Tagasi
Leiboldi hinnangul on ühiskonna ning kohtunike, sotsiaaltöötajate ja politseinike hoiak perevägivalla suhtes meie riigis lubamatult salliv/õigustav/möödavaatav.
«Naist, kelle suhtes on vägivalda korduvalt kasutatud, hakatakse süüdistama selles, et ta oli mingil viisil süüdi, et lasi end peksta. Irooniaga küsin, et kuna tänaval kõndiv naine ei saa üldjuhul eeldada, et talle vastutulija poolt vastu vahtimist virutatakse, aga varem vägivalda kogenud naine teab ette, et kõrbema läinud toit toob ilmselt kaasa «karistuse», siis on viimane ise süüdi, et hoolikamalt panni ei valvanud?» selgitas Leibold oma ettekandes.
Kannatanu süüdistamine talle osakssaanud alanduste ja hoopide eest on Leiboldi sõnul äärmiselt julm ning ühiskonnale lausa ohtlik. «Mida kõrgemal positsioonil on inimene, kes ohvrit süüdistades vägivalda ning vägivalla toimepanijat õigustab, seda hullemad võivad olla tagajärjed. Sellised väljaütlemised raskendavad kannatanutel abiotsimist, ühiskonnal nende mõistmist ning alandavad veelgi niigi madalat enesehinnangut.»
Jurist tõi samuti välja, et tema hinnangul arvestatakse ebapiisavalt teo toimepanemist raskendavaid asjaolusid. «Vähemalt süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses, peaks perevägivalla otsustes pea alati kaalumisele tulema, kuid kohtuotsuste sirvimisel ma seda raskendavat asjaolu ei kohanud kordagi,» selgitas Leibold.
Ning kui MTÜ Eesti Emade Ühenduse asutajad ütlesid naine24.ee'le, et lapse hooldusõiguse pärast kohtus käies tuleb kokku puutuda nii lastekaitse kui ka kohtunike ebapädevusega perevägivalla küsimustes, siis ka Leibold mainis oma ettekandes, et perevägivallal on oma spetsiifika ning neid asju tohiks tegelikult uurida vaid teatud psühholoogilise täiendõppe saanud ja/või teatud eriliste isikuomadustega uurijad.
