Tagasi
Ameerika kirurgide kolledži uuring abielus arstide kohta hõlmas 8000 inimest, kes olid abielus ja ametilt arstid, kirjutas Time.com.
Poolte osalenute kaasad olid kodused ja kolmandik paaridest, kus mõlemad pooled töötasid, teenisid mõlemad elatist kirurgitööga. Uuringu järgi olid pooled naiskirurgid abielus arstiga.
Tulemus on ka loogiline, sest kes suudaks paremini arsti pingeid ja stressi mõista, kui teine arst. Kuna arstiks õppijad on hõivatud – eriti kirurgiks pürgijad – suhtlevad nad suurema tõenäosusega enda ametikaaslastega.
Võiks arvata, et kahe arsti vaheline abielu on idüll: peale selle, et mõlemad lapsevanemad teenivad hästi ja tulevad toime palavikus beebiga, suudavad nad hinnata ka viimaseid haiglakoridorides kuuldud kõlakaid. Kuid selgub, et päris nii ei ole.
Uuringu autor Liselotte N. Dyrbye märkis, et kirurgidel, kes olid suhtes teise arstiga, oli raskem tasakaalustada lapsevanema- ja töökohustusi kui teisel, kelle partner oli kodune või töötas muul alal. Arstipaarid lükkasid suurema tõenäosusega lapsesaamist edasi ja tundsid, et töö kõrvalt jääb pere jaoks vähe aega.
Kahe kirurgi vahelise abielu puhul oli lugu veelgi nukram. Nemad väitsid suurema tõenäosusega, et lapse kasvatamine aeglustas nende karjääri. Samuti jäid nad haige lapsega sagedamini koju ning tõstsid partneri karjääri enda omast kõrgemale.
Pooled arstiga abielus kirurgid olid kaasaga töö pärast konflikti sattunud ning vaid kolmandik leidis, et neil on isikliku elu jaoks piisavalt aega. Muu ametiga leiba teenivate partneritega inimestest pidas ligi 40 protsenti aega eraelu jaoks piisavaks.
Sellegipoolest esines kirurgipaaridel umbes sama palju depressiooni ja läbipõlemistunnet, kui mitte-arstist kaasaga kirurgidel. Uuringust järeldati, et depressiooni sümptomite ja madalama vaimse elu kvaliteedi sagedasem esinemine kirurgidepaaride puhul viitab, et töö võib nende vaimsele tervisele mõju avaldada.
