Andeavastaja Marju Unt

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värvikirev õppejõud: «Ma seisan kuus tundi õpilaste ees püsti,» ütleb Marju Unt, «ja kui ma oleksin mustas, siis must signaliseerib kurbust.»
Värvikirev õppejõud: «Ma seisan kuus tundi õpilaste ees püsti,» ütleb Marju Unt, «ja kui ma oleksin mustas, siis must signaliseerib kurbust.» Foto: Sille Annuk

Väikeettevõtjate koolitaja, matemaatikuharidusega Marju Unt on leidnud kutsumuse: aidata üles leida ja välja tuua teiste inimeste andeid. Teda tiivustab veendumus, et sedasi saab Eestist kokkuvõttes palju sõbralikum maa.

Ükskõik, kas te peate seafarmi või ilu­kliinikut – teile ainult tundub, et need on tohutult erinevad. Ei ole, väidab Marju Unt (52), nelja lapse ema, diplomeeritud matemaatik, kes on kaks kümnendit andnud indu ja energiat sadadele Eesti väikeettevõtjatele.

Farm ja kliinik pole seepärast erinevad, põhjendab ta, et probleemid, kuidas inimesi tööle panna või mismoodi käituda klientidega, kes ei taha maksta, on kõigil lõppeks ühised.

Undi loodud kõlava nimega Estonian Euro­management Institute asub Tartus Supilinna serval vanas renoveeritud kahekorruselises puithoones. Instituudi vilistlaste hulk küünib pooleteise tuhandeni. Aga see pole kool traditsioonilises mõttes, kus jagatakse uut infot ja värskeimaid teadmisi.

Igasugust teavet on ümberringi niigi palju. Alati pilkupüüdva välimuse ja riietusstiiliga Unt usub, et tema anne on aidata inimestel üles leida oma anded – ja just sellele ongi ta kogu hingest oma koolis pühendunud.

Täna õhtupoolikul selgub, kas ta pälvib oma aktiivse ja tulemusrikka tegevuse eest kodulinna ettevõtliku daami tiitli.

Kas praegusel ebakindlal ajal on õige ise härjal sarvist haarata ja oma ettevõte luua või pole selleks lootustki?

Selle kohta on tore lause: ei ole lootusetuid olukordi, on ainult inimesed, kes on enda suhtes lootuse kaotanud.

Selliseid, nagu teame, on väga palju...

Kõige hullem, mis inimest võib tabada, on lootusetus, üksindus ja isoleeritus. Kui oled heas seisundis ja hea ühiskondliku positsiooniga, ei ole sul raske võtta telefon ja helistada ükskõik kellele, et mul on abi vaja. Aga kui jääd töötuks, tekib sul hoopis teine kujutelm iseendast. Siis mõistad, kui palju seostame oma identiteeti tööga.

Ja töö kaotanu ei julgegi helistada, sest arvab, et ei ole ju enam mitte keegi, eks?

Just nimelt, kuigi oled sama inimene, nina keset nägu, samasuguse haridusega, aga sa ei ole enam orav rattas.

Aasta tagasi oli mul kursusel huvitav seltskond töötuid, 16 inimest, kes tahtsid saada ettevõtjaks. Sõelusime nad välja 84 ettevõtlussoonega töötu hulgast. Nad töötasid koos meie instituudi parimate vilistlaste, ettevõtjatega, ning pidid kursuse lõpuks kirjutama nende abiga äriplaani, et saada oma ettevõttele töötukassast stardiraha 70 000 krooni.

Aga kõige suuremat abi saadi tegelikult sellest, et nood hõivatud firmajuhid rääkisid nendega, kes nad olid sel ajal üksinduses eneseusu kaotanud. Ettevõtjate pühendumus oli see võti, mis aitas töötutel sügavast august välja ronida. Üks neiu ütles kursuse lõpus, et on hakanud uuesti oma lähikondsetega tulevikust rääkima ning julgeb pere käest abi küsida. Kui ta seda ütles, siis ühines terve klass, et meie ka, meie ka!

Tollele kursusele pääses vaid iga viies soovija. Kas see tähendab, et enamikus siiski ei ole piisavalt ettevõtja soont?

Samamoodi võime küsida, kas enamikus on lapsevanema soont.
See on geneetiliselt ja bioloogiliselt determineeritud, ütleme, et 95 protsendis inimestest.

Leian, et samamoodi nagu sa saad ühel päeval lapse – sa ei ole enne sellise vastutusega ju tegelenud –, on ka ettevõtte loomisega. Sa õpid vastutama.

Lapsesaamine on võrreldes ettevõtte loomisega siiski käkitegu, puhas nauding. Ettevõtet luua on hoopis teine tera, sest muidu oleks maailm ettevõtteid täis, kuna kõik ihkavad ju ettevõtjana rikkaks saada.

See on müüt, et ettevõte tehakse selleks, et rikkaks saada. Enamik maailma ettevõtteid on loodud sellepärast, et omanikul oli vaja töökohta: kas sellepärast, et ta oli töötu või oli eelmisest töökohast ära tulnud, sest boss oli liiga rumal ja pani teda tegema asju, mis polnud tema annetega kooskõlas, ja inimene leidis, et väärin muud, väärin muud.

Aga enda sees ettevõtjat üles leida pole muidugi lihtne. Lihtsam on endas üles leida ema ja isa, see on tõsi.

Isegi kui õnnestuks endas ettevõtja avastada, siis ellu jäävad neist üksnes need, kelles on rohkem tapjainstinkti – kas pole nii?

Vaidlustan! Pikaajaline äri on võimalik vaid siis, kui see on vastastikku kasulik. See on kapitalismis levinud müüt, et ellu jäävad need, kes on jõhkrad ja sul vaiba alt kisuvad. Näen seda ka oma kursustel: algul mõni ei julge oma ärist rääkidagi, ütleb, et muidu paljastab oma ärisaladuse.

Ei võeta neid ideid sugugi nii naljalt ära. Igas idees on midagi väga sinulikku – sinu geeniust, kui hästi sa oskad midagi teha. Põhjus, miks paljud ei julge hakata ettevõtjaks, peitub selles, et nad ei taju oma ande suurust, millega võiksid olla konkurentsivõimelised.

Küllap ei söanda paljud ettevõtjaks hakata ka kartusest seniselt eluteelt kõrvale hüpata. Te olite rakendusmatemaatik, aga järsku loobusite sellest. Miks?

See juhtus 1980. aastate lõpus. Meetod, mille peale tegin oma diplomitöö, nõudis väga suurt arvutivõimsust, aga meil oli siis kateedris kaheksa inimese peale vaid üks väike arvuti. See oli absurdne olukord.

Õpetasin Tartu Ülikooli aspirandina teise kursuse psühholoogidele kõrgemat matemaatikat. Siis sain aru, et rohkem kui töö arvutitega meeldib mulle töö inimestega.

Kas matemaatikuks hakkamine oli perekonnas geneetiliselt ette  määratud?

Mu vanaisa oli matemaatikaprofessor, ema on matemaatikaprofessor, isa on füüsik, aga vanaema oli ajaloolane. Ta oli Eesti ajal õppinud ajalugu, aga ei saanud Vene ajal sel alal töötada. Tema haridus osutus «valeks», ja seda teadsin juba lapsest peale. See oli üks põhjus, mis kallutas mind matemaatika poole, sest see on täiesti apoliitiline teadus. Enamik muid aineid oli siis punasega üle kallatud.

Kui 1980. aastate lõpus tekkisid vabamad tuuled, tekkisid need ka minu peas. Hakkasin mõtlema täiskasvanute koolituse peale. Juhuslikult sain ülikooli kohvikus kokku Helsingi Ülikooli täienduskoolituse keskuse rajaja Heikki Lampiga.

Tema kutsus mind koos Ülo Vooglaiu, Ivar Raigi ja Andrus Ristkokiga Soome külla. Pidime saama laeval kokku, aga sinna jõudsin ainult mina. Teistel olid vist muud huvid olulisemad. Nii sain Soomes kogu programmi, mis oli määratud neljale inimesele, endale. See oli erakordselt suur vedamine.

Eestis oli siis täienduskoolitus vaid arstidele, õpetajatele ja parteitegelastele. Aga Soomes kuulsin, et neil käib iga kolmas inimene täienduskoolitusel.

Kui tagasi tulin, tahtsin sama asja teha Tartu Ülikooli juures. Tegin ettevalmistusi, panin kokku programme... Aga rektor Jüri Kärner ei andnud loodava täienduskoolituskeskuse juhi kohta mulle, vaid hoopis Jaan Kõrgesaarele. Olin sunnitud ülikoolist lahkuma. Siis mõtlesin, et mida nüüd teen.

Helsingi täienduskoolituskeskus treenis ka ettevõtjaid. Olin alati tundnud puudust sellest, et Eestis oleks väikseid restorane ja hotelle ehk kohti, mis teevad maa sõbralikuks.

Tartus oli siis viis restorani – Kaseke, Volga, Tarvas, Kaunas, Püssirohukelder – ja nagu ütles mu kadunud sõber: sa lähed sinna selleks, et oma raha eest solvata saada. Aga mina tahtsin, et Eesti oleks sõbralik maa. Ainsad, kellega sain seda asja ajada, ongi väikeste ettevõtete juhid, kes kujundavad firma oma näo järgi sõbralikuks.

Koolitusfirmasid on Eestis nagu kirjusid koeri. Tänu millele on teie ettevõte edukalt püsti püsinud?

Pikalt püsivad usaldusväärsed firmad. Mind väga huvitavad ettevõtjad kui loomingulised isiksused. Usun, et saan neid aidata, jõuda nendega kõrgemale tasemele.

Usun ka seda, et inimesed õpivad aegamööda. Nad saavad võtme, kuidas areneda oma annetega kooskõlas, kasvada juhina ja kasvatada energiat oma firmas. Ma ei luba, et tulge ja õpetame teile poole päevaga, kuidas saada miljonäriks.

Kui palju on Eesti koolitajate seas õhumüüjaid?

Mis on õhumüümine? Antakse lubadusi, mida polegi võimalik täita. Turg ise sunnib selleks.

Kui palju on ettevõtjaid, kes arvavad, et kursusel käimine on ajaraisk – et mida kõike nad jõuaks selle ajaga teha! Aga nad ei saa aru, et see, mis nad tegelikult vajavad, on enesekindlus, oma kahtlustest vabanemine. Nad ei vaja uut infot, sest infot on niigi palju.

Mida teie neile annate?

Inimesed avavad end väikses rühmas ja sõbralikus õhkkonnas. Sarnaste huvidega inimesed õpivad just üksteise käest hästi palju. Koolis on aega mõelda, teistega arutada, end võrrelda. Kõik on dialoogi küsimus, nagu on öelnud Platon. Põnev dialoog aktiveerib sind rohkem kui mis tahes raamat. Ettevõtjad ei õpi raamatust, neil pole aega süvenedagi ja raamat ei vaidle sinuga.

Miks on teie firmal nii uhke nimi – Estonian Euromanagement Institute?

Sel nimel on oma kontseptsioon: Eesti mänedžerid peavad olema samal tasemel kui Euroopa mänedžerid. Instituut tähendab ka õppeasutust, ja kuigi akadeemilist uurimist siin ei tehta, on intellektuaalne potentsiaal, mis on paljudes peades laiali, ometi selle koolkonna oma.

Meie õppejõud-praktikud jagavad usku inimestesse, usku sellesse, et grupis suudame ka väga keerulistele probleemidele lahenduse leida ja suudame kasvada üksteisele toetudes.

Kui tähtis on uhke nimi ja hea välimus ehk köitev kuvand?

Hästi tähtis. Kui Tina Turner lahutas mehest, siis mis oli ainus asi, mille ta endale jättis? Nimi! Nime oli ta juba üles töötanud. See on väärtus.

