«See aeg tuleb võtta. Ma ise ka mõtlesin, et ei ole aega, ei ole seda ja teist - tegelikult see on meie enda mõtlemises kinni ja küsimus on, kui palju me seda soovime,» rääkis endine tippsuusataja Kristina Šmigun-Vähi enda kättevõtmisest sünnituse järel.
«On lihtne küll võtta lapsevanker ja panna rõdule ja ise teha midagi muud kodus, aga minge jalutama kas või pool tunnikest,» soovitas naine.
Tema ise käis esimese raseduse ajal jalgsi kesklinnakodust sadama Rimis ja tagasi jalutamas isegi siis, kui ei olnud poest midagi vaja - teades, et ring on umbes 3,5-kilomeetrine. Ka pärast sünnitust käis ta palju jalutamas ning praegu, oodates teist last, tegeleb innukalt kepikõnniga.
«Ei pea mõtlema, et kui ma nüüd välja lähen, siis peaks kohe tund või kaks või kolm liikuma - piisab, kui alustada poolest tunnist kõndimisest. Ka intensiivsuse võite valida selle, mis on teile kõige mugavam,» soovitas Šmigun-Vähi äsja emaks saanud naistele.
Lisaks kõndimisele on tema sõnul väga oluline ka võimlemine, mis ei tähenda aga sugugi vajadust spordiklubisse minna. «Mina ei käi mitte kunagi mingisugustes klubides, ma teen kõik asjad kodus - isegi aparaate ei ole vaja,» märkis naine. Harjutusi saab tema sõnul teha vajadusel kas või veepudelitega - kõik saab tahtmise korral kodus ära teha.
Äärmiselt oluliseks peab endine sportlane ka toitumist. «Vahet üldse pole, kas olla tippsportlane, lapsi kasvatav ema, ajakirjanik, firma juht - kvaliteetne toitumine on iga inimese igapäevaelus kõige tähtsamal kohal,» tõdes ta.
Pikk valge sai pehme võiga sai saatuslikuks
Tema hakkas esmakordselt oma toitumise peale mõtlema 1996. aastal välismaal laagris olles, kui õhtusöögi ajal Horvaatia kahevõistlejate treener temaga samasse lauda istuma sattus ning iga ta ampsu peale nina kirtsutas.
Toona alles 19-aastane naissportlane oli ära söönud juba kaks pikka valget saia koos pehme võiga ja sirutas kätt kolmanda järele, kui treener selle saia kätte võttis, naisele kõhu peale asetas ja küsis: «Kuidas sul see ära mahub siia, sul onju nii väike magu?»
Kristina punastas ja jäi kuulama treeneri loengut toitumisest. Lihtne soovitus kõlas järgmiselt: tuleb võtta üks pott ja panna sinna päeva jooksul kõik samasugused toidud, mida sa sööd. Nii näed, kui palju üleliigset oled päeva jooksul tarvitanud.
Kuigi seda soovitust naine ei järginud, tekkis sel hetkel kindel veendumus, et selle peale, mida endale suhu pistad, tuleb rohkem mõtlema hakata.
Suure entusiasmiga võttis kogu pere toitumisharjumuste muutmise enda peale Kristina õde, mille eest on naine talle siiani tänulik. «Ta hakkas käima poes ja vaatama kalorsust, rasvasust jne - ja tegi sellega väga suure muudatuse kogu pere toitumises - kui üks pereliige hakkab jälgima toitumist, mõjutab see kogu perekonda,» tõdes ta.
Tõsisemalt võttis Šmigun-Vähi toitumise käsile 2000. aastal Mihkel Zilmeriga konsulteerides, kuid hiljem on ikka ette tulnud tagasilööke. Näiteks tekkis naisel toitumisega probleeme nii esimese raseduse ajal kui ka selle järel, kuid mõlemad kogemused on talle palju õpetanud.
Rasedusaegse diabeediga võitlemine pani naise uskuma, et kõigest on võimalik õige toitumisega üle saada - seetõttu jälgib ta praegu teist last oodates, et toitumine oleks tasakaalus, kuid ei keela endale seejuures eriti midagi. «Ma ei taha, et mulle peaks arst jälle ütlema, et teil on diabeet,» tõdes ta.