hunnik põhjendamatuid tahtmisi, mille saamisel ta loodab õnnelikuks saada. Ja kuni ta neid tahtmisi ei saa, valdab teda pidev rahulolematus.

Sellisel viisil õnnelikuks saada on aga lootusetu katse! Meie mõistus on suurem kui kõik maailma supermarketid kokku. Niipea, kui oleme esimesed tahtmised rahuldanud, tuleb kogu aeg uusi tahtmisi peale. Ja nii me siis jookseme kogu oma elu oma tahtmiste järele.

Me ei saavuta iialgi rahu, sest esiteks on tahtmisi liiga palju, ning teiseks ei ole kellelgi nii palju raha, et kõiki oma tahtmisi saada. Isegi, kui sul on juba 4 maja, 6 autot ja 2 eralennukit, ütleb su mõistus järgmisena, et Raivo Hein ostis pileti avakosmosesse. Miks ma ei võiks minna kogu perega? Ja hopsti oled taas oravarattas, et selleks järgmised 300 000 eurot teenida ...



Selle asemel, et lastele öelda, et mul ei ole raha, selgita talle, kuidas tema sees tahtmised kerkivad ning kuidas need talle probleeme valmistavad. Juhi tema tähelepanu sellele, et praegu on tema tahtmised väga väikesed - mänguasjad siin ning jäätis seal -, kuid suuremaks kasvades saavad mänguasjadest majad ning jäätistest autod.

Ja kui ta ei suuda leida praegu rahu ilma selleta, et iga päev uus mänguasi saada, ei leia ta tulevikus rahu ilma, et ta igal aastal uue auto ostaks. Ning see on alles algus ...



Küsimus ei ole rahas. Küsimus ei ole kunagi rahas. Rohkem raha ei annaks meile rahu, sest mõistuse jaoks ei ole raha kunagi piisavalt.



Küsimus on ainult mõistmises ja iseendale asjade selgitamises. «Tunne iseennast. Tea oma mõtteid.» võiks olla sobilik soovitus nii lapsele kui ka sulle. Siit tekib rahu. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles