Tallinna võib vaadata kahte moodi: väga hästi säilinud hansaprouana, kes on olnud 857 aastat kaardil ja nüüd ka oma vanalinnaga UNESCO maailmapärandi nimekirjas, või julge postsovetliku teismelise neiuna, kes on peaaegu kahekümnene ja eufoorias oma kauaoodatud põhjamaisest emantsipatsioonist.
Need kaks ei välista üksteist, aga kultuuripealinna festivalil eelistame viimast.
Kakskümmend aastat on kaks aastakümmet: Tallinn on lõpuks ometi saanud täiskasvanuks ja ta tunneb ennast kõrgetel kontsadel palju mugavamalt.
Pidage palun silmas, et ma ei räägi vulgaarsest teismelisest. Ei, Tallinnast õhkub naiselikku edevust, vahel liialdab ta huulepulgaga. Kontrollib, kas maniküür on tehtud. Kaalub, kas tasub välja minna.
Uusi lounge’e avatakse ja suletakse ja avatakse, nagu tema vahetab boyfriend’e. Ja et ta tahab ennast võrrelda kõige paremate, kõige suuremate, kõige vanematega, võib ta käitumist pidada kohati isegi ülbeks.
Nii on näiteks hiljutine rafineerituse trend ületanud igasugused piirid. Julge kassnaine nagu Tallinn on, kas ta oskab õiges kohas piiri pidada? Kas ta tunneb iseenda piire piisavalt hästi? Enda piiratust?
Võib-olla on see mu enda ettevaatlikkus. Väga portugallaslik. Kui ma siia kolisin – 2006. aasta mais –, nägin ma Tallinna 15-aastase alaealisena. Ent minus pesitsev lusitaanlik isalikkus pani mind uskuma, et see neiu on õitsele puhkemas. Et ta iga päevaga areneb. Küpseb. Ja nüüd on ta edasi liikunud nii uskumatult julgete sammudega, et on silma jäänud kogu maailmale. Tekitades tunde, et me oleme õigel ajas õiges kohas.
Tallinn valdab päris kenasti inglise keelt. Ta ei ole mitte ainult kõige blondim, vaid Baltikumi klassis ka kõige tublim. Alati esireas. Tema klassikaaslased Riia ja Vilnius vaatavad teda kõrvalt, silmis segu imetlusest ja usaldamatusest – «armukadedusega» oleks ehk liig öelda. Miks Tallinn nii meeletult pingutab? Tal ei ole vähimatki kavatsust leppida asjaoluga, et ta on pealinnaks riigis, kus on vähem kui 1,4 miljonit inimest, sealhulgas mina.
Ilu lummab, seda kõnekat fakti ei saa ma salata: see sundis ka mind Tallinna – või Tallinnaga – jääma. Minu ettevaatlikkus on võrdeline tema noorusliku spontaansusega.
Vertikaalsed märgid olid hoiatuseks, et tema akneiga on möödas. Ta astus kangevõitu samme, nagu keegi, kes pole varem kontsadel käinud. Tundus, nagu oleks ta järsku otsustanud Stockholmiks hakata. Kerkisid kaks stiilset torni, tavalisest kõhnemad, millest üks sai endale kiiresti nimeks Swissôtel.
Eelmisel nädalal veensin end lõpuks sinna sisse astuma ja Marko ei olnud ülivõrretega kitsi: «Kas te teadsite, et me olema Baltimaades kõige kõrgem kommertshoone?» Mulje oli seda üllatavam, et vaated seestpoolt väljapoole ei jää hoone välisilmele kraadigi alla. Vormi ja rahavoogude vahel on näha postmodernset tasakaalu.
Populaarsele Toompea platvormile on lõpuks ometi väärikas konkurent: Swissôteli 30. korruse aknast näeme taamal Piritat, otse meie ees sadamat ja selle terminali külastajaid, vastassuunas kõrguvad disneylikke joonisfilme meenutavad hansalinna tornid, paremal laiub Ülemiste järv… Tosin korrust juurde panna ja näeks ka Helsingit, vean kihla.
Marko märkab mu vaimustust ja lisab: «Kõigis meie hotelli 248 toas on eesti kunstnike töid!» See märkus ei ole mu Tallinn 2011 pildikeses sugugi ebaoluline. Kunst ja disain tunduvad olevat kõige tõhusam relv nõukogude aja halli pärandi vastu võitlemisel. Erinevalt teistest Eesti piirkondadest on meie kuumavereline Tallinn valinud kiireima tee.
Ta tunneb, kuidas iga idee teda ihaldatud sihile lähemale viib. Iga kontseptsioon. Maal. Seisukohavõtt. Installatsioon. Sündmus. Siinne kunstiakadeemia võib oma staatuse pärast sama uhke olla nagu Pariisi oma eelmise sajandi 20ndatel. Kunsti õppimine on siin prestiižne. Palju prestiižsem kui meditsiini tudeerimine. Või juura. Või majanduse. Inseneriteadus? IT-tüübid on veidrad nohkarid…
Kuigi see pole rahvale mõeldes ehk kõige ratsionaalsem, ja kindlasti ei ole see kõige ausam.
Aga Tallinn on nüüdsest isekas: ta tahab sünnitada kunstnikke ja ainult kunstnikke. Oskustöölisi on puudu? Hüva, aga oluline on taasloomine ja see peaks alguse saama sümboolsest kosmeetikast. Ilu ei maga kunagi maha võimalust ennast näidata, ja meile meeldib see. Tal on oluline ülesanne – ümber vormida linnavaated, mis olid meelepärased Stalinile.
Kui te mind ei usu, pange teler mängima ja kuulake uudiseid: ei lähe nädalat mööda, ilma et mõni rahutu hingega Tallinna elanik ei rõhutaks, et see pealinn võiks vabalt Uueks Berliiniks saada. Või siis minimini-Uueks Berliiniks. Natuke megalomaaniat võib tervislik olla. Kalamaja – Neu Kreuzberg? Ja miks mitte Pelgulinn nagu Ostsee Prenzlauer Berg?
Aga Tallinna kõige olulisem kinnismõte on päris selgepiiriline. Eurod juba taskus, tahab kannatamatu Tallinn põhjamaade klanni kuuluda. Õigemini: jälle sinna kuuluda. Hiljuti renoveeritud Lennart Meri rahvusvaheline lennujaam on kosmopoliitse tuleviku keskus: aastaid kestnud suhtelise letargia ja pettumuse järel on sellest lõpuks ometi saanud esinduslik näide põhjamaisest lahedusest. Miniatuurne Kopenhaageni Kastrup naiivse sarmi lisandiga, mis Taani lennujaamas puudub.
Noorusel on eeliseid.
Ja see pole veel kõik. Tallinn on viimaks ometi saanud õiguse üksi reisida ja ta tahab seda nii väga, et Ryanairgi tuli talle vastu: alates 13. detsembrist on siit uus ühendus 10 Euroopa sihtpunktiga. Istmed alla ei käi ja võileivad võtame kodust kaasa. Aga viieteistkümne euro eest on see päris hea. Järjekordne maania Tallinnas: lõpuks ometi saab siin ka õhus pöidlaküüdiga reisida.
Mässumeelsus on tal geenides ja Euroopa kultuuripealinnana on tal julgust seda ka tunnistada. See Jaanus Rohumaa öeldud lause jõuab veel ajalooõpikutesse: «Samal ajal, kui Michelangelo maalis Sixtuse kabeli lagesid, disainisime meie, eestlased, oma rahvariideid…»
Uhke tagasihoidlikkus? Loomulikult. Üllataval kombel oskab see kassnaine traditsioone hinnata. Ta tahab olla ultramodernne, unistab elada aasta Austraalias või Brasiilias, ihaldab reisida ümber maakera – aga idüllilised mälestused rahulikust Eesti metsast ei jäta teda kunagi. Aeg-ajalt õnnestub tal kontsakingad jalast võtta. Ja ta sõidab maale vanaema juurde, kellel kahjuks ei ole enam jaksu tänapäeva maailma lõputuid võimalusi ise ära kasutada.
Peab sellega leppima? Ei, miks? Vanaema saab sellest osa oma tütretütre kaudu, kes talle oma peadpööritavatest seiklustest pajatab. Ja ta on ühiskonnas leidnud endale uue, moraalse rolli: «Tallinn, ära kuula, mida teised ütlevad. Ära häbene, et sulle maitsevad kartulid ja mitte trühvlid…»