Teie punased sukkpüksid, roheline jakk, valge seelik, ehted... Need on selleks, et...?

Ettevõtja töö on nii pingutav, et kui saad midagi väljastpoolt ja raha eest, mis sind toetab, siis ära kõhkle seda kasutamast. Teisalt on see respekt kuulajate suhtes. Esimene hetk vaatame ikka inimesele otsa, aga kui näeme, et ta on rasvase peaga, siis võime küll uskuda, et tal on ilus hing... aga miks ta oma välimuse eest ei hoolitse?

See on oluline, mida sa oma välimusega signaliseerid ja kuidas see sobib lavale, kuhu sa lähed. Ma seisan kuus tundi õpilaste ees püsti ja kui ma oleksin mustas, siis must signaliseerib kurbust; teiseks on seda väsitav vaadata, eriti naislektori puhul. Meestel on tume ülikond küll soliidne.

Kas korralik ja läbimõeldud välimus annab teile endale ka enesekindlust?

Sa pead välja nägema nii, et sa ise üldse ei mõtle selle peale. Niipea kui sellele mõtlema hakkad, häirib see sind. Samuti, kui oled veel noor juht ja tunned, et pead end kogu aeg tõestama, siis see paneb osa su ajust kinni ja sa ei saa keskenduda sellele, millele peaksid.

Kuuldavasti olete öelnud, et suhtlema peab ainult ilusate inimestega.

Ei, ma ei ole nii öelnud. Aga kui minult küsitakse, kuidas instituudis on nii toredad grupid, siis vastan alati, et võtame ainult ilusaid inimesi.

Kui seda ütleks mees naistegruppide kohta, oleks see šovinism ruudus! Mida see ikkagi tähendab?

Just, mida see tähendab? Kus on öeldud, milline inimene on ilus? Mu tütar peab Tallinnas kingasalongi ja vähe on naisi, kes on päris rahul oma jalgadega.

Ütleks nii: need inimesed, kes tulevad siia kooli, lähevad särama, tunnevad ennast siin hästi, saavad iseendaga sõbraks. Ja inimene, kes tunneb ennast vabalt ja teab, et siin teda mõistetakse, ta ei pea siin mängima kedagi teist, hakkab naeratama – ja siis ongi ta juba ilus. Ma ei võta ilu kinganumbri ja vöö ümbermõõdu järgi.

Öelge, kui maailmas on võimalik saada tarka nõu, miks siis inimestel nende ettevõtmised ikkagi ebaõnnestuvad?

Väga palju sõltub sellest, miks sa oma firmat teed. Võib-olla tegutsed alal, mis sind väga ei köida. Kui tegeled alaga, mis sind tõeliselt huvitab, siis sa ei pane oma äri kinni.

Dan Pinki moodne teooria seletab täitsa uuel moel seda, mis inimest motiveerib.

Ta võtab motivatsiooni kokku kolme sõnaga: autonomy, mastery ja purpose. Autonoomia tähendab, et sa pole kellelegi kogu aeg tõmmata-tõugata, sul on pea otsas ja sulle meeldib seda kasutada. Meisterlikkus tähendab, et sind tiivustab võimalus oma andeid arendades tõsta oma meistriklassi.

Ja purpose, laiem eesmärk, tähendab seda, kui saad oma tegevuse haakida suurema pildi või idee külge. Minu suur pilt on see, et tahan, et Eesti saaks sõbralikumaks maaks.

Nurjumise põhjus võib olla see, et neil on täitsa vale arusaam oma andelaadist. Müütiline ideaalettevõtja on see, kes genereerib ideid, kasvatab firma suureks, kellel on tore eluviis ja kes teeb arendustööd. Aga need on neli täiesti erinevat andelaadi ja ettevõtja-tüüpi.

Millist tüüpi teie esindate?

Arvan, et kuulun praegu elustiiliettevõtjate hulka. Aga väga harva juhtub, et keegi on sada protsenti puhtatõuline. Elu jooksul rõhuasetused muutuvad.

Kas olete õnnelik seda kõike tehes?

Väga!

Mismoodi olete ise kahe kümnendi jooksul oma tegevuse käigus arenenud?

Tsiteerides budismi pühasid raamatuid: väheõppinud inimene vananeb nagu härg – liha kasvab, mõistmisvõime aga ei kasva. Ma õpin hästi palju oma õpilastelt. Olen alati klassis siis, kui räägivad minu professorid.

Nendega koos töötamine kasvatab mõistmisvõimet. Kui mõistmisvõime kasvatamine on see, mida inimene peab elus tegema, siis mu töö panebki mind seda tegema.

Kui oluline on see, et oleks oma käe järgi tehtud oma kool?

Hästi oluline. See maja pole uus, pole ontlik, aga on hubane, ka talvel, kui siin on soe ja mõnus. Usun, et elav tuli kaminas on hästi tähtis, sest inimesed peavad kiiresti lahti sulama, et end hästi tunda. Kui sa atmosfääri ei loo, siis ei tule mitte midagi välja.

Siis valitseb vaimne külmus. Inimesed ei tunne end kaitstuna. Kui inimesed tunnevad end turvaliselt, aitab see neil õppida. Seni kuni tunneme end ebamugavalt, käib mäng näivuse piiril.

Naisettevõtjailt küsitakse ikka, kuidas on võimalik pingelise töö kõrvalt lapsi kasvatada.

Kui hakkasin oma ettevõtet tegema, olid kaks esimest last juba väljas sellest kõige hullemast east, kui ema on füüsiliselt kõige rohkem vaja. Aga arvan, et lapsed ikkagi kannatavad. Kuid mida rohkem nad mõistavad, mida sa teed, seda vähem nad kannatavad. Mida rohkem sa räägid neile oma asjadest, seda paremini nad suudavad kaasa mõelda.

Tavaliselt seda ei juleta tunnistada, et lapsed võiks kannatada...

Selleks et välja mõelda uusi ideid, on vaja vaba ajuruumi, ja see tekib eriti siis, kui oled kuskil ära. Siis töötad tegelikult rohkem kui laua taga nakitsedes, kus töötad justkui ka – aga suuri mõtteid ei tule.

Tütar juhib Tallinnas kingasalongi, aga vanem poeg?

Peeter arendab Eesti ja Läti piiriülest koostööd. Nooremad poisid just jõuavad puberteeti. Tunnen küll, et nad vajaksid minu aega ja tähelepanu rohkem.

Kas noorematest lastest saavad iirlased, nagu on nende isa, või ikkagi eestlased?

Nad tunnetavad end eestlasena. Aga see on lastele suur väärtus, kui nad tunnevad end kodus ka kusagil mujal. Nad saavad Iirimaal väga hästi hakkama, on iga suvi seal.

Sinu rahvuslikku enesetunnet määrab see, kus sa noorena koolis käid. Keelekeskkond, milles sa hariduse saad, määrab väga palju sinu identiteedist.

Minu esimene ämm, pedagoogikaprofessor Inge Unt, ütles 30 aastat tagasi – ja see üllatas mind väga –, et inimestel, kes on Moskvas ülikoolis käinud, ei ole päris haritud inimese eesti keel. Haritud inimese eesti keele saad siis, kui käid eestikeelses ülikoolis.

Tänapäeval õpivad inimesed palju just maailmas ringi liikudes. Lennart Meri poleks olnud Lennart Meri, kui tal poleks olnud rahvusvahelist lastetuba.

Mis te ellu peale töö ja laste veel mahub?

Olen eluaeg väga armastanud teatrit ja muusikat, aga mul on selleks vähem aega, kui mulle meeldiks. Juba kuus aastat käin iga suvi nädala Veronas ooperifestivalil. Avastasin selle juhuslikult.

Seal mängitakse vanas amfiteatris, kuhu mahub 20 000 ooperisõpra kogu maailmast, kuulsaid itaalia oopereid: «Aida», «Tosca», «Nabucco», «Turandot», «Traviata». Kui ma esimest korda Arena di Verona treppe mööda üles läksin, siis tundsin, et olen terve senise elu olnud siia teel.

Olin küll käinud Iirimaal ja Inglismaal ja mujal, aga tundsin, et kuulun just sinna – see oli kõige ilusam ja ülevam koht.

Kas usute, et rabate samal rindel veel 15 aastat, pensionini?

Ma ei tea. Praegu veel tahan seda teha. Aga olen ennegi teinud elus asju, mis on ootamatud, ja mul on ka mõtteid, mida tahan teha. Kuid üks on kindel: tahan töötada inimestega, aidata üles leida ja välja tuua nende andeid.

Ja kui paljudel õpilastest on õnnestunud anded välja tuua?

Arvan, et sada protsenti.

Niisiis võib teie koolitusele tulijaile öelda: sajaprotsendiline garantii või raha tagasi?

Just! Mäletan, kuidas aastal 1994 nägin, et on selliseid inimesi, kes kogu aeg hilinevad või puuduvad. Ülejäänud gruppi see väga häirib. Siis ütlesingi, et neil on õigus saada kursuse lõpus raha tagasi, kui kursus neid ei rahulda, aga see eeldab, et nad on kogu aeg kohal.

See mõjus väga hästi. Inimestele meeldib mõte, et äkki saab raha tagasi. Seni pole keegi seda veel küsinud... Aga garantii «raha tagasi» on olemas.

CV
Marju Unt


Estonian Euromanagement Institute, direktor
Sündinud 14. jaanuaril 1959
Tartus
Õppinud Tartus Miina Härma gümnaasiumis
1976 lõpetas Nõo keskkooli
1982 lõpetas Tartu Ülikooli rakendusmatemaatika osakonna ja 1985 aspirantuuri matemaatilise statistika alal
1991 õppis Inglismaal Durhami ülikoolis
1990 lõi oma koolitusfirma Unt & Co Ärikool, aastast 1998 Estonian Euromanagement Institute (aastast 1995 asub Emajõe Majas)
Kursuste süsteem:
1990 –  1. aste: firma kasvustrateegia (1999 hindas European Training Foundation selle EEI kursuse üheks paremaks Kesk- ja Ida-Euroopa ettevõtluskursuseks)
2000 – 2. aste: juhioskuste kõrgem tase, läbirääkimised
2006 – 3. aste: leadership
2010 – 4. aste: äriökoloogia
Lisaks aastast 2003 traditsioonilised EEI vilistlasjuhtide Roosta suvesümpoosionid
Abielus, lapsed Peeter (32),
Vivian (31), Martin Edward Picasso (13) ja Mark Oliver
Raffael (10)

Arvamus

Sven Grünberg
muusik

Marjule mõeldes meenub esmajoones tema sära. Soe ja südamlik inimlikkus, mis on haruldane ja seda enam suure väärtusega, samuti tema jätkuv õpihimu, soov saada igakülgselt paremaks, targemaks. Kui ta mulle aastaid tagasi esimest korda helistas ja väikeettevõtjaist õpilastele kõnelema kutsus, olin alguses küllalt skeptiline, kuid võtsin kutse siiski vastu.

Kahtlused hajusid kiirelt, kui nägin Marjut ja tema õpilasi sedavõrd heas meeleseisundis olulisi asju arutamas ning huvitumas sellest, mis ka mulle esmatähtis.

Nägin, et Marju on inimene, kes annab paljudele rõõmsat meelt, väge ja lootust, kuid ei tee seda omakasupüüdlikul viisil nagu mitmed teised koolitajad, vaid lükkab seismajäänud käima, rahustab liigselt rabelejaid ja näitab teed neile, kes seda soovivad. Ja kui oma teadmistest väheks jääb, oskab ta appi kutsuda teisi, keda tema õpilased vajavad, neid, kes midagi hästi oskavad ja kellel on midagi olulist öelda.

Aja jooksul on meist saanud head sõbrad ja mõttekaaslased ning pean tunnistama, et olen hakanud neid kursuseid ja seal osalevaid inimesi väga lähedaseks pidama. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles