Tagasi
Truudusetusega – ja igasuguse juhusliku seksuaalsuhtega – kaasneb alati teatav risk. Võimalik on vahele jääda, suguhaigustesse nakatuda või osutub võluv meesterahvas baarist magamistoas eemalepeletavaks, kirjutas Time.com.
Kuigi suurem osa inimesi jäävad (vähemalt) riskitegurite tõttu truuks ja korralikuks, võib mõningate puhul ohuvõimalus vastupidiselt mõjuda. Kui pelgalt oht ei suudaks põnevust pakkuda, kas sõidaks siis keegi Ameerika mägedel või sooritaks benji-hüppeid?
Justin Garcia New Yorgi ülikoolist võttis eesmärgiks välja selgitada, mis eristab inimesi, kes otsivad seksiseiklusi neist, kes riske väldivad. Eelnevalt oli teada, et vastust võib otsida DRD4 geenist, mida seostatakse põnevusaldis käitumisega nagu kasiinodes käimine ja alkoholi joomine. Garcia kahtlustas seega, et nimetatud geen võib mängida rolli ka seksuaalkäitumises.
Uuring hõlmas 181 noort meest ja naist, kellelt koguti detailsed andmed nende seksuaalse mineviku kohta, sinna hulka kuulus seksuaalpartnerite arv ja kui kaua voodikaaslaseid enne intiimsusi tunti. Samuti koguti DNA-proovid. Garcia võrdles vabatahtlike DRD4 profiili nende seksuaalse taustaga ning riskivõtmine ja DNA tõepoolest klappisid.
Leiti, et teatud DRD4 geenivariatsiooniga inimestel oli suurema tõenäosusega juhuslikke seksuaalsuhteid, sealhulgas esines üheöösuhteid ja truudusetust. Avastus sobib veel ühe vabandusega, mida truudusemurdjad kasutavad, kui nad teolt tabatakse – nimelt, et afäär ei mõjuta petja pühendumist õigele suhtele.
Garcia rõhutas siiski, et uuring ei vabasta truudusemurdjaid vastutusest, kuna üheöösuhteid ja petmisi ei esine kõigi antud genotüübiga inimeste puhul. Geenid ei vabanda tema sõnul kedagi, pigem pakuvad infot meie bioloogiliste iseärasuste kohta, mis erinevaid käitumisvorme soodustavad.
