Küsi nõu: vastavad SA Väärtustades Elu nõustajad

Tallinna raseduskriisikeskuse nõustajad ja PREP-paarisuhtekoolituse läbiviijad Leie Klaar, Küllike Lillestik ja Kaia Kapsta aitavad selgust tuua paarisuhte ja rasedusega seotud probleemidesse. Küsida võib nii paarisuhtes esilekerkinud komistuskivide kui ka lapse planeerimise, -ootuse, sünnitusjärgse perioodi või traumaatiliste kogemustega hakkamasaamise kohta.

Liigu viimase hetkel vastatud küsimuse juurde

Tere, minu mureks on see, et oleme abikaasaga üritanud juba 2 aastat jääda beebiootele. Kahjuks ei ole see õnnestunud. Kahjuks elan UK-S, kuid siiski tahaksin Eestis kas või kontrollis käija, et kõik on minuga ikka korras. Meil on juba kolm last, kuid siiski sooviksime üht pesamuna. Oleme mõlemad 34-aastased, mittesuitsetajad, alkoholi ei joo.

Tulen Eestisse 24. jaanuaril. Kas oleks võimalik, et panen arsti aja kinni endale. Kas siis tehakse ka mingeid uuringuid? Mida üldse tehakse? Olen 3 päeva Tallinas. Kas oskate mulle head arsti soovitada? Erakliinik ehk võtab kiiremini vastu. Et jõuan veel selleks ajaks aja kinni panna kui sinna jõuan. Oleksime väga tänulikud, kui saaksite meid suunata ja nõu anda ning ehk ka lahti selgitada, mis uuringuid tehakse, kui ei jää rasedaks. Lugupidamisega Monika

Tere!

Kui olete teadlikult teinud kõik selleks, et lapseootele jääda ja kahe aasta jooksul ei ole see teil korda läinud, siis on tõepoolest põhjust pöörduda lastetuse raviga tegelevate spetsialistide poole. Eestis on võimalik saada lastetuse ravi mitmetes tervishoiuasutustes, kaasa arvatud erakliinikutes.

Erakliinikutest võiks esile tuua otseselt lastetuse raviga tegeleva erakliiniku Nova Vita, kus on esmakordselt Eestis ja esimesena Baltimaades kasutusele võetud mitmed tähtsad lastetuse ravimeetodeid.

Erakliinikus Nova Vita  pakutavate teenuste ja võimaluste kohta saab infot kodulehelt  http://www.novavita.ee. Samas on võimalik saada viljatusravi ka Tallinna suuremate haiglate juures ja Tartu Ülikooli Kliinikumis http://www.kliinikum.ee. Eelnevalt saate vastuvõtule aja kinni panna nii telefonitsi kui ka interneti kaudu registreerudes.

Soovin teie perele meelekindlust oma eesmärgi poole püüdlemises!

Tere, mul on küsimus veregrupi kohta. Kui emal on A II RH posit. ja isal A II RH posit., kas lapsel võib olla siis negatiivne? Sama O I RH veregrupiga. Ja mis võimalusi veel on?

Kui vanemal on mõlemal A-veregrupp, siis lapsel on kas A- või O-veregrupp, kui üks vanematest on A- ja teine O-veregrupiga, siis laps võib olla kas A- või O-veregrupiga.  Kui vanemate reesus-kuuluvus on Rh
D pos, siis  laps võib aga  olla nii Rh D pos või ka Rh D neg.

Reesuskonflikti tekkimise oht on vaid siis, kui ema on Rh D neg ja laps Rh D pos. D-antigeeni vastased antikehad on ka kõige sagedasemad vastsündinu hemolüütilise tõve põhjustajaks, kui Rh-D negatiivsel emal
sünnib Rh-D positiivne laps. Kõiki rasedaid uuritakse antikehade esinemise suhtes ja jälgitakse hoolikalt sellise  raseduse kulgu.

Kui antud teema huvitab Teid, siis internetis on päris palju informatsiooni pärilikkusest(geneetika), sh ka veregruppidest.

Heade soovidega,


Kaidi Ilvik,

ämmaemand, raseduskriisi nõustaja

Tere,
Plaanis on saada aasta pärast laps. Küsimus on selles, et mind teeb murelikuks see, et 2 aasta eest oli meil partneriga mõlemal kopsuklamüüdia, mille põletikku ravisime antibiootikumidega - kas see kahjustaks kuidagi last, kui see haigushoog raseduse ajal esineks?

Päikest,

Annett

Tere, saan aru, et planeerite perele järelkasvu, kuid Teile teeb muret, kuidas võib mõjutada Teie põetud haigus raseduse kulgu ning lapse tervist. Kuna Teie küsimus on väga spetsiifiline, siis soovitan Teil selle küsimusega kindlasti pöörduda oma naistearsti poole, et temaga läbi arutada edasised sammud. Samuti on Teil võimalik meditsiinialast nõu küsida leheküljelt www.perekool.ee, Küsi nõu, kus Teie küsimusele vastab ämmaemand. Kõike head,

Leie Klaar

raseduskriisi nõustaja

Kas on olla mõtet koos mehega, kes ütleb hetkeseisuga, et ei taha kunagi lapsi? Ja äkki oskate öelda, mis mehel võib olla, kui ta on külm ja ülbe, kuid sisimas tegelikult on soe ja armastav, aga üritab seda koledat poolt välja näidata?

Saan aru, et Teie arvamused pereloomise/lapse saamise suhtes lähevad lahku ning see on Teid pannud mõtlema, kuidas ja kas selles paarisuhtes edasi minna? Hea on siinkohal mõelda, mis on Teie jaoks paarisuhtes oluline, millised on need väärtused, mis Teid koos hoiavad? Millised on Teie ootused oma suhte osas?

Ootused on uskumused selle kohta, kuidas asjad peaksid meie arvates olema (kuidas meie partner peaks käituma, mida tegema ja ütlema jne). Sageli on ühel partneritest suhte osas hoopis teistsugused ootused kui teisel osapoolel. Pinged, mittemõistmine, pettumised saavad sageli alguse just sellest, et ootustest ei räägita teineteisega üldse või ei väljendata neid piisavalt selgelt.

Samas ütlete, et mees ei soovi hetkeseisuga kunagi lapsi. Kas olete leidnud võimalusi omavahel arutamiseks, missugused on ootused ning nägemused kummalgi teist teie paarisuhtest ka pikemas perspektiivis?

Omavahelist lähedust ja samas ka stabiilsust lähisuhtes aitab tagada vastastikkune mõistmine omavahelise suhte arengust ja sellest, mis on see koht, kus kumbki partneritest teie suhtes parasjagu seisab. Oluline on siinjuures mõista, et mitte alati jõua parterid suhte arengu seisukohast ühel ja samal ajal ühte ja samasse kohta.

Soov näha olukordi teise osapoole perspektiivist ning anda teineteisele piisavalt ruumi selleks, et saada kontakti iseendaga ja oma vajadustega paarisuhtes võib osutuda tunduvalt edasiviivamaks kui oma isiklike ootuste ja nägemuste kehtestamine ainuõige valikuvõimalusena.

Võib-olla tuleks kasuks sõlmida mõned omavahelised kokkulepped. Näiteks võib osutuda hetkel mõistlikuks asetada pere juurdekasvuga seotud teemad mingiks ajaks kõrvale, kuid teatud aja möödudes oleks soovitatav kokkuleppelisest pöörduda taas nii pereplaneerimist kui ka suhte arengut puudutavate küsimuste juurde, kaardistades siis uuesti mõlema osapoole vajadused, arusaamised ja ootused.

Võib-olla leidub teil piisavalt vastastikkust pühendumist ja soovi ehitada üles paarisuhe, mis pakuks teile mõlemale sügavamat rahulolu, hoolimata sellest, kas otsustate hetkel saada oma perele järelkasvu või ei. Äratundmine, et just nüüd oleks lapse saamiseks õige aeg, võib tekkida mingil konkreetsel ajahetkel ja teinekord täiesti üllatuslikult.

Oluline on mõista, et pere kõige olulisemaks suhteliiniks on mehe ja naise omavaheline suhe ja lastel on hea sündida peresse, kus vanemate vahel on juba eelnevalt hästitoimiv paarisuhe. Lapse sünd iseenesest ei pruugi vanematevahelisi suhteid parandada ega kokku lappida.

Saan aru, et teisalt teebki Teile muret muutus mehe käitumises ja suhtumises. Mis tema elus hetkel üldisemalt toimub ? Sageli on külmuse ja ülbuse taga ebakindlus millegi suhtes. Püüdke teda kuulata, mida Ta Teile tegelikult öelda tahab?  Leidke võimalus väljendada oma kaasale ka seda, et olete mures ja soovite mõista, mis temaga toimub? Ärge unustage esile toomast, kui olulised teie partner ja teie omavaheline paarisuhe Teile tegelikult on. Seeläbi väldite seda, et teine osapool võiks ennast kuidagi rünnatuna tundma hakata.

Eeldamine ehk " mina arvan, et sina arvad...." mõtteviis paarisuhtele üldiselt hästi ei mõju. Seetõttu ongi efektiivsem viis võtta aega ning rääkida oma mehele, kuidas Teie ennast tunnete ning mis Teile muret teeb ning otsida üheskoos mõlemale osapoole sobivaid viise ja ajalisi võimalusi oma paarisuhtes esilekerkinud küsimustega tegelemiseks ning neile vastuste leidmiseks.

Soovin Teile jõudu ja järjekindlust Teie paarisuhte jaoks oluliste vastuse leidmisel!
Leie,
raseduskriisi nõustaja

Mul on siis ka probleem. Ma olen 18-aastane. Kui ma olin 16, hakkasin käima endast vanema poisiga - ehk siis esimene armastus. Alguses meil oli raske aastake kui ma elasin oma isa juures, poiss aga toetas mind igati. Minu isaga oli nimelt selline probleem, et tal oli halbade kommetega naine, kes läks Soome tööle ja isa hakkas aina rohkem jooma, enesetapukatseid tegema, maja põlema panema ja rääkis kogu aeg, et tapab ennast, mina arvasin kogu aeg, et ta blufib, kuna kui inimsel tõsi taga on, siis ikka aega kaua ei lähe.

Ja kogu selle aja oli poiss minu kõrval, teda ei häirinud miski minu käitumise ja kõige juures, nädalavahetustel oli ta minu juures ja nii. Aga ma otsustasin, et kui kooliaasta läbi saab lähen ma poisi juurde ära elama, ja kui suvi algas siis nii ma tegingi, kolisin ära poisi juurde suve alguses.

Suvi oli ideeaalne aeg, aga samas ta oli selline, kellele oli arvuti väga tähtis ja ma istusin kogu aeg seal toas, kus me elasime selles korteris, kuna ta vend elas ka seal, ja ma lihtsalt ei tunne end teiste inimestega mugavalt. Ta ei viinud mind välja ka suurt, aga ma ikka armastasin teda täielikult, mul oli ükskõik, kas ma pean või terve elu seal toas olema, ma olin nõus sellega.

Aga siis sai suvi läbi ja ma läksin kohalikku kooli 9-ndat klassi lõpetama, tutvusin ühe poisiga kes oli 17 nagu minagi sel ajal, me hakkasime suhtlema koos, kuna mina istusin kogu aeg oma toas, siis msni ja telefoni kaudu, öised telefonivestlusd ja nii. Ja siis tuli aeg, mil me ma hakkasin hulluks minema tolle poisi pärast ja me ühe korra suudlesime, ja muidu jalutasime niisama ja see on tegelikult üks väga pikk jutt.

Aga siis ma läksin tolle poisiga lahku, mis sest et ma teda nii väga armastasin, aga ma tahtsin midagi uut oma ellu. Kolisin koos poisiga ema juurde ja hakkasin koos elama, kuigi endal süda murtud sees ja oleks tahtnud kogu aeg aega tagasi kerida, kahetsesin kõike, elasime tolle poisiga siis koos ja mina muudkui närvitsesin ta peale nagu süüdistaks kõiges teda, ma muidugi ei eitagi, et seda tegingi, ja ma ei tea miks seda tegin, või noh ma ei mõelnud selge peaga, ma ei suutnud neile suheteasjadele mõelda, kuna need tegid liiga haiget ja ajasid nutma ja pea valutama.

Ja kuna mu ema on väiksest peale vägivaldne olnud siis ei olnud sugugi kerge seal ka elada ja kolisime koos ja võtsime oma korteri - kõik oli väga raske, kuna ainult mina sain tööd ja poiss ei saanud. Ja siis ma hakkasin tööl käima, mis on peaaegu kui orjatöö, kuna seal on lihtsalt sellised inimesed kes tekitavad sulle stressi.

Igatahes ma jõuan nüüd alles probleemini, aga probleem on see, et ma karjusin kogu aeg poisi peale ja närvitsesin ta kallal aga tema oli sinnani kannatlik olnud, kuni me kokku kolisime. Aga kui kolitud saime, sain ma tööd ja olin närviline ja karjusin ta peale tihti ,vahel isegi lõin, ma ei tea, miks ma seda tegin muidugi. Ma lihtsalt kahetsen oma elu.

Ta oli lihtsalt töötu ja alatihti oli korter inimesi täis, kui töölt tulin ja ta oli purjus, solvas mind. Ja ma ei saanud puhata, olin päevad läbi tööl, ja kõik, mis ma talt nõudsin, oli see, et kodu oleks korras ja ta suhtuks minusse mõistvalt, aga ta ei täitnud mu soove ja nüüd siiani oleme kuidagi koos, me tahame väga koos olla.

Ja probleem on ka selles, et ma olen sellest ajast saati stressis olnud, kui eelmisest poisist lahku läksin, ma ei saa sellest lihtsalt jagu, tunnen, nagu kõik võlad mis nüüd on, on minu kaelas, olen koguag üldse õnnetu, töö juures olles läbi akna päikest näen, siis igatsen täielikult õue joosta ja seda päikest nautida ja lumme pikali visata, ja ma ei taha enam tööl ka käia, tahaks nagu siit maailmast ära saada, et ma enam midagi ei tajuks ega elus poleks.

Tunnen, et mul pole siin maailmas kohta enam, ja et ma pole kellegile tähtis ka, sõpru mul pole ka. Ma lihtsalt ei saa kellegiga noortest läbi ega ka vanadest, mul on tunne, et keegi ei suuda mu ootustele vastata, kellega ma rääkida saaks, võib-olla see liigne vastutustunne, et kui raha on puudu mingite arvete maksmisest, siis olen alati pidanud mina see olema kes maksab, ja siis ma hakkan mõtlema, kust ma selle raha võtan?

Miks mina pean alati vastutama ja kõiki aitama?! Ma ei oska enam end vabaks lasta, ma tahaks kuskil vaikses kohas metsas või kuskil puhata ja olla sama õnnelik kui väiksenagi ja ma tahan, et keegi oleks mu kõrval, kes mind mõistab. Aga mul on tunne, et mind mõistaks ainult mu esimene poiss, kuna tema oli seline vastutustundlik ja mõistev inimene, nagu hingesugulane või keegi, kes nagu täielikult mõistab kõike.

Ma tean, et ma paanitsen üle alati ja ei tee kunagi midagi õigesti, alati suudan kõik tuksi keerata, aga samas ma olen inimene ja teen vigu nagu me kõik ja ma ei tohi end süüdistada ja selles pidevas masenduses olla. Lihtsalt mu poiss ei oska mind ära kuulata, ta ei taha mind üldse kuulata, aga mul on tunne, et ilma temata on kõik nii tühine, ja ta armastab mind ka, aga minu oma käitumise tagajärgede süü on see, et ta istub kogu aeg arvuti taga ja kui koju tulen, küsin, miks sa midagi ei teinud täna, ütleb ta päevast päeva mulle, et tal oli liiga palju tegemist, ja kui ma küsin, mida ta tegi siis, siis ta vastab mulle, et ta magas umbes 4-ni, oli arvutis ja käis sõpradega väljas, ja siis tuleb mul tunne, et ma tahan ta peale karjuda ja ta oma elust välja visata, aga ma lihtsalt ei suuda.

Kui ta läheb maale, siis ma hakkan nutma, kuna igatsen teda juba ühe päeva tagant. Aga tema hakkab seal hooopis teisiti käituma, algul käis joomas ja kaklemas, nüüd on see ära jäänud ja lihtsalt võtab kätte ja ei vasta mu kõnedele, ja mina kukun jälle nutma. Ma tean, et see jutt kõlas siin nagu täieliku hullu jutt, ja ma arvangi juba varsti, et ma lähen hulluks, kuna ma olen nii pinges, stressis kogu aeg.

Tööl on vastik - kõik muudkui söövad närve ja on öeldud, et selleks, et seal tööl hakkama saada on vaja stressivaba kodu, aga mul pole seda, ma ei oska kuidagi lahku ka minna, see tundub kui enesetapuna, ja ma tean, et see kõik ongi nii raske ja see on reaalsus. Ma tunnen, nagu ma oleks hoopis mingi teismelise poisi ema, mitte ta tüdruksõber.

Ma ei taha tal lasta niimoodi endale haiget ka teha ega midagi nii. Ma ei tea, kuidas sellest stressist jagu saada, see on juba aasta kestnud. Ma ei saa kolida, ka kuna rahalist võimalust enam pole laenude tõttu. Mul on nagu tunne, et ma olen täielikult stressis. Ja ma arvan, et te kindlasti soovitate pöörduda psühholoogi juurde või midagi, aga mul pole ei raha ega aega töö kõrvalt.

Ma lihtsalt ei tea, mida ette võtta, ma tahaks sellest stressist jagu saada ja selle poisi maha jätta, aga ma ei suuda, ma ei oska neid samme teha, mida inimesed oma elus teevad. Kõik tundub väga raskena. Samas tahaks nagu kellegile kõigest rääkida, raskest lapsepõlvest ja nii edasi, aga pole kedagi, ja ma pole hea näost näkku suhtleja ka prast seda kui mu isa kuskil koomas oli koridoris ja mina väiksena pealt nägin, aga ma arvan, et see on ka mu ema puhas loll jutt, kuna ta on lihtsalt eluaeg olnud omamoodi hull inimene, mida ma siin kõigile rääkima ei hakka. Aga äkki annaksite mulle nõuandeid, ma tänan teid väga :)

Tere. Teie kirja lugedes näen, et olete oma murega päris üksi. Inimesed, kes mängivad meie elus väga olulist rolli ja peaksid olema esmased toetajad (vanemad, lähisugulased) vajavad sageli ise toetust ja abi. Mul on hea meel, et olete otsustanud oma muret jagada. See on oluline samm iseenda tundmaõppimise ja aitamise teel.

Saan aru, et otsite oma kirjas vastust küsimustele: Kuidas luua ja hoida suhteid? Mida teha, et elu tunduks helgem, et suudaksid ka ise olla rõõmsam ja tunda ennast õnnelikuna? Mida ette võtta ja kuhu pöörduda, kui on tunne, et enam ei jaksa elada senise elukvaliteediga, kuid midagi olulist oma elus muuta ei oska ja/või kui ka rahalised ressursid on piiratud? Kuidas luua ja hoida suhteid?

Teie kirja lugedes saan aru, et hetkel põhjustavad Teis peamiselt pingeid ja stressi suhe elukaaslasega ja olukord tööl. Esimesed õpetajad suhete osas on meie vanemad. Lapsed õpivad vanematelt, kuidas suhtuda iseendasse ja teistesse, kuidas suhtestuda ümbritseva maailmaga. Vanematelt saame kaasa käitumismustrid, mida hiljem iseseisvas elus teadlikult või alateadlikult kasutame. Puudutasite oma kirjas põgusalt oma ema ja isa ja ütlesite, et Teie lapsepõlv on olnud raske.

Kui mõtlete tagasi on lapsepõlvele, emale ja isale, siis millised on need käitumismudelid, mida olete oma vanematelt kaasa saanud? Kas need aitavad Teid elus edasi? Millised uskumused ja tõekspidamised iseenda ja elu kohta Teid Teie elus juhivad? Kuidas on need mõjutanud Teid suhteid teistega? Mida peate suhetes oluliseks? Kui õigesti aru saan, siis Teie paarisuhe Teid tegelikult enam ei rahulda. Eelmise suhte purunemisest tekkinud haav ei ole veel paranenud. Näen, et olete segaduses ja tunnete ennast õnnetuna.

Soovite, et elukaaslane Teid kuulaks ja püüaks mõista. Vajate ka elukaaslase toetust ja seda, et ta väljendaks hoolimist ja võtaks vastutust teie ühise elu eest. Ehk on Teile abiks küsimused, mida endale esitada, et aru saada, kas olemasolev suhe Teid rahuldab ja millised on Teie tegelikud vajadused: Milline on Minu jaoks paarisuhe, kus tunnen ennast õnnelikuna? Missuguses suhtes tunnen ennast turvaliselt? Millised on Minu ootused paarisuhte osas?

Mida Ma hetkel paarisuhtes kõige enam vajan? Kas need vajadused on täidetud? Kuidas olen oma vajadusi väljendanud? Mis Mind elukaaslasega hetkel tegelikult seob? Millisena kujutan oma elu ette kolme aasta pärast? Kas ma tegelikult tahan endale sellist suhet, milles praegu elan? Mida saan juba täna ette võtta, et muuta oma enesetunne paremaks? Milliseid teadmisi, oskusi, nõu või abi Mul just praegu vaja on, et astuda järgmine samm? Mida teha, et olla rõõmsam ja tunda end õnnelikuna?

Öeldakse, et sinna, kuhu ma suunan oma tähelepanu, sinna läheb ka energia ehk et kui hoian oma elus fookuse negatiivsel, siis on raske märgata positiivsemat poolt ja seda oma ellu lubada. Selleks, et tunda ennast õnnelikuma ja rõõmsamana on hea teada, mis on Teie elus hästi ning mis Teile rõõmu valmistab.

Isegi, kui kõik tundub hetkel mustades värvides, on kindlasti midagi, mis on hästi. Mis on Teie elus sellist, millega olete rahul? Mis Teile enda juures meeldib? Millega olete hästi hakkama saanud? Millised on Teie tugevad küljed? Mõelge sellele, mis Teile rõõmu valmistab ja millal Te seda viimati tundsid? Millisel moel saate Te ise juba täna oma ellu rohkem rõõmu tuua?

Te olete ainulaadne ja väärtuslik just iseendana - kõikide Teile iseloomulike omaduseta ja puudustega. Kuigi teised inimesed: lähedased, sõbrad, töökaaslased, tuttavad mõjutavad meie elu väga palju, on siiski keegi veel, kes tegelikult saab Teie elus teha valikuid ja otsustada - see olete Teie ise!

Mida ette võtta ja kuhu pöörduda? Ütlete oma kirjas, et Teil ei ole võimalik psühholoogi poole pöörduda, kuna see nõuab lisaraha ning ajaga on samuti kitsas käes. Esmapilgul võib tõepoolest tunduda, et mitte kuhugi ei ole murega pöörduda, sest ressursid on piiratud.

Tegelikult on Eestis psühholoogilise toe saamiseks loodud mitmeid erinevaid võimalusi. Kuna Teie kirjast ei selgu, kus Te elate, siis panen kirja mõned üldisemad kontaktid, mille kaudu saate võtta ühendust Eestis psühholoogilise toe pakkumiseks loodud süsteemidega ning mis on tasuta või osaliselt tasulised.

Erinevad nõuandetelefonid: psühholoogiline abi (usaldustelefon) 126 - helistada saab iga päev 13.00-03.00; noorte nõuandetelefon 6 466 666 N-L 19.00-22.00; psühholoogiline kriisiabi 6 314 300 -toetus nii telefoni teel, kui ka kohapeal vastuvõtt, psühholoogi vastuvõtt on esimesel viiel korral kõigile psühholoogilise toetuse vajajatele tasuta.

Tallinna kriisiabikeskus asub Tallinnas Pärnu mnt.9; raseduskriisi nõustamine 8002008 - iga päev kella 9.00-21.00. Internetinõustamine: www.lahendus.net- spetsiaalselt noortele mõeldud portaal, kuhu saab saata oma murekirja või küsimuse; www.rasedus.ee - mõeldud last planeerivate, last ootavate, sünnituse järgselt, traumaatilise sündmuste (raske sünnitus, lapse kaotus, abort) murede ja küsimuste korral.

Samuti töötavad paljude haiglate juures noortekabinetid, kus on võimalik psühholoogi vastuvõtule minna tasuta, sellekohast infot saab haiglate registratuurist.

Usun, et kui on olemas soov oma elus midagi muuta ja motivatsioon aru saada, miks asjad Teie elus on just nii nagu nad on, siis leiate selle jaoks ka aega - vaja on veidi julgust või kellegi toetust ja julgustamist ning pealehakkamist!

Julgustades Teid otsima iseennast,
Leie Klaar raseduskriisi nõustaja

Tere! Milline näeb välja terve seksuaalsus paarisuhtes? Olen segaduses. Ärkan mõnikord öösiti selle peale üles, et mees üritab saada minu magades minuga rahuldust. Tunnen end ärakasutatuna, alandatuna (minu eelmises suhtes partner kasutaski mind ära). Muidu on meie omavaheline suhtlemine parim, mida olen kogenud.

Olen püüdnud mitmeid kordi sellest võimalikult delikaatselt (järsku liiga?) ja viisakalt mehega rääkida. Viimase korra tulemus oli see, et intiimhetki meil rohkem ei tulnud. Tagatipuks avastasin siis kogemata tema autost pornoajakirja. Tahes-tahtmata on tekkinud tunne, et mitte meie suhe pole oluline, vaid minu keha kättesaadavus.

Praegu on jälle head ajad, kuid tunnen hirmu järgmise korra ees, mil ärkan tahtmatult üles.. Kuna rääkimine pole aidanud - ta kuulab küll ära, kuid ei vasta midagi ja mõneks ajaks on isegi rahu maa peal, aga minu jaoks on pidev valmisolek olukorra ennetamiseks muutunud kurnavaks, siis mõtlesin, et ehk peaksin keset tema "tegevust" sealsamas otse tema poole pöörduma..?

Ma küll ei kujuta ette, mismoodi see välja kukub, kuid niimoodi ma edasi elada ei taha. Kahju, kui see suhe lõpeb. Kuid pigem olen üksi kui kannatan jälle tunde all, et kõlban "sellesamuse" äraajamiseks küll.

Tere! Rahulduspakkuv intiimelu on hästitoimivas paarisuhtes üheks oluliseks komponendiks. Äärmiselt oluline on terve seksuaalsuse juures asjaolu, et mõlemad partnerid tunneksid ennast turvaliselt ja hoituna, mitte ärakasutatuna ega alandatuna.

Teie loost loen välja kurbust ja kahetsust, kui teievaheline, ülejäänud paarisuhet puudutavates aspektides hea ja hästitoimiv suhe peaks lõppema nende ebameeldivatele tunnete ja aistingute tõttu, mida Teie kogete ja pelgate taas kogeda Teie poolt kirjeldatud olukordades.

Üheks hästitoimiva paarisuhte eelduseks on hoiak - kui paarisuhtes on ühel osapoolel probleem, siis on see paari ehk mõlema osapoole probleem. Näen, et teil oleks võimalik lasta sellel ühel, ehkki äärmiselt olulisel tahul ülejäänud suhet mitte varjutada, kui mõlemad osapooled oleksid valmis antud teemat avameelselt ja võimalikult pingevabalt käsitlema.

Teie kirja lugedes saan aga aru, et Teiepoolsed senised püüdlused asja enda vaatenurgast ja oma vajadustest lähtuvalt käsitleda on tänaseks siiski kahjuks liiva jooksnud ja Teie isiklik turvatunne tunduvalt alanenud. Teie ühise paarisuhte tulevikku silmas pidades soovitan pöörduda professionaalse abi järele, kas siis pereterapeudi või seksuaalterapeudi vastuvõtule.

Info Eestis tegutsevate pereterapeutide ja teiste nõustamisvõimaluste kohta: http://www.pereterapeudid.ee/, http://pereteraapiainfo.blogspot.com/ Seksuaalterapeudi kontakti leiate teiste võimaluste hulgas ka Psühho-Konsultandid OÜ kodulehelt: http://www.hot.ee/o/oypsykon/Psyhhol.htm

Parimate soovidega! Kaia Kapsta

Tere! Olen siis järgmise murega. Nimelt, minu elukaaslane elab välismaal ja mina siis siin Eestis. Plaanis on lahkuda välismaaale (Euroopa Liidu riik) ja seal oma viljatusravi jätkata. Tahakski küsida esimese küsimusena, kuidas see saaks toimuda, kui olen kindlustatud Eestis, aga elan välismaal? Teine küsimus, mis rohkem hetkel vaevab, on partneri suhtumine. Nimelt ei julge, ei taha või ei tea miks ei taha partner uuringutele minna. Samas tahab parner saada lapsi.

Alati on nördinud ning vaikne, kui teada saab, et päevad jälle hakkasid. Kardan, et valmistan talle pettumuse. Ja samas olen mina arsti juures käinud ning saanud Seropheni ravi, küll aga meil esmakordselt ebaõnnestus. Ja muidugi ma saan aru, et tuleb edasi proovida, kuid arvesse võttes minu minevikku...

Nimelt 7 aastat ühe mehega, ja ei tulnud sealt miskit, endal alles vaid üks munajuha, ning raviga kardan, jällegi tsüste, või mis veel hullem, emakavälist rasedust. Viimane mainitud kartus on see, mis mulle loomulikul teel rasestumise võimatuks teeb. Ma pole küll musterpüüdja olnud, kuna suitsetan, tarbin ikka vahel alkoholi. Aga samas foorumeid lugedes jääb mulje, et tasuks asjale piltlikult öeldes sülitada ja lihtsalt oodata.

Kuid kui mulle tulevad eelnevad aastad meelde, siis jääb mulje, et võingi nii terve elu ootama jääda. Mida teha? Kui partner tahab??? Aga samas ei julge arsti juurde minna. Tal on eelmisest kooselust laps olemas. Ütleb, et juba on ju isa. Aga tüdruk pole enam väike. Mureks teeb ikka põhiliselt see, et kuidas talle läheneda. Ühelt poolt ta üritab, tahab ja nutab kui ei saa, teiselt poolt arsti juurde minna väga ei taha. Ja mis võimalusi on võimalikult psüühiliselt enam-vähem valututeks protsedurideks lapse tegemiseks? Vitamiinid, protsedurid....miskit muud?

Tere. Esimese küsimusega palun Teil pöörduda Eesti Haigekassa poole. Võimalik on esitada küsimus kodulehe kaudu www.haigekassa.ee Kindlustatule - Küsi või helistada infonumbril 16363.

Meestearsti juurde minek on paljude meeste jaoks keeruline ja väga delikaatne teema. Põhjuseid on ilmselt palju erinevaid, kuid üldjuhul on tegu kas teadmatusest tuleneva hirmuga - mida seal õigupoolest tehakse või siis kartusega selle ees, et äkki ongi midagi halvasti.

Saan aru, et Teil mõlemal on soov saada ühine laps. Sellisel juhul on hea, kui mõlemad pooled sellesse ka panustavad. Naised võtavad väga kergesti kogu vastutuse enda kanda, organiseerides protseduuride aegu, otsides infot, küsides teistelt nõu, käies üksi arsti juures jms.

Kuid kuna olete teinud otsuse kahekesi, siis soovitan Teil meest lapsega seonduvasse rohkem pühendada. Võib-olla on mehele vaja rohkem selgitust, mida meestearsti juurde minek endaga kaasa toob. Vahel on kasu, kui selle vajalikkust selgitab arst.

Viljatusravi tähendab üldiselt arstiga konsulteerimist ja planeerimist - kaasake sellesse ka mees. Kutsuge teda näiteks arsti vastuvõtule kaasa. Üheks võimaluseks oleks viljatusega seotus psühholoogiliste pingete käsitlemisel ka pöördumine psühholoogi või raseduskriisi nõustaja poole.

Spetsialist võib asjakohaste küsimuste esitamise kaudu aidata teid liikuma omavahelise avatuma suhtlemise suunas. Kõige täpsemat infot viljatusravi ja rasestumisvõimaluste kohta oskab Teile anda viljatusravi spetsialist. Viljatusravi spetsialisti konsultatisoonile on võimalik pöörduda nii Tallinnas kui ka Tartus.

Kõike head soovides,
Leie Klaar raseduskriisi nõustaja

Tere!  Olen tutvunud noormehega, kes väga meeldib. Meie vahel on tõmme, suhtes me ei ole , aga nüüd sai ta teada, et tema endine kaaslane ootab tema last. Tema on segaduses ja see on arusaadav. Ta väidab, et tal on mingid tunded minu vastu, minul tema vastu on tunded ja need kasvavad. Mismoodi võiks mina sellises olukorras käituda, et keegi haiget ei saaks?

Tere. Olete tutvunud Teie jaoks meeldiva noormehega ning saan aru, et see meeldivuse tunne ja „tõmme“ on vastastikune, ehkki te ei ole oma suhte tuleviku suhtes seni veel väga põhjapanevaid ühiseid otsustusi teinud.

Teade noormehe endise kaaslase ilmselt siis „ootamatust“ rasedusest on tekitanud segadust nii Teis, noormehes kui ka ilmselt tema kaaslases, kellega Teieni jõudnud varasema info kohaselt oleks pidanud suhe juba otsakorral olema.

Saan aru, et selgust ja asjade selgeks mõtlemist vajavad antud olukorras rohkemal või vähemal määral kõik osapooled. Loen Teie pöördumisest välja soovi, et leiaksite kujunenud olukorrale just sellise lahenduse, mis tooks endaga kõikide asjaosaliste jaoks kaasa võimalikult vähe kahjustusi.

Igaüks meist saab vastutada vaid enda tunnete eest ning teha sellest lähtuvalt isiklikke valikuid ja otsuseid. Võtke endale järelemõtlemiseks piisavalt aega. Mõelge läbi, millist suhet Teie hetkel soovite ja mis on Teie jaoks suhtes oluline. Kuidas võiks teievaheline suhe edasi areneda?

Kui suunata oma kujutluspilt tulevikku, siis missugune võiks olla ühine tulevik just selle inimesega? Millistel tingimustel olete valmis edasi suhtlema, millistel mitte? Kuulake oma sisemist häält – millise tundega Te antud olukorrale reageerite?

Kuulake ka tähelepanelikult seda, mida noormees sellest olukorrast ja teie võimalikust ühisest tulevikust arvab. Viis, kuidas ta nendest teemadest räägib ja kuidas oma tundeid väljendab, annab Teile infot Tema väärtushinnangute, üldise ellusuhtumise, aga ka hoiakute ja suhtumise kohta iseendasse ja inimestesse enda ümber.

Lähtuge sellest, mida Teie tunnete ning millised on Teie vajadused. Väljendage ennast noormehele läbi selle, mida praegune olukord Teie jaoks tähendab. Kui Teil on tunne, et soovite suhet lõpetada, siis on see Teie otsus ja Teil on õigus seda otsustust teha.

Samas kui teis tekib äratundmine, et soovite praegusest olukorrast hoolimata suhet edasi arendada, on see samuti Teie enda otsustuse ja valiku küsimus. Millise valiku teeb noormees, on juba tema otsustada.

Parimate soovidega,
Leie Klaar raseduskriisi nõustaja

Tere! Mul ei olegi otsest probleemi, vaid pigem on tegu minu jaoks harjutamatu olukorraga. Olen juba mitu aastat soovinud emaks saada, kuid kahjuks pole see õnnestunud. Nüüd ilmnes, et ainuke võimalus on teha kunstlikku viljastamist. Ma ei tea, kas see õnnestub, kuid loodan parimat. Olen 29-aastane.

Minu mure on see, et ma ei oska selle "ootamisega" midagi peale hakata. Ilmselt kõlab see tobedalt ja lapsikult. Aga tunnen, et olen oodanud aastaid ja nüüd võib-olla pean veel aastaid ootama. See tekitab stressi, määramatust ja ängistust.

Järjekorrad on pikad, ühe katse tõenäosus on 30-40 protsenti ja on hirm ning nördimus, et see kõik võtab nii palju aega, et kohe lihtsalt ei tea ja ei tea veel, kas ka õnnestub. Kuidas õppida elutervelt ootama ja lootma parimat ning hoidma hingerahu? Vastuse eest ette tänades, Sofia

Tere, saan Teie kirja lugedes aru, et olete kohanemisprotsessis. Olete hiljuti teada saanud, et ainus võimalus rasestuda on kunstliku viljastamise teel ning see tekitab Teis segaseid tundeid. Vastakad tunded selles olukorras on täiesti kohased ja normaalsed, sest iga uus olukord meie elus vajab kohanemiseks ja harjumiseks aega.

Olukorra või uue mõttega harjumine on väga individuaalne - üks kohaneb olukorraga kiiremini, teine vajab selleks pisut pikemat aega. Teile teeb muret, kuidas/millega see ootamise aeg siis täita.

Palju räägitakse kunstliku viljastamise puhul sellest, et lapse saamine on saanud elus justkui ainukeseks eesmärgiks-kinnisideeks. Sellele pühendatakse palju aega, see on elus pidevalt fookuses ning muud olulised tegemised jäävad sageli tagaplaanile - sealhulgas kahjuks ka paarisuhe.

Oluline on ootamise ajal jätkata kõiki neid tegemisi, mis ka enne olid Teie jaoks olulised või leida koguni midagi uut, millega olete juba ammu soovinud alustada või mis Teile rõõmu valmistaks. Hästi hea, kui saate oma tundeid ja mõtteid jagada oma mehega ning kuulata, mida tema räägib.

Teineteisega jagamine selles ootamise perioodis on väga olulisel kohal, sest pinged, mis ootamisega võivad tekkida, mõjutavad negatiivses suunas sageli just paarisuhet. Keskenduge pigem sellele, kes Te olete naisena, millised rollid Teie elus hetkel veel on olulised, mida soovite enda kohta veel teada saada, millist tahku endas tundma õppida, mida enda juures arendada.

Ja kui tekib tunne, et kõikide tunnetega korraga on keeruline toime tulla, siis on Teil alati võimalus pöörduda kas raseduskriisi nõustaja või psühholoogi poole, kes aitavad tekkinud olukorraga hakkama saada ning on olemas ka selleks, et lihtsalt kuulata.

Parimate soovidega,
Leie Klaar raseduskriisi nõustaja

Tervist! Kas targem on valida ja koos elada endasarnase inimtüübiga või just vastupidi vastandiga?:)Tänud!

Tere, ühest vastust Teie küsimusele anda ei ole võimalik. Erinevate teooriate skaala on siin väga lai, alates teaduspõhistest isiksusepsühholoogia teooriatest kuni populaarteaduslike sobivus- või mittesobivustestideni välja.

Näiteks pere- ja paarisuhte terapeudid keskenduvad palju sellele, milline on olnud meie päritoluperekond, millised on meie ema ja isa, millised omakorda nende emad ja isad ja nii mitu põlve tagasi.

Päritoluperekonnast saame kaasa teatud käitumismustrid ja uskumused, mis mõjutavad meie valikuid ka kaaslase otsimisel/leidmisel ja suhetes üldiselt. Kujundlikult kirjeldades – me siseneme paarisuhtesse, igaüks oma seljakottidega ja need seljakotid sisaldavad nii meie isiklikke kogemusi eelnevatest suhetest ning erinevatest olukordadest kui ka ootusi ja uskumusi, mida oleme pärandina kaasa saanud esivanematelt.

Kõik see mõjutab suuresti meie nägemusi sellest, kuidas asjad peaksid meie arvates olema - kuidas peaksid inimesed näiteks oma tundeid käsitlema, kas mõned teatud tunded, näiteks viha, kurbus või abitusetunne, on lubatud või mitte; missugune viis on üldtunnustatult soovitatav oma armastuse väljendamisel; kas avameelselt ja avatult probleemide arutamine ja erimeelsuste käsitlemine on suhetes edasiviivaks jõuks või oleks soovitatav hoida ennast pigem sordiini all ja vältida oluliste, vahel ka valulikke teemade arutelusid jne, jne.

Kuigi isiksuseomaduste poolest oleks võimalik jagada inimesi teatud tüüpidesse, siis elu ja tegelikud valikud on sageli tunduvalt värviküllasemad. Mõnel juhul tunduvad suhte alguses partneri juures meie jaoks atraktiivsematena just need omadused, mis teevad teda teistsuguseks, huvitavaks, põnevamaks. Aja möödudes võivad aga needsamad, esialgselt nii hurmavatena näivad „teistsugused“ pisiasjad, harjumused ning omadused meile hoopis närvidele käima hakata.

Samas võime teha valiku inimese kasuks, kes tundub olevat vägagi „oma“ ja „kodune“. Seeläbi kaldume me otsima kedagi, kellega kokkupuude tekitaks meis alateadlikult samasuguseid turvalisi tundeid, nagu oleme kogenud lapsepõlves, suhetes ema või isaga. Ajapikku võivad aga sellistel puhkudel pinge ja särts paarisuhtes hoopis kahanema hakata. Kõik tundub ühel hetkel liiga tuttavlik ja ootuspärane.

PREP – paarisuhtekoolitajana juhin inimeste tähelepanu sageli asjaolule, et isiksuslike erinevuste teadvustamine ja teineteise aktsepteerimine sellistena, nagu me inimestena oleme, on paarisuhtes üheks olulisemaks võtmeteemaks.

Kui keskendume liiga palju teatud isiksuseomaduste eelistamisele, võime iseendalegi ootamatult hakata andma negatiivset hinnangut sellele, mis tundub meie eelistustega võrreldes teistsugune, kuid mis iseenesest ei pruugi olla ei „õige“ ega „vale“.

Meie oleme need, kes annavad ühele või teisele omadusele ja inimtüübile hinnangu. Ja me näeme maailma läbi oma isiksusliku prisma, nagu oleksid meil ees erinevat värvi päikeseprillid. Meil on kalduvus anda hinnanguid sõltuvalt sellest, missugustes värvides meie ise maailma näeme.

Selleks, et saavutada paarisuhtes sügavaim rahulolu, oleks olulisem mõtestada iseenda jaoks lahti põhiväärtused elus. Kui oluliseks pean mina usaldusväärsust, ausust, vastastikkust aktsepteerimist, pühendumist jne? Paarisuhte kontekstis mõjuvad suhte arengule ja turvalisusele, aga ka uute, põnevate väljakutsete vastuvõtmisele toetavalt pigem piisavalt sarnased, ühiselt jagatud põhiväärtused.

Kui Teie soov ja eesmärk on teha oma tulevase kaasa valik võimalikult teadlikult, siis soovitan Teil alustada iseendast. Oluline on olla kontaktis iseendaga - oma tunnete, soovide, vajadustega. Kui olete jõudnud selgusele, missugust kvaliteeti Teie oma suhtes leida ja kogeda tahate, siis on ehk lihtsam aru saada ja ära tunda, kes võiks olla see inimene, kellega suhet luues saate kogeda sügavaimat rahulolu.

Tehke n-ö inventuur oma elus ja analüüsige oma suhteid (sh kõiki olulisi suhteid oma elus). Millised mustrid välja joonistuvad? Missuguste inimestega, kellega on teil kergem suhteid luua, kellega raskem - mis võivad olla põhjused? Mõne inimesega on juba esimesel kohtumisel tunne, et olete vanad tuttavad, mõnega mitte - millest see Teile kõneleb? Missugused omadused inimestes Teile meeldivad, millised mitte - mida see Teie enda kohta räägib?

Mida olete lõppenud või katkenud suhetest iseenda kohta õppinud? Võib-olla leiate, et teatud tüüpi käitumismallid ei rahulda teid enam? Millega soovite need asendada? Oluline on tundma õppida kõiki aspekte iseendas ja neid aktsepteerida, sest kui me ei ole iseendast teadlikud ja ei suuda iseennast piisavalt armastada ega väärtustada, siis on meil sedavõrd keerulisem ja raskem armastada ja aktsepteerida ka kedagi teist, olenemata tema isiksusetüübist.

Põnevaid otsinguid iseenda leidmise teel ning eluvalikustes!

Kaia Kapsta, PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Minu mureks on see, et mina ja mu mees (mõlemad 23) elame erinevates linnades. Meespool pole huvitatud kolimast linna, kus elan mina. Samas, minul pole midagi selle vastu, et minna tema juurde. Probleem on aga selles, et alati kui ma mainin, et otsin töökohta sinna linna vms, siis jääb mulje, et tal on ükskõik, kas ma tulen või ei.

Olen talle isegi maininud seda ja vastus on "sa ise pead teadma, mida sa tahad". Ühest küljest on muidugi õige, aga samas tekitab selline vastus tunde, et mind polegi vaja ja et kelle nimel ma siis üldse pingutan? Mind on antud olukord täiesti nõutuks teinud - mida teha? Millises suunas liikuda?

Tere, tunnete nõutust, kuna ei ole saanud mehelt konkreetset vastust küsimusele, kas tema on valmis alustama kooselu. Saan aru, et Teie olete endale asjad selgeks mõelnud ning valmis kolima teise linna. Otsus alustada elu ühise katuse all peaks olema langetatud ühiselt. Siis saavad mõlemad pooled võtta ka vastutust selle sammu ja teie ühise tuleviku eest.

Kui üks pool selles kahtleb, ehk pigem kahtleb iseendas, oma tunnetes, tunneb hirmu vms, siis ühepoolse otsuse kohaselt kokkukolimine ei pruugi olla parim lahendus ning võib pikemas perspektiivis rahulolematust tekitada.

Te kirjutate - olete mehele maininud, et otsite tööd ja olete valmis kolima. Soovitan Teil mehe käest otse ja väga konkreetselt küsida, kas ka tema on selleks valmis ja kas ka tema soovib, et kolite tema juurde ning milline on tema nägemus Teie ühisest tulevikust, millised on tema ootused suhte osas?

Otse küsimise puhul on alati see risk, et vastus ei pruugi olla Teile meelepärane. Kas olete selleks valmis? Milline on Teie nägemuses suhte tulevik, kui jätkate erinevates linnades?

Kokkukolimine on oluline otsus - leidke aega teineteisega silmast silma rääkimiseks, arutage, millised on mõlema poole ootused ühise tuleviku, suhte, pereloomise, koosolemise jm osas. Võib juhtuda, et mõnede teemade arutelud tunduvad kuidagi eriti rasked ja ebamugavad olevat.

Sellisel puhul võib pealispinna all olla tegemist mingite varjatud teemadega. Need on baasteemad nagu hoolivus, võim, kontroll, armastus, pühendumine, väärikus, usaldus, austus või tunnustus. Teineteisega rääkimine, isiklike tunnete ning vajaduste väljendamine on siin võtmeküsimus!

Heade soovidega,
Kaia Kapsta PREP - paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, mul on hetkel kaks eesmärki. Esiteks tahan ma ise panna kirja (taaskord) selle, mida ma tunnen, ja teiseks, ehk oskab keegi minust arukam mulle siinkohal nõu anda. Ma olen noor naine, hetkel lõpetan kõrgkooli ja otsin tööd. Elan keskpärasest rahulikumat tudengielu, osaliselt kodus vanemate juures, osaliselt mehe ja tema ema juures.

Vanemate ees tunnen parasjagu süümepiinu, aga samas olen ka tänulik, et nad on mind sedavõrd kaua toetanud. Olen püüdnud õppida kõrgkoolis piisavalt headele tulemustega, et saada stipendiumit ning põhiline endale ise võimaldada. Nüüd otsingi täiskohaga tööd, tean et mu vanematel ei ole ka isu mind enam toetada. Aeg on ise hakkama saada.

Nüüd aga minu noormehe juurde. Ta on noor mees, minust paar aastat vanem - 23-aastane, ja elab hetkel emaga. Ehk lõi see mõne naise peas tulukese juba põlema. Oleme koos olnud 3 aastat ja tean, et ta tahab väga tööle minna ja meil on unistused ühisest tulevikust. Teinekord on ta teinud ka juhutöid või töötanud ajutiselt.

Tema peas toimib kõik ideaalselt ja meil on ilusad plaanid. Sellegipoolest tundub, et kolme aasta jooksul ei ole mingit tulemust päris olnud, mina olen edasi liikunud, ennast harinud jne. Mul ei ole õigust talle seda ette heita, kuna otsin ise samuti aktiivselt tööd ning elan kodus. Olen ise täpselt samasugune.

Teinekord mulle tundub, et raiskan lihtsalt oma aega ja see noormees on justkui minu allakäigutrepiks. Praeguseks olen ma oodanud kolm aastat seda hetke, kui minu kool on läbi ja me peaks koos hakkama saama. Teisest küljest mõtlen ma alatihti sellele, et kui tema oleks lihtsalt võtnudki kätte ja midagi muutnud.. ehk elaks me juba kuidagimoodi koos.

Iga päevaga muutub koosolemine üha raskemaks, ometi pole ju kaugel enam see päev, kui ma näen, mis temast siis kokkuvõttes saab. Praeguse seisuga loodan pääseda tööle teise linna ja üürida seal esialgu väiksem korter. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt. Need on plaanid, mida temal on raske mõista ja sellepärast ma tunnen, et ta kuidagi "pidurdab" mind.

Ma ei oska seletada, miks ma sellised plaanid ilma temata tegin, kuid tunnen, et neid plaane teen ma veel ka edaspidi. Meie suhte jooksul olen ma aru saanud, et ma pean paljude asjadega ise hakkama saama, ka sellistega, millega tema võiks mind väga palju aidata (arvuti ost, jõulukingitus tema emale jmt).

Paratamatult tekib mul küsimus, et kas ma olengi koos lootusetu luuseriga, ja samas saan ma aru, et olen ju ise küllaltki samas seisus ja mul pole õigust anda sedavõrd põhjapanevat hinnangut. Tema perega saan väga hästi läbi ja oleks äärmiselt nukker see suhe lihtsalt kahtluste pärast lõpetada.

Ma tean seda, et ühelgi nõustajal pole õigust öelda, kuidas käituda või teha abivajaja eest otsus, vaid peab aitama inimesel ise endas selgusele jõuda. Tundub, et ka kõige pisemat abi ma praegu vajan, et endas selgusele jõuda. Ma ei tea, kui kaua ma lükkan veel seda otsustamise hetke edasi. Jutt sai pikk ja segane, aga tahaksin küsida, et mida arvate antud loost Teie? Lugupidamisega K.

Tere, saan aru, et olete segaduses oma paarisuhtega ja iseenda vastandlike tunnetega praeguse elu ja noormehe käitumise suhtes. Loen teie kirja ja tundub, nagu teil oleks endal kõik vastused juba olemas. Näete vägagi adekvaatselt oma rolli paarisuhtes. Oskate hinnata oma võimet ja soovi edasi liikuda, olete tänulik oma vanematele nende võimaluste eest, mida nemad on pakkunud ja olete valmis pesast välja lendama.

Aga kuhu ja kuidas siis? Kas põgenemine teise linna on lahendus? Kas lahkuminek on lahendus? Kas suunamine, õpetamine, nõudmine oleks lahendus? Kuidas jõuda endas selgusele? Alustaks siis mõtisklust sellest, et miks just praegu on teis nii palju segadust. Kahe, kolme aastaga jõuab suhe küpseda ja muutuda realistlikumaks. Esimeste aastate jooksul toimub nn. väljaselgitamine, kes on suhetes kes, millised on ootused teineteisele, millega ollakse valmis kohanduma, millega mitte jne.

Nüüd aga on teil selgem arusaam oma ootustest, võib olla ka tema omadest, näete, kes on millekski valmis ja kes mitte. Nüüd üks võimalus enda aitamiseks võiks olla see, et te räägite temaga ootustest paarisuhte osas, ootustest, mida olete asetanud iseendale, aga ka teile mõlemale kui paarile tervikuna.

Oluline on siinjuures, et te räägite avatult ja hoiate tülid ja konfliktid sellest vestlusest eemal. Kaks inimest saavad koos edasi minna ja koos elama hakata vaid siis, kui nad õpivad teineteisega rääkima iseenda jaoks olulistest teemadest. Oluline on õppida aktsepteerima teineteist sellisena nagu te olete, ja ka seda, et mitte kellegi võimuses ei ole teist inimest muuta.

Tähtis on kõigepealt tuua välja olulised teemad iseenda jaoks ja nendest rääkida, sama oluline on kuulata ka oma partneri seisukohti nendes küsimustes. Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et igaüks räägib endast: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, mees omakorda saab rääkida kõigest sellest enda poolt vaadatuna.

Ning seejärel soovitan teil teha kokkulepped. Kokkulepped võiks teha teie paarisuhte kõikides valdkondades, alates sellest, milline saab olema tulevik, kus ja kuidas elatakse-majandatakse, tähtsate asjade otsustamise rutiinid, kuidas veedetakse vaba aega, millised on kehtivad reeglid töö ja kohustuste osas, kuni selleni, et läbi räägitakse ka intiimelu puudutavad üksikasjad.

Oluline on veel see, et lepitakse kokku tähtaegades, kui kaua jälgida, kas need kokkulepped ka kehtivad ja on tegelikult teostatavad ja millal need kokkulepped ümber vaadatakse, kui on midagi, mis ei tundu hästi töötavat või mõlemale osapoolele sobivat.

Kui teil ei õnnestu rääkimine või ei ole te leidnud oma segadusele lahendusi, siis soovitan teil pöörduda paarinõustaja poole või osaleda PREP-paarisuhtekoolitusel. Sellel koolitusel on teil paarina võimalik omandada suhtlemis- ja probleemilahendusoskused, uurida, ära tunda ja sõnastada oma vajadusi, rääkida seda partnerile ning kuulda tema omi, ehitada üles paarisuhte, mis saaks olla pikaajaline partnerlus.

Edu ja tarkust,

Küllike Lillestik

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Mul on suurepärane kaaslane ning plaanime suve teisel poolel abielluda. Kui see - elu ilusaim päev - selja taga, oleks meie jaoks õige hetk valmistuda lapse saamiseks. Küsimus aga selline: olen senimaani paar aastat beebipille võtnud ning soovin teada, kui tõenäoline on, et kohe kui lõpetan nende võtmise, on võimalus rasestuda? Või kui kaua võib nö aega võtta, enne kui "õnnestub"? Sooviks hea meelega lapse sünnikuud enam-vähem sättida, et siis teaks, kuidas tegutseda ja millele tähelepanu pöörata. Kõike ilusat ja head teile! :)

Tere, te küsite, kui tõenäoline on, et rasestute kohe pärast seda, kui olete lõpetanud beebipillide võtmise. Tõenäosus, et see nii võib minna, on olemas, kuid mitte alati ei teki rasedus kohe pärast pillide võtmise lõpetamist. See on siiski väga individuaalne ning siinkohal soovitan Teil enne raseduse planeerimist külastada oma naistearsti.

Kõike kaunist,

Leie Klaar

raseduskriisi nõustaja

Üha enam ja enam räägitakse sünnitusjärgsest depressioonist ning üha enam ja enam julgevad ka naised raskest sünnitusjärgset perioodist kõneleda. Kuid kas ja mida on võimalik ise ära teha, et sünnitusjärgset depressiooni vältida?

Tere, tõepoolest, sünnitusjärgsest depressioonist räägitakse ja kirjutatakse üsna palju. See annab lootust, et inimeste teadlikkus sünnitusjärgse meeleolulanguse ja depressiooni kohta suureneb ning naised ja mehed oskavad enda ja oma lähedase juures märgata depressiooni sümptomeid varem ning julgevad ka vajadusel abi küsida.

Erinevatest allikatest on võimalik lugeda väga erinevaid termineid, millega iseloomustatakse sünnitusjärgset meeleolulangust, näiteks emamasendus-mammamasendus, baby blues, sünnitusjärgne kurvameelsus, sünnitusjärgne ülitundlikkus.

Seda lühiajalist perioodi kogeb pea 80 protsenti äsja sünnitanud naistest, enamikul kestab see 2-3 päeva kuni 1 kuu, 20 protsendil sünnitanutest võib see kesta mitu kuud ja kauemgi. Üldjuhul kaob kurvameelsus ja tühjusetunne eelpool nimetatud aja jooksul ning erilist sekkumist ei ole vaja.

Küll aga on oluline lähedaste toetus, piisav puhkus, õige toitumine. Sünnitusjärgne depressioon võib alata 4-6 nädalat pärast sünnitust, kuid vahel ka alles aasta pärast.

Esimesed märgid, mis võivad viidata sünnitusjärgse depressiooni tekkimisele: kurvameelsus, nukrus, rõõmutus, tunnete kiire vaheldumine, tühjusetunne, abitus, unetus, ükskõiksus enda ja lapse suhtes, seletamatu ärevus, kergesti ärrituvus.

Mis võivad olla sünnitusjärgse depressiooni põhjuseks? Arvatakse, et üheks põhjuseks on hormonaalse talitluse muutumine sünnitusjärgselt, mis võib kaasa tuua psüühilise ebastabiilsuse. Kuna tundeelu juhivad samuti hormoonid, siis on loomulik, et sünnitusjärgsel ajal esineb meeleolukõikumisi. Tavaliselt need meeleolukõikumised mööduvad, kui taastub hormonaalsüsteem.

Vahel võib põhjuseks olla see, et naine loob endale ettekujutuse veel sündimata beebist ning sündides ei vasta tita ema unistustebeebile (sageli kujutatakse endale ette kolme-kuue kuu vanust titat). Unistustepildist vabanemisele aitab kaasa lapse rinnale/kõhule panek pärast sündi.

Luues pildi lapsest, loob naine sageli unistustepildi ka endast kui emast. Kuidas lapsega käitub ja räägib, kuidas last sülle võtab, magama paneb jne. Tekib pilt ideaalemast, kes on alati naeratav, puhanud, rõõmus ja valmis iga kell lapse vajadusi rahuldama.

Sageli püüab naine ideaalemast unistades vältida vigu, mida on teinud tema vanemad. Depressiooni võibki tekitada see, kui pilt ideaalemast variseb reaalsuse saabudes kokku. Oluline on mõista, et emaks ja isaks ei sünnita, vaid lapsevanemaks kasvatakse koos lapsega.

Esmasünnitajatel võib SJD tekitada see, kui noor ema mõistab, et koos lapse sünniga on igaveseks kadunud tema eelnev elu. Ees on uus elu, mis on tundmatu, kohati hirmuäratav. Noor ema peab kohanema uue rolliga, mis tekitab hirmu suure vastutuse ees. Koos lapsega sünnib ka ema.

Sünnitus on nagu lõplik hüvastijätt oma lapsepõlvega. Naine loob ka sünnitusest endale pildi. Kui sünnitus läheb mingil põhjusel oodatust teistmoodi, lõpeb keiserlõikega, sünnitegevust stimuleeritakse vms, võib naine tunda ennast süüdi, mis võib samuti olla depressiooni faktoriks.

Kõik keerleb vaid lapse ümber – naine võib tunda, et temast ei ole keegi enam huvitatud. Kõiki huvitab vaid laps - vanavanemad, sõbrad, tuttavad, arsti juures käiakse last näitamas jms. Emal võib tekkida identiteedi küsimus. Kes mina olen? Kas ma olen ikka hea ema? Kas ma võin ka oma vajadustega arvestada?

Sageli on need naised oma muredega üksi. Elamine suures linnas võib samuti olla üheks riskiteguriks - eelnev kiire elutempo asendub kodusolemisega, pärast sünnitust väheneb suhtlemine ning üksinduse, hüljatuse, eemalejäämise tunne võib viia sünnitusjärgse depressioonini.

Üksikemad, kellel puudub lähedaste toetus, on sünnitusjärgse depressiooni risk suurem. Ka meestel esineb naise sünnitusjärgsel perioodil meeleolumuutusi. Mees mõistab, et lapse sündimisega peab ta hüvasti jätma oma lapsepõlvega, ka mehel on uus roll kanda - temast saab isa, perekonna eest hoolitseja.

Sageli on mees närvilisem, tekivad pinged ja tülid ning mees võib tunda, et ta ei ole enam oluline. See võib viia selleni, et mees hakkab kodus viibimist vältima ja pühendub mujale, näiteks tööle.

Kuidas vähendada sünnitusjärgse depressiooni riske? Teadvustamine - oluline on olla teadlik, et sünnitusjärgne depressioon on olemas, millised on selle tundemärgid ning kust saan vajadusel abi küsida.

Sünnituseks ettevalmistamine aitab samuti ära hoida sünnitusjärgset depressiooni - kaasama peaks ka tulevase isa, kellel oleks aimu, mis toimub naisega sünnitamise ajal ning pärast sünnitust. Hea on lahti rääkida kõik hirmud, mõtted, küsimused, mis on seotud raseduse, sünnitamise ning sünnitusjärgse perioodiga.

Esimesed 1,5-2 kuud pärast sünnitust on nii ema, isa kui ka lapse jaoks väga tundlik periood - ema vajab taastumiseks aega, isa ja tita kohanevad uue olukorraga. Mõtle läbi enne sünnitust, kes saab tulla sünnitusejärgselt appi. Kui vanavanemad soovivad abiks olla, siis hea on nende hoolde anda kodutööd, poeskäimised jms., mitte tita eest hoolitsemise.

Lapse kõrval on oluline meeles pidada, et oled ka naine, mees (mitte ainult ema, isa). Sünnitusjärgsel perioodil ei tasu teha pikki plaane, ela päev korraga. Oluline on mitte olla oma muredega üksi, ära karda pereliikmetele öelda, et oled väsinud, vajad abi, puhkust, aega iseendale.

Mida teha, kui on tunne, et on tekkinud sünnitusjärgne depressioon? Oluline on mitte endasse tõmbuda ja häbeneda oma probleemi, julge abi küsida. Sünnitusjärgne depressioon (raskemal kujul) on haigus, mis on ravitav.

Siinjuures võib tulla kasuks raseduskriisi nõustaja või psühholoogi poole pöördumine. Esimene valik on alati psühhoteraapia ja toetav nõustamine. Sünnitusjärgset depressiooni, nii nagu teisigi depressiooni vorme, diagnoosib alati arst, kes määrab ka vajadusel ravimid.

Parimat soovides, Leie Klaar raseduskriisi nõustaja

Oleme mehega planeerinud ja proovinud last saada juba pea aasta. Murelikuks teeb see, et mul jäävad viimasel ajal päevad ligi kaks nädalat hiljaks, on raseduse sümptomid ja siis hakkavad äkki päevad ja kõik kaob. Mul on juba mure, et ma ei saagi lapsi. Ümberringi kõik rasestuvad, aga mul mitte midagi. Mis ma tegema peaksin?

Tere, Saan aru, et Teile teeb muret see, et aasta jooksul ei ole Te jäänud lapseootele. Soovite teada, mida teha? Kõige täpsema vastuse Teie küsimusele saab anda naistearst. Arst määrab vajadusel vastavad analüüsid ning aitab välja selgitada, milles probleem võib seisneda.

Juhul, kui Te ei ole naistearsti vastuvõtul veel käinud, siis soovitan esimese sammuna aeg arsti juurde kirja panna. Samuti on soovitatav, et ka mees võtaks ette käigu meestearsti vastuvõtule.

Parimat soovides,

Leie Klaar

raseduskriisi nõustaja

Tere! Lõpetasin just ühe pikaajalise suhte ja mul on juba midagi arenema hakanud teise poisiga. Aga ikkagi ma igatsen oma eksi ja ta mind. Meil oli väga lähedane suhe ja ta oli mu elus väga tähtis inimene, tõesti paremat meest ma vist ei leia kuskilt, kuna ta oli väga pühendunud, armastab mind vaatamata kõikidele mu vigadele ja kiiksudele ,alati arvestas minuga, tegi isegi hommikuti söögi valmis jne.  

See teine poiss, kellega ma hetkel suhtlen, on veidi vastupidisem, isepäine ja ei lase naisel pähe istuda, vahepeal ajab mind isegi närvi, aga samas ikkagi väga hoolitsev, aga veidi iseseisvam kui eelmine poiss. Kuna mu endise jaoks oli suhe pm. kogu elu.

Ja hetkel ma seisan väga raske valiku ees, kas vötta endine tagasi või keskenduda uuele suhtele, kuna ma ei tahaks kummastki ilma jääda. Ma tõesti ei oska valida. Olen üritanud sisetunnet kuulata, aga ei saa sellest kah aru:(

Tere! Loen teie kirjast, et olete segaduses ja ei suuda otsustada, mis teie hinges toimub. Tunnustan teid, et te püüate selle asemel, et lasta lihtsalt asjadel lohiseda, leida lahendust ja otsite abi. Esiteks, kui te olete pikalt olnud lähedases ja rahulduspakkuvas suhtes, on väga loomulik, et armastus ja igatsus selle inimese järgi südamest ei kao nii pea.

Nii mehed kui naised kurvastavad väga lahkumineku korral ja sellest ülesaamine võtab aega. Siinjuures mängib rolli ka see, millistel põhjustel suhe lõpetati. Teiseks on oluline, et uus suhe ei tekiks väga kiiresti pärast eelmist.

Arvatakse, et vähemalt pool aastat võiks see vahe olla ja ennekõike just selleks, et oleks aega vana suhe korralikult lõpetada, kõik otsad kokku sõlmida ning teha inventuur – millises suhtes ma olin, mis seal oli head / halba, milline oli minu roll (nii koosolemise ajal kui lahkuminekul), mis ma sellest õppisin jne.

Nii on võimalik, et eelmises suhtes olnud asju ei võetaks uude kaasa. Oluline on ka analüüsida, miks on kiirelt uut suhet vaja, kas see on igatsusest, et keegi mind armastaks, hirmust üksijäämise ees või on veel mingi teine põhjus.

Kuidas siis ennast aidata? Soovitan esmalt siis vaadata endasse ning püüda aru saada, mis on teie vajadused, hirmud, igatsused. Seejärel aga avatult rääkida oma endise partneriga (püüdke nn. rääkida ilma emotsionaalse kireta ja igatsuseta), miks te lahku läksite, milline oli teie suhe, millised olid ootused suhtele ja hüpoteetiliselt, kui te peaksite koos jätkama, kas siis saab üldse samalt kohalt jätkata.

Ja siis on aeg jälle kuulata ennast, et aru saada, mis on teie vajadused. Rääkige ka uue noormehega avatult teie ühisest suhtest ja ka sellest, et kas tema näeb teie suhet pikaajalisena. Selleks, et uus suhe toimima hakkaks, on vaja mitmeid faktoreid, alates sellest, et olla vaba eelmisest suhtest, uues suhtes loonud avatud ja ausa õhkkonna, arutlenud uue partneriga läbi teile olulised teemad (kuidas raskeid teemasid käsitletakse, mis saab konfliktide puhul, kuidas neid lahendatakse jne.) ning mõlemad panustavad ja pühenduvad.

Edu ja tarkust oma elutee juhtimisel,

Küllike Lillestik

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Kogesin kaks kuud tagasi midagi kohutavat, mida arvasin, et minuga ei juhtu kunagi. Nimelt pidin tegema aborti. Elan oma mehega õnnelikult koos ja tundub, et meie omavaheline säde ei hakkagi kuskile veel kaduma, nagu oleksime esimesi kuid alles koos.

Siiski lapse kasvatamiseks polnud me tol hetkel valmis ja pole praegugi. Võimalik, et ma pole veel oma leinast üle saanud, kuid tunnen, et ei suuda ega taha enam rasedaks jääda. Kipun kogu aeg meenutama, mis oli ja millised emotsioonid mind valdasid. Mida ma peaksin tegema, et hirmust kunagi uuesti rasedaks jääda üle saada ja kuidas süütundest vabaneda? Kõik minu peas toimuv segab juba liiga palju mu igapäevaelu. Aitäh! Tervitades, Merilin

Tere, abordiga kaasnevatest füüsilistest riskidest on võimalik päris palju infot leida, kuid kahjuks jääb sageli varju psühholoogiline pool, mis tegelikult võib mõjutada naise (ka mehe ja paarisuhte) olukorda pikemas perspektiivis.

Kirjutate, et tunnete leinaga sarnaseid tundeid. Abordi puhul olete kogenud teatavat liiki kaotust. Kaotusega kaasnev leinatunne on normaalne. Abordijärgselt võib tekkida tunne, et puudub õigus olla taas rõõmus ja õnnelik, sukeldutakse kiiresti argitoimetustesse ning püütakse abordiga kaasnevaid emotsioone alla suruda ning toimunut unustada.

Kuid unustamine ei ole võimalik, emotsioonid võib küll mõneks ajaks alla suruda, kuid see ei tähenda, et neid ei ole. Teie kirjast näen, et abordist on möödas paar kuud, kuid mõtted on endiselt toimunu juures ning süütunded ja hirmu tunne segab igapäevaelu. See viitab sellele, et leinaprotsess on pooleli. Üldiselt on inimesel võime oma lein ilma kõrvalise abita läbi töötada ning minna oma eluga targema ja kogemuse võrra rikkamana edasi, kuid vahel (sageli ka abortide puhul) on vaja kedagi, kes kuulab andmata hinnanguid ning mõistmata hukka.

Rääkimise olulisus seisneb selles, et traumaatilise sündmuse ajal salvestab mälu informatsiooni teisiti kui tavaliselt ehk et mällu jäävad justkui lüngad, mis tekitabki tunde, et peas justkui midagi kerib ja kerib. Olukorda uuesti ja uuesti lahti rääkides ja läbi arutades on võimalik emotsioonidega paremat kontakti saada ning need sel viisil enda jaoks läbi töötada.

Abistav viis leinaprotsessi läbimiseks on ka näiteks kirja kirjutamine sündimata lapsele - kirjutamise teel saab väljendada kõiki tundeid, mis vajavad väljasaamist, samuti on kirjutamise teel võimalik andeks paluda ja andeks saada!

Kui Teil on tunne, et lähedased ei ole valmis kuulama või Te ei soovi sellest rääkida, siis on Teil alati võimalus pöörduda raseduskriisi nõustaja poole. Raseduskriisinõustamine on tasuta. Nõustajaga saab ühendust võtta üleriigilisel tasuta nõustamistelefonil 8002008.

Kõike head, Leie Klaar raseduskriisi nõustaja

Tere, olen nüüd kohe-kohe sünnitamas, kuid 14. veebruaril otsustas mu elukaaslane mind maha jätta. Oleme koos olnud ja elanud pea 3 aastat ja siis tuli järsku selline asi. Tahaksingi teada, et kas see on äkki tingitud viimastest raseduskuudest ja et äkki elukaaslane lõi kartma.

Ta isegi kolis välja ja jättis mind üksi meie korterisse. Pärast seda lahkumist ei suhelnud me nädal aega, kuid nüüd oleme jälle hakanud ninapidi koos olema. Et hästi keeruline on kõik, kas oskate nõu anda?

Tere! Põhjuseid, mis üks osapool otsustab suhtest n-ö välja astuda, suhte lõpetada või aja maha võtta, on väga erinevaid, mistõttu on äärmiselt keeruline nii vähese info põhjal oletada, milles Teie mehe puhul võib asi olla. Kõige täpsema vastuse Teie küsimusele saab anda siiski Teie mees.

Kuid kui rääkida üldisemalt, siis võib ka mehi (nii nagu ka naisi) hirmutada teadmine uue ilmakodaniku tulekust. Lapse sünniga kaasnev vastutus ning kohustus tekitavad sageli hirmu - kuidas tulla toime majandusliku poolega, kuidas jagada oma aega pere, töö, sõprade ja hobide vahel. Vahel võib tekitada hirmu tunne, et lapse sünniga tuleb justkui oma eelnevast elust loobuda.

Palju räägitakse magamata öödest, lapse pidevast nutust ning tundmatuseni muutunud naisest - ka kõik see võib mehi panna tundma, et lihtsam on jätta kõik sinnapaika ning põgeneda. Need on vaid mõned aspektid, mis on seotud otseselt raseduse ja lapsevanemaks saamisega, kuid lahkumise põhjus võib peituda ka hoopis muus.

Teie kirjast näen, et mees ei ole siiski lõplikult põgenenud ning Teil on võimalus temaga suhelda. See võib küll tunduda kulunud nõuandena, kuid selleks, et asjasse selgust tuua ning teha otsuseid edasiste sammude suhtes, on vaja teineteisega rääkida. Võtke teineteisega rääkimiseks aega. Väljendage mehele, kuidas tema käitumine Teid tundma paneb, mõelge enne läbi, millistele küsimustele Te soovite vastust. Andke talle selgelt teada, mida temalt hetkel ootate, jagage temaga oma hirme, kahtlusi (kui neid on), mõtteid edasise suhtes.

Andke mehele võimalus rääkida, mida tema arvab, mõtleb, tunneb - teda süüdistamata. Kuna sünnitus on lähedal, siis on hea, kui saate kokku leppida sünnitusega ning sünnitusele järgneva perioodi osas - kas mees tuleb sünnitusele, kuidas korraldate oma elu pärast lapse sündi, milline on tema toetus Teile sünnituse ajal ja pärast lapse sündi jm lapsega seotud teemad, mis võivad Teil omavahel läbi arutamata olla.

Juhul, kui teineteisega rääkimine osutub liiga keeruliseks ja pingeliseks, siis on Teil alati võimalus pöörduda psühholoogi, pereterapeudi või raseduskriisi nõustaja poole.

Parimate soovidega,

Leie Klaar

raseduskriisi nõustaja

Tere, mul on sellene probleem, et oleme juba 7 kuud oma mehega üritanud rasedaks jääda, aga pole õnnestunud. Eelmine kuu diagnoositi mul ureaplasmoos. Kas see võib põhjustada viljatust? Ja kui välja ravitud on, siis võib kohe rasedaks jääda? On ka selline asi, et me oleme juba pea aasta koos olnud ja terve selle aja jooksul ei ole ma saanud vahekorras olles orgasmi. Kas mul on midagi viga või olen ma frigiidne?

Tere, loen Teie kirjast välja kaks erinevat teemat ja küsimust.

Esiteks kirjutate, et tegelete oma mehega aktiivselt pereplaneerimisega ja samas olete kogenud selles suhtes ebaõnnestumisi. Olete murelik ja soovite saada enam informatsiooni selle kohta, kuidas ureaplasma võib otseselt mõjutada Teie lapseootele jäämist ja seksuaalelu.

Mükoplasmadest ja ureaplasmadest tekitatud haigus võib põhjustada kuseteede põletikku, emakakaela ja väikevaagna sisemiste suguelundite põletikku, mis avaldub rohkenenud eritisena suguteedest, urineerimishäiretena, kõhuvaludena, sugueluhäiretena.

Mükoplasmooside esinemine raseduse ajal soodustab riski platsenta infektsiooniks ja enneaegseks sünnituseks, samuti on tõusnud risk sünnitusjärgse infektsiooni tekkeks. Tavapatsienti, kellel kaebusi ei esine, reeglina ei ravita, taktika on siiski igal konkreetsel juhul individuaalne. (Vt. lähemalt).

Kuna ravitaktika on igal konkreetsel juhul individuaalne, siis soovitan Teil selles konkreetses meditsiinilises küsimuses pöörduda arsti juurde, kes omab vastavat pädevust ja oskab ka hinnata just Teie tervislikku seisundit ja ureaplasma poolt tekitatud mõju Teie senisele viljatusele.

Arst saab informeerida Teid samuti rasestumise võimalusest just Teie terviseloo iseärasusi silmas pidades ning kaebuste püsimisel suunata muude võimalike sugueluhäirete või viljatuse põhjuste uurimisele.

Teise olulise küsimusena loen Teie kirjast välja mure, et olete olnud mehega pea aasta koos ja ei ole kordagi saanud selle aja jooksul orgasmi. Samas, loen Teie kirjast välja teie omavahelist suhtekindlust paarisuhtes sellisel määral, et ehkki teievaheline intiimelu ei paku Teile maksimaalsel määral rahulolu, olete juba kolmandast kooselukuust alates otsustanud sügavamalt pühenduda Teie ühisele tulevikule eesmärgiga luua perekond, kuhu sünniksid ka teie lapsed.

Orgasmi saamine vahekorras on väga suures osas seotud inimese isikliku tervisliku seisundiga, aga ka emotsionaalse ja psühhologilise heaolu ning turvalisusega paarisuhtes. Kui võimalike sugueluhäirete põhjuste meditsiinilised uuringud ja ravi ei ole Teil ikkagi aidanud jõuda soovitud eesmärkideni, siis võivad Teie poolt kirjeldatud probleemide põhjused olla ka psühholoogilised.

Sellisel puhul oleks mõttekas pöörduda psühholoogilise abi järele. Kas siis psühholoogi või viljatuse korral ka raseduskriisi nõustaja ning intiimeluga seotud probleemide korral seksuaalterapeudi poole. Jõudu, edu ja õnnestumisi!

Kaia

Raseduskriisi nõustaja, PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Ma ei ole küll rase, aga ma ei leidnud vastavat rubriiki, kuhu kirjutada. Minul on hoopis mure seksi pärast. Nimelt minu mees arvab, et kui ma ei seksi temaga mitu korda nädalas, tähendab see, et mul on teine mees.

Ma ei tea, kuidas ma peaks talle selgeks tegema, et mul pole kedagi. Minu vajadused on lihtsalt palju väiksemad kui tal. Ja õhtuti kui koju jõuan olen lihtsalt väsinud. Peab ju veel perele süüa tegema, lapsega mängima. Ma ei taha vinguda, aga mul on tõsine mure, et ta läheb küla peale. Ülle, 40

Tere, inimeseks olemise üks suur ja oluline osa on seotud seksuaalsusega. Samuti on hästitoimiva paarisuhte üheks oluliseks osaks mõlema osapoole jaoks sobiv ja rahuldustpakkuv intiimelu.

Samas on meile inimestena seksuaalsusega seonduvalt sageli erinevad arusaamad, ootused ja vajadused. Seksuaalsusele lisab varjundeid selle sensuaalne pool. Mõned inimesed vajaksid oma intiimelus enam sensuaalse alatooniga partneripoolset lähenemist kui teised.

Uuringud väidavad, et just sensuaalne, mänguline osa on see, mis kipub paaride intiimelus sageli tagaplaanile jääma ja sellest tulenevalt ei paku ka otsene seksuaalne tegevus iseenesest enam piisavat rahuldustunnet ja mõjub ajapikku pigem rutiinina ning kohustusena.

Terve seksuaalsuse üheks tunnuseks on piisav turvalisus öelda vajadusel ja soovi korral ka „Ei“. Eluterve „Ei“ ütlemise oskus puudutab lisaks seksuaalsusele kõiki meie eluaspekte. Julgedes öelda „Ei“, leiame endas enam valmisolekut öelda ühel hetkel ka „Jah“.

Probleemid tekivad siis, kui seesmiselt sooviksime öelda „Ei“, aga ei söanda seda mingitel põhjustel teha ja selle asemel ütleme hoopis „Jah“. Sellisel puhul omab ka meie „Jah“ tegelikult devalveeritud väärtust. Samuti peegeldab sügavamaid probleeme paarisuhtes see, kui jäämegi pidevalt oma partnerit enesest eemale tõukama.

PREP – paarisuhtekoolituse kontekstis võrreldakse intiimelus „Ei“ või „Jah“ ütlemist kujundlikult rohelise või punase tulega. Kui fooris põleb pidevalt punane tuli, siis võib see tekitada partneris hüljatuse tunnet ja sisemist ebakindlust. Eriti ebakindlaks võib meid muuta teadmatus, kas üldse ja millal hakkab fooris vähemalt kollane tuli vilkuma.

Turvatunnet suurendab aga kindel teadmine, et kui hetkel ka põleb valgusfooris punane tuli, siis on meil enam infot selle kohta, millal täpsemalt lööb seal põlema roheline tuli. See aga eeldab parterite omavahelisi kokkuleppeid ja julgust rääkida ka seksuaalsusega seotud teemadel ning jagada teineteisega intiimeluga seotud igatsusi ja ootusi.

Ebarealistlik on siinjuures ootus, et partner peaks meie soove ja igatsusi sõnadeta meie silmist lugema. Seksuaalelu rikastab tunduvalt enam ka senistest arusaamadest loobumine, nagu peaks kõik seksiga seonduv toimuma ainult spontaanselt ning hoiak, et igasugune arutelu ja kokkulepete tegemine pigem nagu vähendaks mängu ilu.

Võrdluseks võiks tuua näiteks spordi, milles iga üksiku spordiala muudavad teistega võrreldes unikaalseks ja põnevaks just kokkuleppelised reeglid. Teie loo puhul soovitaksin teha oma intiimelu rikastamise eesmärgil teiste kokkulepete seas ka kokkuleppeid õhtuste koduste majapidamistööde jaotuse suhtes, eriti nendel õhtutel, mil soovite ja otsustate leida aega ühisteks romantilisteks ja intiimseteks hetkedeks.

Tegelikult võidaksid jagatud vastutuse ja ühiselt jagatud unistuste korral mõlemad osapooled. Julgust, edu ja fantaasiaküllust!

Kaia

PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere. Sünnitasin 8 aastat tagasi ja pärast sünnitust on kadunud seksuaalne tõmme (vajadus). Muidugi on mehega ka muid probleeme (joob seni, kuni tekib mälukaotus), on ka mõned korrad joogisena kallale tulnud. Aga nüüd viimasel ajal on ka tunded jahtunud võib-olla sellest, et ta on välismaal viimased 3 kuud olnud. Küsiksin, et kas see on tavaline, et iha kaob?

Tere, kirjutate, et olete kaotanud paarisuhtes „seksuaalse tõmbe“ oma mehe vastu. Loen Teie kirjast, et ehkki vajadus intiimse läheduse järele vähenes Teie jaoks teie paarisuhtes juba 8 aastat tagasi pärast lapse sündi, leidub teie paarisuhtes ka teisi ohumärke, mis tavaliselt pigem vähendavadki partneritevahelist lähedust ja võivadki osutuda rahuldustpakkuvat seksuaalelu pärssivateks faktoriteks.

Seksuaaliha on vägagi suurel määral seotud turvatundega paarisuhtes. Hästitoimiva paarisuhte üheks oluliseks komponendiks on mõlemale osapoolele rahuldust pakkuv intiimelu. Sellest lähtuvalt võib juhtuda, et abielus, paarisuhtes panustavadki kaasad peaasjalikult seksile, uskudes, et partneritevaheline seksuaalne kontakt on paarisuhtes kõige fundamentaalsem ja põhjapanevam alustala ning seks iseenesest hoiab paari koos.

Sellest hoolimata, et hästitoimivas paarisuhtes ongi seksuaalsusel väga oluline osa, võib kujundlikult öelda, et rahuldustpakkuv intiimelu on paarisuhtes nagu jäämäe kõige ülemine tipp, toetudes veel all olevale tunduvalt suuremale alale, mille komponentideks on turvatunne, vastastikune usaldus, kontakt isiklike baasiliste vajadustega ning suutlikkus aktsepteerida partneri isiklike vajadusi.

Juhul, kui meie isiklikud baasilised vajadusel on rahuldatud, kui me tunneme ennast piisavalt armastatuna, hoituna ja turvaliselt, kui meie paarisuhe toetub nii füüsilisele, emotsionaalsele kui ka pühendumise turvalisusele, leiame endas enam valmisolekut avada partnerile läbi vastastikkuse seksuaalse intiimsuse ja läheduse oma sügavaima inimliku olemuse, nautides seeläbi omavahelist tervet seksuaalsust.

Teie loost näen, et olete kogenud oma paarisuhtes mitmeid olukordi, mil Teie isiklik (ja võib-olla ka teie lapse) turvatunne on saanud ohustada. Võib-olla püüate ennast rahustada, et vägivallailmingud, mida olete kogenud oma paarisuhtes, ei olegi nii tõsiseltvõetavad ega süsteemsed? Samas soovitan Teie loo puhul pöörata oma partneri vägivaldse käitumise ilmingutele teravdatud tähelepanu, vastupidiselt sellele, et nende raskusastet kahandada ja neid kuidagi olematuks mõelda.

Soovitan Teil analüüsida oma paarisuhet ja küsida iseendalt, mil määral rahuldab Teie suhe Teie vajadusi, mis määral leiate oma kooselust turvatunnet ja kas selline suhtemuster, mis teie elus praegu valitseb, pakub piisavat turvalisust ka teie lapsele? Kui olete leidnud iseendas nendele küsimustele vastused, siis oleks mõttekas rääkida oma vajadustest ka oma mehele.

Samuti saate võimaldada ka oma partneril jagada teiega oma ootuseid ja rauhulolu teie ühise suhte suhtes. Soovitan valida selleks kokkuleppeliselt teile mõlemale sobiv aeg ja jälgida, et kumbki teist ei oleks vestluse ajal sõltuvusainete mõju all. Püüdke omavahelise vestluse käigus rääkida iseendast, oma tunnetest, mõtetest, vajadustest, kasutades seejuures „mina-keelt“.

Vältige omavahelises vestluses partneri süüdistamist või alavääristamist. Muutke omavaheline vestlus teineteisele võimalikult turvaliseks. Püüdke korraldada oma suhtearutelu selliselt, et see ei ohustaks teie lapse emotsionaalset ega füüsilist turvalisust. Pigem leidke aeg ja koht, kus saate olla omavahel, vaid teie kaks.

Vestluspaigaks valitud neutraalne koht, näiteks hubane kohvik, võib samuti toetada teievahelise vestluse turvalisust. Võib juhtuda, et teie paarisuhtes esinevate kitsaskohtade käsitlemisel lahvatab lõkkele suurem teievaheline tüli. Sellisel juhul soovitan pöörduda naiste varjupaika, kust saate lähisuhtevägivallas kompetentse spetsialisti käest individuaalset nõustamist ja teadmisi, kuidas oma elu korraldada ning missuguseid samme oleks mõistlik astuda, kui kodus esineb lähisuhtevägivalla ilminguid.

Eesti Naiste Varjupaikade Liidu kohta saate infot siit. Seksuaalne iha on väga suurel määral seotud turvatundega paarisuhtes. Isikliku ohutunde ja paarisuhtes esinevate ohumärkide eiramine võib aga pikemas perspektiivis tekitada veelgi suuremaid füüsilise ja vaimse tervise kahjustusi.

Jõudu ja tarkust!

Kaia,

PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Ma kipun alati oma elukaaslast liigselt idealiseerima. Kuidas sellest lahti saada? Ma ei suuda pidada loomulikuks mõndasid loomulike asju. Minu mees lihtsalt peab ideaal olema, muidu ta lihtsalt peletab mind eemale. Näiteks ta teeb nalja, mis ei ole üldse naljaks, ja siis tekkib haletsustunne ja mulle ei meeldi see. Ma ei suuda selles lahti saada. Kuigi ma mõistan küll, et see on normaalne.
Tere,

sõnastate oma kirja peamise küsimuse järgmiselt: kuidas saada lahti oma partneri liigsest idealiseerimisest?
Samas loen Teie kirjast välja hoopis seda, et partneri realistlikuma ja adekvaatsema tajumise asemel sooviksite Te pigem enda kõrvale ideaalset, täiuslikku mees ning Teie partneri isikust tulenev inimlik ebatäiuslikkus on see, mis Teid segab ja häirib.

Olete ilmselt enda jaoks loonud pildi ideaalmehest, kes peaks vastama kõikidele Teie ootustele vastavatele standarditele.

Kui meie ootused on suuremad kui meie reaalsus, siis valmistab meie reaalsus meile tavaliselt pettumuse. Me tunneme siis tunnet, nagu oleks meid kellegi (sageli võib selleks olla ka meie kaasa) poolt alt veetud.

PREP – paarisuhtekoolitusel räägitakse seoses andestamisega, et raskete ja väga suurt valu tekitanud tegude liigkiire andestamine võib kasu asemel pigem kahju tekitada. Samas on meil igapäevaselt mustmiljon väiksest asja, millega seoses võib tõepoolest „tühjast tüli tekkida“ ja mis, ehkki nad ei oma meie jaoks määratu suurt kaalu ja tähendust, võivad siiski hakata meid endid ja meid ümbritsevaid lähisuhteid mürgitama. Väikesed asjad ja eksimused tuleks teineteisele, nii, nagu ka iseendale, kohe ja pikemalt mõtlemata andeks anda.

PREP soovitab pöörata tähelepanu tõsiasjale, et mitte keegi, isegi meie ise ei ole 100 % täiuslikud.

Paarisuhtes võib juhtuda, et hakkame iseenda alaväärsustunnet ühel või teisel moel kompenseerima läbi oma paarisuhte.
Sellisel juhul võib isegi meie isiklik identiteet saada meie partnerist üliväga sõltuvaks.
Meie võime hakata läbi partneri tegude, ütluste või olemuse kogema vastavalt siis kas iseenda väärust või väärusetust.

Soovitan Teie loo puhul teadvustada iseendale selgemalt oma isiklikud piirid, piirid, kust saab algus Teie osa nii Teie isiklikus elus kui ka teievahelises paarisuhtes. Teie saate vastutada ainult oma osa eest ja panustada seeläbi, ainult iseenda osa tehes, ühtlasi ka teie paarisuhte kvaliteeti.

PREP ütleb – tee oma osa ja mitte rohkem!

Paarisuhte tasakaalustatud dünaamika huvides oleks hea, kui me ei võtaks endale vastutust teise inimese mõtete, tunnete, reaktsioonide, valikute ega otsustuste eest.

Sellest lähtuvalt peaksime õppima andma ka oma partnerile teatava autonoomsuse, õiguse olla täpselt see inimene, kes ta tegelikult on – koos oma heade külgedega, aga ka oma vigadega, senikaua, kuni tema varjupooled ei ohusta Teie, Teie laste ega teievahelise paarisuhte turvalisust. Vägivallaga ei saa, ega peagi ükski inimene nõustuma.

Ainult tingimusteta vastastikune aktsepteerimine aitab armumise, ehk iseenda ja oma armastuse objekti idealiseerimise faasist jõuda sügavama armastuseni, kus võib juhtuda, et me armastame siis mitte enam sellepärast, et…vaid sellest hoolimata, et…ja me oleme võimelised armastama. teist inimest kogu oma ebatäiuslikkuses…

Meid aitab liikuda teistele inimestele meid häirivate osaduste või käistumulike mustrite andestamisel võime saada teadlikumaks, teadlikuks iseeneses ebatäiuslikkusest...

Parimat soovides,

Kaia

raseduskriisi nõustaja,
PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, oleme mehega koos olnud 4 aastat ja meil on ka 2-aastane poeg. Viimase aastaga on kõik allamäge läinud (tegelikult hakkas minema lapse sünnist alates). Mees oli kaua tööl, nädalavahetusel tööl - tundsin ennast kui üksikemana ja tunded hakkasid jahtuma.

Nüüd, kus ma lõpuks mehel ukse nina ees kinni lõin, et ma lihtsalt ei talu seda üksindust, sest kergem on olla üksi kui oodata kogu aeg midagi, oodata tagasi neid vanu ilusaid aegu. Tunded polnud ammu enam samad. See kõik lõi mehel peas miskit liikuma, ta oli päeva ära ja siis kirjutas hirmpika kirja, kus tunnistas, et lapse saamine lõi ta rööpast välja, ta ei osanud lapsega miskit tarka teha ja mina sain nagunii paremini temaga hakkama ja ta leidiski tööl selle pelgupaiga ning harjus sellega.

Ta tunnistas, et tema on süüdi selles kõiges, meie suhte lörri jooksmises ja ta annaks kõik, et saaks uue võimaluse, ennast tõestada jälle hea, hooliva, arvestava, toetava elukaaslase ja eelkõige isana (laps on väga emmesse kiindunud ja eelistab enamjaolt emmet - emme toob, emme teeb, emme paneb!!!).

Nüüd on mul kui uus mees, või siis nagu vana mees, kellesse armutud sai tagasi, aga... Alguses oli mul eufooria, et ohohh, kuidagi ilus tundus tulevik. Nüüd aga tunnen, et ma ei suuda oma mehele ennast enam 100 protsenti anda! Näen, et tema annab ja on meiega iga hetk, sai aru enne kui liiga hilja, mis tal on kaotada, aga minu hinge on see üksindus närinud niii suure augu, et ängistab.

Ma üritan sellest iga päev üle olla, aga ei oska ja tunnen, et see lõhub nüüd omakorda meie suhet. Ma olen ikka jube närviline, aiman igas lauses mingit halba tagamõtet, et jälle saaks mees ära jalutada tööle. Vanasti olin rõõmsameelne, aga nüüd tunnen, et olen kui nõiaks kujundatud ja pigem negatiivne. Tunnen, et ta on mind muutnud, et ma ei ole enam nii sinisilmne ja mul on tohutu müür ümber.

Olen harjunud halvaga ja nagu teaks ette, et iga kell on see halb jälle mul olemas, olen jälle üksi, kuigi seda ei ole enam, kuid juhtunud, aga ikka ma ei saa sellest tusast üle. Kas ma saan üldse kunagi jälle olla mina ise, saan välja sellest mullist, kus siiani lapsega kahekesi kinni olime pandud ja nüüd ei saa ma sealt enam välja, kuigi väga tahaks.

Näen, et mees kannatab nüüd minu tujude pärast, enne olid mu tujud igati asjakohased, aga nüüd on ülearu, aga ma ei oska enam teisiti. Tahan suhet värskendada, aga kuidas? Käime kuskil, siis aitab see korraks, nii kui koju jõuan, tuleb mingi masekas peale jälle, et taas selles argielus.

Ma ei viitsi kodus koristada enam, ei taha, ei jõua, ei viitsi - käin kahe koha peal tööl, et ots otsaga välja tuleks. Ei mees on väga töökas, kindel töö ja toetab kui vaja. Õnneks pole toidu tegemise isu veel kadunud.

Sõbrannadega ei suhtle ühegagi, ei viitsi lihtsalt, ei ole tahtmist. Ma näen mehes iga päev indu taas koos oma elusid veeretada ja nii halb on, et minul seda indu nii väga enam ei ole. Võin öelda, et tunded ei ole null, tahan ikka ta kallistusi, suudlusi, ootan ta hellust ja hoolimist, ise tahan pakkuda talle parimat, olla kõige kõige parem just tema jaoks, olla koos nii heas kui halvas, olla tema jaoks alati olemas, tahan igat oma olulist hetke kohe temaga jagada, ta on kõik ühes.

Teisi mehi ei vaata ma üldse, elan vaid kodule, aga KIRG on seest läind, kirg nautida elu, olla keegi siin, lihsalt selline te tunne on, et lihtsalt ilastan ennast vaikselt edasi oma rajal. Ma ei tea, ma lihtsalt ei tea enam, mida arvata oma elust, ahastus on peal. Mees arvas, et ta ostab mulle vitamiine, et äkki siis läheb heaks, mul tuleb energia midagi teha, ei oleks enam nii pahur koguaeg. Äkki aitab see? Igasugune nõu on teretulnud. Aitähh..

Tere, kirjutate oma loos, kuidas olete saanud haiget seoses ootustega oma paarisuhtes. Loen Teie kirjast välja ka seda, et kohtasite suurimaid raskusi ja tagasilööke just siis, kui peresse oli sündinud teie poeg. Tundsite ennast oma paarisuhtes üksildasena ja kõrvalejäetuna.

Ühel hetkel oli sellest kõigest, mida pidasite ilusaks, heaks ja Teie jaoks väärtuslikuks, saanud miski, mis kuulus kusagile kaugesse minevikku, pelgalt mälestustesse vanadest headest aegadest. Teie reaalsuseks sai kujunenud olukorras valida kahe võimaluse vahel: kas jäädagi, käed rüpes, ootama vanade heade päevade taaskordumist või väljendada piisavalt selgelt oma rahulolematust asjade sellise käigu suhtes.

Loen Teie kirjast välja ka seda, et lisaks muutustele Teie isiklikus tundeelus, sai poja sünd suureks emotsionaalseks väljakutseks ka Teie ühise lapse isale. Peresuhete kontekstis tervikuna hakkas Teie mees tundma ennast teisejärgulisena, ebaolulisena, teatud mõttes isegi kõrvaletõrjutuna.

Teie mõlema isiklikud tunded ei olnud enam kerged ega muretud nagu suhte algusaegadel, vaid need asendusid aja jooksul kahtlusega iseenda väärtuslikkuse suhtes. Paratamatult kandsite pettumustunded iseendas üle ka omavahelisse paarisuhtesse.

Kui armumise aeg võimaldab oma väljavalitut ja iseennastki tajuda ning näha pigem idealiseeritud kujul, siis küpse armastuse teke eeldab iseenda ja oma kaaslase aktsepteerimist hoolimata paljudest ebatäiuslikest, kuid samas siiski inimlikest omadustest meis mõlemas.

Võib juhtuda, et armumise teisenemise faasis armastuse suunas pettume me kõigepealt iseendas. Ühtäkki võime avastada, et minu minapilt ei võimaldagi mul tunnustada iseennast nii ülevoolavalt võimsa ja armastust vääriva persoonina kui suhte kujunemisjärgus.

Kui pettumustunne muutub valdavaks ja liialt haigettegevaks, siis kaitstes iseennast liigselt väljakannatamatu valu eest, hakkame otsima süüdlast väljapoolt iseennast või põgeneme uutesse, emotsionaalses plaanis vähem valu tekitavatesse olukordadesse.

Teie kaasa puhul toimus see siis pelgupaiga leidmise kaudu töökohas. Esimene isik, kes meile sellel valu eest põgenemise teel ette jääb ja kelle tunded seeläbi samuti sügavalt riivatud võivad saada, ongi tavaliselt inimene, kes seisab meile kõige lähemal – meie armumise objekt, isik, kelle lähedus tekitas meile kuni esimeste sügavamate kriisideni lisaks liblikatele kõhus ka teisigi ülevoolavaid ja meeldivaid tundeid.

Ühtäkki võime hakata tundma, nagu meid oleks alt veetud ja petetud. Kui meie tegelikkus ei vasta meie ootustele, siis kogeme reaalsusega, tegelikkusega kohtumisel sügavaid pettumustundeid.

Siinkohas võib küll esitada ka retoorilise küsimuse, mis siis ikkagi on see tegelikkus - kas see negatiivsem osa igaühes meis inimestena, mida me elu teatud kõrghetkedel ei taha ega oskagi näha, või see ilus ja hea, mis meid meie paarisuhte alguses kokku viis ja hiljem pigem teiste aja jooksul kuhjunud sündmuste ja erinevate negatiivsete kogemuste alla mattunud ja unustatud on. Või mõlemad?

PREP-paarisuhtekoolituse üheks juhtmõtteks on: armastus ei saa iialgi otsa, küll aga kipuvad erinevad negatiivsed kogemused armastust ajapikku varjutama ja ajapikku hoopiski enda alla matma.

Uuringud väidavad, et ühe negatiivse kogemuse tasakaalustamiseks paarisuhtes ei piisa ühest ainsast sama tugevusega positiivsest kogemusest. Negatiivsusel on omane meie meelepildis enam võimenduda kui positiivsusel.

Sageli kanname negatiivsed kogemused üle uutele olukordadele, mis võivad vaid assotsiatiivselt meenutada meile neid sündmusi meie minevikust, mil saime tõeliselt haiget. Püüan siinkohas lähemalt kirjeldada seda ülekandemehhanismi.

Me tunneme möödunud reaalsetele sündmustele sarnaseid negatiivseid tundeid ka uutes, kuid eelmiste olukordade ja minevikus aset leidnud sündmustega sarnastes olukordades, eriti situatsioonides, mil suhtleme inimesega, kellega minevikus suheldes saimegi nende eelnevate negatiivsete kogemuste osaliseks.

Hoolimata sellest, et teise osapoole mõtted, tunded ja kavatsused võivad praeguseks hetkeks olla meie suhtes tunduvalt positiivsemad ja heatahtlikumad, varjutavad meie jaoks ka praeguse hetke meie endi eelnev negatiivne eelhäälestatus ja meie isiklikud aistingud eelnevatest negatiivsetest kogemustest, takistades meid seeläbi ka uuema ja adekvaatsema informatsiooni ja sõnumi vastuvõtmisel ja läbitöötlemisel.

Me piltlikult öeldes nagu takerduksimegi oma elu eelnevatesse negatiivsetesse kogemustesse ja mälestustesse. Ja meil on inimestena kalduvus kanda need eelnevad negatiivsed aistingud läbi oma mõttemustrite ka käesolevasse hetke, nähes ja tõlgendades asju, mida me näeme, ja sõnu, mida me kuuleme, taas ja taas läbi minevikus kogetud negatiivse varjundi ja prisma.

Me mitte ainult ei tegele siinjuures pelgalt tõlgendamisega, vaid taaskogeme seda eelnevalt kogetud valu teatud mõttes isegi traumana nii oma meelepildis kui ka sügavamal, kehalisel tasandil.

Niisiis, selleks, et me saaksime suhtega, kus oleme kogenud valu ja pettumust, taas positiivses suunas edasi liikuda, vajame me ühele negatiivsele kogemusele vastukaaluks 5 – 20 positiivset kogemust. Neid kogemusi vajame me kinnituseks, et me saame seda inimest, kellega oleme vahepeal hakanud seostuma pigem negatiivseid kogemused, taas usaldama hakata, et turvalisus paarisuhtes taastuks ja me mõlemad hakkaksime nägema ja uskuma taas meie ühisesse tulevikku.

See positiivsele poolele taas ümberlülitumine ei pruugi kindlasti tulla kergelt. Teie loost tuleb välja ka asjaolu, et esimene tõsisem paarisuhtekriis langes teie pereelus ajaliselt kokku sündmusega, mis tavaliselt tekitabki igas inimeses vähemal või suuremal määral kriisi.

Iga muutus ja areng elus käib läbi arengulise kriisi, mille teadlik ja oskuslik läbimine samas toetab ja aitab kaasa nende samade muutustega kohanemisel. Lapse sünd peresse on suur elustiili, väärtuste ja iseenda ümberhindamise aeg.

Paljud pered kogevadki seda perioodi valuliselt ja ei pruugi nende muutustega sellisel määral kohaneda ega toime tulla, et paarisuhe püsima jääks. Mida siis ette võtta, kui paarisuhtesse on tekkinud selline sügav kriis, et kõik hea, ilus ja oluline tundub mõranenud olevat?

Pelgalt näo tegemine, nagu kõik oleks hästi, ei pruugi siinjuures kõige efektiivsemalt mõjuda. Jah, me soovitame nõustajatena ja PREP-paarisuhtekoolituse koolitajatena jätkata oma igapäevast käitumist paarisuhtes selliselt, nagu käituvad inimesed, kes on alles siiralt ja värskelt armunud – olla avatud vastastikkusele lähedusele, olla tähelepanelik teineteise kontaktivajaduse suhtes ning püüda sellele vastata, mitte oma kaasat eemale tõrjuda.

See oleks nagu omapoolne panustamine ja hea tahte akt selles suunas, et teievaheline tõeline lähedus saaks taastuma hakata. Sageli on aga pealispinna all teised, varjatumad kihid, varjatud teemad. Need on sellised allhoovused, mis tekitavad meie tundeelus ja omavahelistes suhetes pingeid. Nende käsitlemine saab osutuda võimalikus ainult läbi omavahelise rääkimise.

Tõelistest omavahelisi pingeid tekitavatest, sageli baasilistest teemadest rääkimist ei saa iialgi alahinnata. Soovitan Teil püüda rääkida turvalisel ja oma abikaasat mitte süüdistaval viisil iseenda tunnetest, hirmudest, kibestumusest.

Tehes seda n-ö „minakeeles“, kuidas Teie näete, et olete ikka veel osaliselt mõjutatud nendest haiget tegevatest kogemustest, mida oma paarisuhtes lapse sünnijärgsel perioodil kogesite. Kirjeldage oma kaasale, mida need olukorrad on Teiega teinud.

Mõelge selle peale sügavamalt ja kirjeldage ka oma kaasale, mida Teie vajate selleks, et sügavam usaldus teie ühise tuleviku suhtes taastuks. Võib-olla oleks selleks veelgi suurem lähedus, mis ei pruugi väljenduda pelgalt seksuaalsetes kontaktides vaid mida sooviksite kogeda lisaks seksuaalsele intiimsusele?

Kuulake ka oma mehe tundeid, mõtteid, arvamusi. Võib-olla on temalgi Teile veel midagi olulist avada, millest seni ei ole osanud ega söandanud rääkida ja mis teie eneste teadmata seisab ikka veel teie mõlema vahel.

Püüdke ka iseendas liikuda andestamise suunas. Andestamine ei peagi juhtuma üleöö, aga selles suhtes võiks liikuda pigem sisemise valmisoleku suunas. Andestamine aitab kibestumisest võitu saada. Väljendage ka oma kaasale enda valmisolekut ja soovi liikuda andestuse poole.

Tegelege selle teemaga teadlikult ja piisavalt intensiivselt. Kui tundub, et teie omavahelises suhtluses lasub ikka veel liiga suur tühemik, siis soovitaksin pöörduda pereterapeudi vastuvõtule. Tavaliselt omab just spetsiaalse ettevalmistuse saanud spetsialist seda õiget pilku nägemaks, mis see on, mis Teid ikkagi veel rõhub ja mis ei lase teievahelisel lähedusel ja suhtlusel pingevabalt ja meeldivalt voolata.

Pereterapeut võib aidata teil mõlemal mõista ka seda, kuidas teie vanemate omavahelised suhted ja mõnetine toimetulematus omavaheliste suhtekriisidega mõjutavad teie pere -ja paarisuhteid tänasel päeval.

Läbi kõige selle hakkate mõistma ja nägema oma olukorda süsteemsemalt, mis aitab Teil enam ka iseendas selgust saada.

Soovin Teile teie paarisuhtes jõudu ja edu liikumaks küpsema armastuse ja sügavama teineteise taasleidmise suunas!

Kaia

raseduskriisi nõustaja ja PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Olen püsisuhtes olnud viimased 6 aastat. Kuna käisin teises linnas koolis, siis koos olime enamasti nädalavahetustel ehk siis kooselu kui sellist meil polnud need 6 aastat, pigem selline visiitsuhe, et nädala sees elasin ühikas ja nädalavahetusel tema juures.

Eelmisel kevadel lõpetasin kooli ja sügisel jäin lapseootele. Praeguseks hetkeks olen 31. nädalat rase ja me ei ela ikka veel koos. Üks tavaline argipäev näeb välja umbes selline: hommikul ärkan tema juures, lähen tööle, õhtul lõpetan ja lähen oma koju (või vanemate koju siis) ja pärast seda tema juurde, et siis hommikul uuesti sama ringiga alustada.

Ettepaneku kokku kolimiseks tegin juba eelmisel suvel, kuid ta nihverdas sellest teemast kuidagi kõrvale. Ja ka praeguses olukorras pole ma saanud temapoolset ettepanekut kokku kolimiseks. Olen võtnud korduvalt üles teema üürida korter jms, kuid ta keeldub sellest kategooriliselt.

Lapsesse suhtub ta muidugi ootusega, selle koha pealt on kõik tore... ta näitab seda välja, et ootab last. Mida sellises olukorras teha, kui olen juba 31. nädalat rase, elan vanematekodus ja mees ei võta tõsiselt n-ö "koduloomisprojekti".

Kas on õigem külma südamega üürida endale korter ja kulutada viimased jäänud kuud pesapunumisele üksi või siis oodata äkki sünnitusmajas, tuleb mehele mõistus pähe ja hakkame siis sünnituse käigus kokkukolimisplaane pidama? Ma lihtsalt ei jõua enam kahe kodu vahet pendeldada, olen seda talle ka öelnud, aga tema arvates on aega veel :S Tänud Teile vastamise eest!

Tere, saan Teie kirjast aru, et olete segaduses seoses oma praeguse olukorraga. Kui seniajani on teie elukorraldus olnud Teile ja Teie elukaaslasele piisavalt sobiv, siis nüüdseks on teie elus lapse sünniga seonduvalt uued väljakutsed, mis vajavad mõlema osapoole poolt kohanemist ja elustiili muutust. Teie lapse isa on küll väljendanud oma ootust ja positiivseid tundeid isakssaamise suhtes, kuid Teie ootused teie ühise tuleviku arengusuundade suhtes on hakanud valmistama Teile pettumusi.

Nüüdseks olete jõudnud oma vajadustes selgusele, et mitme erineva elupaiga vahel liikumine võib lapse sünniga seotult üle jõu käima hakata. Loen Teie kirjast, et seisate dilemma ees, kas jäädagi lootma mehe algatusele ühise kodu loomise suhtes või võtta vastutus iseenda ja oma peagi sündiva lapse eest ning rajada iseendile ja oma lapsele kodu.

PREP – paarsuhtekoolitustel juhime sageli inimeste tähelepanu asjaolule, et elutähtsate küsimuste juures on äärmiselt oluline meie eneste teadlik otsustus. Sageli juhtub meie eludes, et me piltlikult öeldes nagu libiseksime erinevatesse olukordadesse, et asjad lihtsalt juhtuvad meie elus, ilma et me oma elu juhtimisel ise otsustaval moel kaasa räägiksime.

Me võime küll tunda ennast oma elu juhtimisel abituna või oskamatuna, kuid teisest küljest vaadatuna on alati tegemist ka meiepoolse otsustuse küsimusega ja vastutuse võtmisega iseenda elu eest, just selle osa eest, mida meie ise saame oma elus ja ka oma paarisuhtes ära teha.

Paraku peab tõdema, et me saame teha ainult iseenda osa ja mitte rohkem. Me ei saa teha otsustusi ega samme teise osapoole eest. Teist inimest, tema valikuid ning otsustusi saame õppida vaid aktsepteerima. Kui ühise suhte ülesehitamise käigus võib pere juurdekasvu puhul ette tulla, et mõlemad osapooled ei pruugi avaldada oma isikliku elustiili muutuse suhtes võrdset valmisolekut, siis on ühiselt edasiliikumisel ainsaks võimaluseks oma isiklikest vajadustest rääkimine.

Olen kindel, et leiate selguse oma dilemmas ning vastuse Teie küsimusele nii iseenda seest kui ühiste arutelude käigus. Seda juhul, kui tegelete aktiivsemalt iseenda vajadustega ja püüate neid ka oma lapse isale piisavalt selgelt ja täpselt väljendada. Kui aga tundub, et teil on millegipärast keeruline ühise kodu rajamise suhtes kokkulepetele jõuda, siis võib selle teema alt esile kerkida mingi teine, varjatum teema - sel juhul soovitan pöörduda raseduskriisi nõustaja või psühholoogi vastuvõtule.

Sageli aitab just välise professionaalse abi järele pöördumine käsitleda asju, mida võib omavahel olla keeruline arutada ja jõuda uute, selgemate kokkulepeteni. Edu ja jõudu ühise tuleviku ülesehitamisel!

Kaia,

raseduskriisi nõustaja ja PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Olen 18-aastane neiu ja olen oma poisiga koos olnud põhimõtteliselt 2 aastat. Me saime tuttavaks, kui ma olin 13, ja liikusime samas sõpruskonnas. Mõned aastad me ei suhelnud, sest ma kolisin ja tekkisid uued sõbrad. Ja siis kui hakkasime uuesti suhtlema ja olime vanemad, tekkisid tunded, mida varem polnud ja hakkasime käima.

Kuna mu ema on surnud ja isal on uus naine, siis nendega ma koos eriti läbi ei saa. Ja kui me käima hakkasime, siis kolisin tema poole. Kõik oli aastakene korras, tal on superlahedad vanemad ja kõik on minusse hästi suhtunud. Suhe oli poisiga ka hea, vahest ikka tülitsesime, aga kes ei tülitseks. Siis lõpetas ta 12. klassi, alguses ta ütles, et jätab aasta vahele ja läheb tööle, ootab, kuni ma ka lõpetan, et siis saame koos Tallinna minna.

Kuid siiski, ta proovis minu teadmata ja siis ühel õhtul teatas, et ikkagi kolib suve lõpul Tallinna. Nüüd siis ongi olnud sügisest nii, et tema elab Tallinnas ja mina Pärnus tema vanematega. Alguses ma kartsin kohutavalt, et me lähme lahku, et seal leiab kellegi uue vms. Aga algus oli kõik okei, nägime iga nädalavahetus ja vaheaegadel, igatsus oli ikka, kuid suhe pidas vastu.

Aga probleemiks on nüüd see, et viimasel ajal me suhtleme nädala sees järjest vähem, nädalavahetusteti tülitseme tihti, mõlemad oleme muutunud kuidagi ükskõiksemaks. Ja see on minu jaoks nii uus ja teeb haiget. Olen tihti mõelnud, et ei ole mõtet seda suhet hoida, et peaksime mõlemad oma teed minema, kuid ma ikkagi armastan teda.

Ja tavaliselt, kui ta mu kõige rohkem välja vihastab, ja ma mõtlen, et nüüd on lõpp, siis teeb ta alati midagi armsat ja me lepime ära. Vahel tüli sees oleme öelnud üksteisele palju halbu asju, näiteks, et lähme lahku vms, ja kui maha rahunedes sellest räägime, siis ta ei taha seda ja ütleb, et kõik on korras.

Ja nüüd ma ei teagi, mida teha, kas kannatada neid tülisdi ja oodata leppimispäevi (ja ma olen ka mõelnud seda, et kohe on suvi ja me saame palju koos olla ja pole seda erinevates linnades viibimist) või lõpetada see suhe, kannatada lahkuminekuvalu ja alustada otsast.

Ma ei kujuta ette, kui me peaks lahku minema, meil on tulevikuks nii palju plaane, kuid me ei oska lihtsalt enam koos olla. Oleksin abi eest tänulik :)

Tere! Loen teie kirjast, et olete oma suhte pärast segaduses. Koos oldud ajast on tekkinud juba ajalugu, mis teid seob, mängus on ka tugevad tunded ja armastus ning samas olete mõlemad noored, kellele kogu maailm tundub olevat valla. Mida siis teha, kas minna lahku ja lüüa käega, et kui ei suju, siis ei suju või … mõtiskelda oma elu, paarisuhte, pühendumise ja ühise tuleviku üle.

Elu juba ongi selline väljakutsete ja valikute rägastik, kus peame oskama liikuda nii, et see kõik, millega kohtume, ei takistaks meie arengut. Paarisuhte puhul on oluline, et mõlemad pooled teineteist toetavad, seda ennekõike läbi hooliva käitumise ning rasketest asjadest rääkimise.

Teie suhte edasise arengu nimel on oluline, et te omavahel avatult nendest asjadest räägiksite (kuidas teie mõtlete, kuidas suhtesse panustate, kuidas teie partner olukorda näeb, millised ootused on teil paarisuhtele ja teineteisele, mida ta usub ja arvab, mis seda soodustab jne.).

Koos saate mõelda, kas on võimalik kummalgi midagi teha, et teisel kergem oleks. Sellised avatud vestlused on väga olulised läheduse kasvatamisel. Abi võib olla ka paarinõustaja kaasamisest, kes aitab olulisi teemasid esile tuua ning hoida vestluse rahulikku õhustikku. Tarkust ja edu!

Küllike Lillestik

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Sain teada mõned nädalad tagasi oma oodatud rasedusest (esimene laps). Minu mure seisneb selles, et olgugi, et laps on oodatud, ei julge ma rõõmustada ning ei luba ka mehel seda teha. Samuti ei soovi ma sellest teavitada teisi enne, kui see peaks välja paistma, kuna hirm on nii suur.

Samuti suurendavad hirme katkemiste ning haiguste ees erinevad "pereportaalid". Harides end eesolevast, viin kurssi ka enda meest. Sooviksin teada, kas antud hirmud võivad hajuda aja vältel ning ehk teen oma mehele liiga, hoides oma rasedust ainult endale. Kas selline muretsemine varajases staadiumis on "normaalne"?

Lugupidamisega

Teie vastust ootama jäädes.

Tere! Näen, et olete hiljuti teada saanud, et ootate last. Kuigi rasedus oli oodatud, olete Te mures ning ei julge lapseootuse üle rõõmustada. Lapseootusest teavitamisega käib kaasas erinevaid uskumusi, et millal võib ja millal mitte, kuid see on siiski vaid Teie ja Teie mehe otsustada, millal uudise lähedastele, sõpradele, töökaaslastele teatavaks teete - õiget või valet vastust siin ei ole!

Saan aru, et raseduse üle rõõmu tundmast ja toredat uudist teistega jagamast segab hirm. Raseduse ajal tekib paljudel naistel (ka rasedate naiste meestel) erinevaid muremõtteid, kahtlusi, kartusi - kuidas ma tulevikus hakkama saan, kuidas kohanen uue rolliga, kas lapsega on ikka kõik korras, milline ema-isa minust saab jms. Üldjuhul need ei sega igapäevaelu, vaid on selle eluperioodi osaks, sest olukord ongi uus ja tundmatu ning paljud küsimused ootavad vastust.

Hirm on väga lai mõiste, mistõttu on hea võtta endale aega ja süveneda, mis Teie hirmude taga tegelikult olla võib. Ellujäämise seisukohalt võime jagada hirmu ratsionaalseks - sel juhul on ohus Teie elu või turvalisus ning hirmu tunne annab märku, et midagi on vaja ellujäämiseks ette võtta - või irratsionaalseks, kus Teie elu ja turvalisus tegelikult ohus ei ole, kuid hirmutunne annab märku, et väldite või tõrjute midagi, mis tekitab kannatust.

Te kirjutate, et Teie hirm on suur - pange kirja, mida Te tegelikult kardate (mida detailsemalt, seda parem). Võite liigitada oma hirmud kolme kategooriasse:

1. Ma kardan, et ei saa seda, mida tahan.

2. Ma kardan, et kaotan selle, mis mul on.

3. Ma kardan, et mul pole piisavalt.

Analüüsige enda kirjapandut, mis võib neid kartusi tekitada, millega need võivad seotud olla? Mis saaks siis, kui Teil neid hirme ei oleks? Hinnake, kui palju aega Teil kulub (päevas, tunnis vms) muretsemisele ning mis võiks olla see, millele/kellele Te selle aja tegelikult võiksite pühendada?

Kuidas Teie olukord muutuks, kui muretsemise asemele tuleb uudishimu? Juhul, kui hirm hakkab segama igapäevaelu ja toimetulekut, on Teil alati võimalus pöörduda psühholoogi või raseduskriisi nõustaja poole.

Uudishimulikku meelt soovides,

Leie Klaar

raseduskriisi nõustaja

Tere, Minu (16) küsimus seineb selles, kuidas valust üle saada? Nimelt hakkasin oma poisiga (20) käima novembris (meil kaugsuhe). Alguses tegime kohe selgeks, et tema suitsu ei tohi teha, kuna mul on astma. Sai väga hästi hakkama, kuni saabus veebruar ning tal tekkis lihtsalt isu (nii ta mulle ütles). Tegi esimese suitsu ära, siis juba järgmine nädal teise jne.

Mina sellest ei teadnud muidugi midagi. Tuli siis märts ning mul oli vaheaeg, olime siis nädal aega minu vanaema juures ning meile tuli külla ka veel mu sõbranna paariks päevaks. Poiss ei tahtnud meiega olla ning ütles, et läheb õue jalutama. No ma arvasin, et las lähe, me siis niisama toas lobiseme.

Hiljem, kui tuppa tuli, siis tundsin suitsuhaisu, ta eitas ning ütles, et sõbranna suitsuhais, sest ta suitsetab ju trepikojas, mina muidugu uskusin seda juttu, sest ma uskusin ainult teda !! Sõbranna ütles ka mulle, et ta tundis seda lõhna, aga ma veensin teda ümber, et ta ei suitseta ja ta ei valetaks iial mulle.

Ta käis suht tihti õues jalutamas. 4 päeva hiljem küsisin otse niisama huvi pärast, millal ta viimati suitsu tega ja ta vaatas mulle kurvalt otsa ja ütles ,,siis kui sul vaheaeg oli.'' Ma sain nii vihaseks ja nutt tuli ka veel peale, aga hoidsin ennast tagasi ja saatsin ta bussi peale. Ei suhelnud temaga 2 päeva.

Niisiis helistasin sõbrannale ja küsisin, et kas tema arvab , et mu poiss suitsetab, ning siis ta ütles, et ta tegi koos temaga suitsu. Ma sain siukse hoobi südame! Minu poiss pole mulle öelnud midagi. Ta valetas mulle terve kuu, sest ta ütles mulle koguaeg nii hea on, ma ei suitseta, mul pole isu jne.

Ta oli kogu aeg minuga koos ja valetas lihtsalt mulle, see on nii jube. Ma kuulsin kogu tõde sõbrannalt, et mu poiss oli kogu aeg mulle valetanud, ta peitis mu vanaema juures suitse kuuris. Kõik oli lihtsalt nii jube, terve mu elu varises kokku. Ma ei suutnud muud mõelda, kui et ta koguaeg valetas mulle. Kogu aeg... Kui küsisin, miks ta nii tegi, ütles ta, et ta ei tahnud asja hullemaks teha..

Mu usaldus tema vastu kadus.. Kui me kokku saime, siis ma ainult nutsin tema ees, sest minu jaoks ei olnud ta enam see sama inimene, tema puututused polnud samad ega isegi silmad mitte - need olid valetaja omad. Karm lugu, aga ma andestasin temale .. Aga ikkagi usaldusega on meie suhtes nihu, ma ei saa teda mitte kuidagi usaldada . Ja see, et ta ikka suitsu teeb viib mind endast välja. Ta ei tee küll palju, üks võib-olla päevas või nädalas, aga ikkagi. Ta küsis veel, kui ta ei suuda seda maha jätta, kas siis on lahkuminek? Mida ma selle peale peaks ütlema?

Tere! Saan aru, et olete emotsionaalne ja pettunud, sest teie sõber on petnud teie usaldust. Usalduse kadumisel saavad löögi ka turvatunne ja kindlus. Seega on teis tekkinud tugevad emotsioonid täiesti mõistetavad. Teie kirjast on näha, et olete väga haiget saanud, et ta teiega ei suutnud aus olla ning et teadmine tema tegudest jõudis teieni läbi teie sõbranna. Saan aru, et otsite endas vastuseid kõhklustele, kuidas edasi minna (kas koos või mitte), kuidas saaks usaldus taastuda jne.

Nüüd enne kui alustada nn. päriselt andestamise protsessi, tuleks vastata endas mõningatele küsimustele. Kas see kokkulepe, mis te lõite, et ei suitseta enam, oli ikka kahepoolne? Või oli see olukord, kus ta andis lihtsalt teie soovile järgi ning mõtiskles enda peas, et see, kui ta suitsetab, kui teiega koos ei ole, ei kahjusta ju teid.

Teie sõbra jaoks võib olla see suur segadus, sest ta ei saa aru, kuidas se,e kui ta on teist kaugel ja suitsetab, teie tervisele võiks mõjuda. Üllatavalt tihti tehakse paarisuhtes kokkuleppeid, mis on ainult ühepoolsed ja tegelikult läbi rääkimata. Kuna armununa on nii oluline olla inimese meele järgi, kellesse armusid, siis tunduvad kõik lubadused võimalikud.

Tuleks ka küsida endalt, miks on nii oluline, et ta loobuks suitsetamisest. Kas see on vajalik selleks, et tegelikult on teil ka vastunäidustus suhelda inimestega, kes suitsetavad (kas siis teie juuresolekul või harva teist eemal viibides) või vajate te tunnet, et keegi loobuks millestki (mis on tema harjumus ja valik elus, kuigi temale endale kahjulik) teie nimel?

Kas te soovite teda muuta? Või kindlustada oma turvatunnet ….

Nüüd siis andestamisest. Kui te olete teinud otsuse andestada … siis on väga oluline otsus ning need tunded, mida te kirjeldate, vägagi tavapärased. Küsige endalt: mis on see, mida ma pean andestama? Kas see, et ta suitsetab, ja tundub, et pole valmis loobuma, või see, et ta pettis teie usaldust ning ei rääkinud teile tõtt?

Ehk siis esimesel juhul peate te mõtisklema, kas soovite olla koos inimesega, kes mis iganes põhjusel vajab suitsetamist. Ning teisel juhul on tegu andestamisega. Teie kirjast ei tule välja, kas ta on ka andeks palunud, sest sellel on andestamise juures suur tähtsus.

Pole ebatavaline, et naised kipuvad meestele andestama nii, et neilt pole andeks palutudki, ja siis ka on väga raske endas tekkivaid tundeid ohjeldada. Niisiis on teil vaja suhelda veel kord sellel teemal. Rääkida lahti, mis teie mõlemaga toimus ning mida te mõlemad arvate juhtunust ja kuidas tulevikku näete. Usaldust on kergem üles ehitada siis, kui mõlemad osapooled kannavad oma tegude eest piisavalt vastutust.

Edu ja tarkust edaspidiseks!

Küllike Lillestik

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, minu mure on ehk veidi teistlaadi kui teised siin. Olen 30-aastane vaba naisterahvas. Viis aastat tagasi läksin lahku oma elukaaslasest teise naise tõttu. Pärast lahkuminekut ei ole enam julenud kellegagi seksida. Praeguseks on tekkinud austaja, kes tahaks ehk minna kaugemale, aga pelk mõte sellest, et peaksin temaga seksima, tekitab paanikat.

Ma pole ei tea mis peenike, aga enne pole see mind küll takistanud. Endise mehega koos olles kaalusin üle 10 kilo rohkemgi. Samuti on üle kõhu kole arm, mis ei ole absoluutselt esteetiline. Ei oska öelda, kas mu kartus on tingitud just kehakaalu pärast, aga lihtsalt ei suuda enam mõeldagi sellest, et peaksin kellegi ees lahti riietuma.

Olen viimased 5 aastat tõrjunud mehi eemale just sellepärast, et mitte anda nendele asjatuid lootusi. Olen rääkinud oma murest sõbrannadele, aga nemad ei saa aru. Nad ei saa aru, mida ma kardan. Kui isegi teaks. Psühholoogide jaoks pole mul raha. Kerge oleks ennast aidata, aga lihtsalt ei oska. Mida peaks tegema?

Tere, Saan aru, et teid ajab segadusse teie enda hirm lähedasemate suhete ees. Pärast suuri pettumusi ja lahkuminemisi võib tekkida küll selline olukord ja aeg, et ei julge enam intiimsuhteid luua, enam miski ei tundu võimalik (alates kehakaalust kuni üldise enesehinnanguni välja).

Kuid viis aastat elada ilma lähisuheteta, intiimse läheduse ja armastuse jagamiseta, armastust kogemata, tundub liiga pikk aeg ühe noore naise jaoks. Mida siis teha enda heaks? Alustage sellest, et mõtlete läbi, mida te lähisuhetelt ootate ning mille eest suhteid vältides põgeneda püüate.

Kas see on ainult kehakaal ja atraktiivsus? Või hoopis enesekaitse, et ei saaks enam haiget. Kui palju te üldse usute, et inimesed on võimelised elama pühendunult ühele partnerile, paarisuhtele, teineteisele, olema truud ja lojaalsed? Mis juhtub teiega, kui kohtute ebalojaalsusega? Kus te olete seda varem kogenud, et inimesed teid veavad alt?

Te kirjutate, et ka praegu on teil tekkinud austaja, kes sooviks teiega intiimsemat suhet. Soovitan teil temaga ausalt ja avatult rääkida. Tema saab olla teile toeks, et mis on teie sügavad hirmud ning kuidas neist samm-sammult üle neist ning hakata jälle elu ja inimesi usaldama. Soovitan teil ka ikkagi pöörduda nõustaja või psühholoogi poole, nii on ehk kiiremini võimalik leida üles tee, et hakata jälle elu ja inimeste usaldamine.

Edu ja tarkust,

Küllike Lillestik

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Olen oma mehega koos juba 5 aastat. Meil on kaks toredat last (poiss 3-aastane ja tüdruk 8-kuune). Armastan väga oma perekonda ja meest. Ta on väga hooliv, pingutab väga pere nimel, ostis maja jne). Kõik oleks nagu ok, aga need riiud, mis meie vahel toimuvad, on väljakannatamatud.

Alati ta süüdistab mind kõiges, et mina olen kõikides riidudes süüdi, et kõike põhjustan ainult mina! Näiteks selline lugu. Olen lastega kodune, alati on toad puhtad, pesu pestud ja triigitud, söök laual, hoolisen enda välimuse eest, käin ülikoolis jne. Ning ühel õhtul tuleb ta koju ja ütleb, et miks mul pole suppi keedetud, et ma ju tean, et talle maitseb supp kõige paremini (mul oli tehtud kana ja kartulipuder - söök oli ju valmis). Ütlen siis, et mul polnud kodus porgandit ja sibulat, et ilma nende komponentideta ei maitse supp nii hästi jne.

Tema seepeale, et miks ma jälle hakkan ennast õigustama, kus pole õigustust, et miks ma lihtsalt ei tunnista, et käitusin valesti ja olen lihtsalt laisaks läinud jne. Ja hakkab pihta. Siis ta ütleb, et tal on nii kõrini, et ma alati peedistan teda, et ma ju lubasin eelmine kord, et selliseid tülisid enam ei tule ja ma ei hakka ennast õigustama seal, kus õigustuseks pole kohta jne.

Siis läheb asi nii jubedaks, et ma lõpuks tunnistan, et jah anna andeks, et ma nii käitusin, võtan süü omaks. Ja selliseid tühiseid tülisid on meil peaaegu iga nädal. Ta alati surub mu nurka ja ma tunnistan oma viga (kuigi arvan, et ma pole ainuüksi süüdi). Siis ütleb ta, et näe, kui palju ma tülisid alati põhjustan oma põikpäisusega, et ma vaidlen ja õigustan ennast seal, kus mul õigustust pole.

Ja neid kordi ta alati meenutab, meenutab kõike, mida ma talle teinud olen - nii palju hingevalu jne. Et ma ju ise eelnevalt tunnistasin oma süüd jne. Vahel ütleb ta, et ta mõõt on täis, ta jätab mu maha ja ei hoolitse minu eest enam, et hoolitseb vaib laste eest. Muidugi ei taha ma, et ta mu maha jätab - armastan teda väga!

Siis pakub ta välja, et näe, ta annab mulle rihmaga või vitsaga vastu tagumikku ja siis unustame kõik ja lähme eluga edasi, et need hoobid pole midagi võrreldes selle hingevaluga, mida ma talle koguaeg põhjustan. Siis saan ma 2-3 jubevalusat hoopi (nii, et triibud jäävad nädalaks ajaks kehale), mul on väga valus. Siis ta kallistab mind, rahustab, lohutab ja kõik on ok järgmise korrani.

Ja kui proovin talle selgeks teha, et riius on alati kaks osapoolt süüdi, kostab ta selle peale, et ei, tema ei ole süüdi, et süüdi olen ainult mina - mina olen iseenda vaenlane!

Ja veel on meil ka seksiga probleeme. Kuna minu mees on tööalaselt ära kaks nädalat ja kaks nädalat kodus, tahab ta seksida 3 korda päevas ja seejuures pean alati teda ise paluma ja tahtma. Vahest mul lihtsalt pole tuju, siis ta solvub. Siis ta tahab, et oleksin temaga alati aus. Kuid kui ma olen aus ja ütlen, et ma täna ei taha - olen väsinud, siis ta solvub ning tekib jälle suur tüli!

Kui seletan talle, et naise ja mehe erutus on erinev, et naine vajab rohkem aega keskendumiseks seksile, ilusaid sõnu, komplimente ja võib-olla vahest ka mingit muutust (kutset lihtsalt jalutama või restorani), kostab ta selle peale, et ära aja udu, kui naine armastab, siis ta tahab ka seksida.

Ma olen meeleheitel ja ei tea, mida teha. Mul on juba sellest närvitsemisest närvihood, ekseem nahal ja migreen ning tema ütleb, et olen ise oma hädades süüdi. Palun andke nõu, ma ei taha oma perekonda lõhkuda, armastan oma meest väga, temas on ka väga palju head!

Tere! Saan aru, et olete mures oma paarisuhte ja iseenda pärast. Teie kirja lugedes saan aru, et te olete juba viimase piirini viidud ning ei talu rohkem, et teiega nii käitutakse (loen teie kirjast ka seda, et targa naisena te teate, et see pidev hirmu all elamine, enese allasurumine, närvilisus võivad olla teie peavalude ja ekseemi põhjuseks).

Mis siis teha enda aitamiseks? Soovitan lugeda vastavat kirjandust, mis aitab aru saada teie olukorrast paarisuhtes. Lundy Bancroft "Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed", Becker, Gavin de. „Kuidas tajuda ohtu.“, Perttu, Sirkka jt. „Ava silmad!: käsiraamat vägivalda kogenud naistele.“, Norwood, Robin. „Naised, kes armastavad liiga palju.“

Soovitan lugeda ka seda. Kui olete lugenud ja oskate hinnata, kui tõsine on teie olukord ning mehe emotsionaalse ja füüsilise vägivalla käitumine, soovitan teil otsida abi spetsialistidelt. Kas see tähendab kohe perekonna lõhkumist? Selles ongi teil vaja selgusele jõuda. Teie vastutate enda ja oma laste eest. Teie saate aidata ennast ja oma peret, et ei jätkuks teie jaoks vastuvõetamatu olukord.

Meelekindlust ja usku enesesse!

Küllike Lillestik

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja, psühholoog

Minu paarisuhtes on üks väike probleem:( Ja see on see, et miks ei ole meie öösuhtel veel tulemusi - kas võib nii olla, et üks meist on viljatu? Oleme koos väga õnnelikud, kuid sooviksime väga endale üht pisikest, kelle eest hoolitseda.

Tere! Lastetuse (viljatuse) e. infertiilsuse all mõistetakse olukorda, kus paaril ei ole vähemalt aasta kestnud regulaarse suguelu järel tekkinud rasedust. Erinevate andmete kohaselt puudutab see iga viiendat koos elavat paari Eestis, seega 10-15 protsenti paaridest.

Lastetus võib olla esmane e. primaarne (varasemad rasedused puuduvad) või teisene e. sekundaarne (lastetus on tekkinud varasema raseduse järel). Paari lastetus on 30 protsendil juhtudel tingitud naise viljatusest ning 30 protsendil juhtudel mehe viljatusest.

Ülejäänud 40 protsendil juhtudel on põhjused mõlemapoolsed või jäävad selgusetuks. Soovitan Teil esmalt käia ära naistearsti vastuvõtul, kes määrab vajalikud analüüsid ja uuringud, mille alusel saate juba teha järgmisi samme. Lisainfot saate lugeda näiteks www.viljatus.ee.

Kõike paremat soovides

Leie Klaar

raseduskriisi nõustaja

Tere, Ma ei teagi, kust kohast alustada.. Mureks on suhted meestega.. Nimelt läksin umbes pool aastat tagasi lahku oma elu esimesest armastusest - tema soovis lahkuminekut. Elasin seda väga rängalt üle, võtsin umbes 10 kilo alla ja siis samas ka juurde, ka keskendumisvõime oli häiritud (on tegelt siiani). Olles neli kuud temast lahus olnud, tutvusin ühe erakordselt toreda noormehega, kes on minust küll märksa vanem, aga samas see vanusevahe ei häiri mind. Ta lihtsalt oskab olla oma eale vastavalt väga lapsik ning see meeldib mulle .. ja ma olen ka n-ö selle positiivse ellusuhtumise tagasi saanud ja ka elus on hakanud enam-vähem kõik laabuma.

Kuid nüüd siis mure.. Olles selle teise noormehega koos, ei tunne ma seda, mida tundsin oma endisega, mingeid liblikaid ega ka sellist hella või magusat tunnet ei ole südames. Ja seetõttu kardan, et kasutan teda hoopis oma südame ravimiseks ning kui see on tehtud, siis heidan ta kõrvale. Kas on selline variant olemas või kujutan ma seda kartusest endale lihtsalt ette?

Ma siiralt ei taha talle haiget teha, sest tean, et tema minu vastu ükskõikne ei ole.. sõnades pole ta seda küll öelnud , aga näen ta silmadest, et ta hoolib minust.. Ma ei taha olla see vastik mõrd, kes ühe äärmiselt hea inimese südame murrab, kuna ei oska iseendas selgusele jõuda. Kas võib olla põhjus selles, et ma kardan ennast taaskord avada, et ma kardan saada uuesti haiget?

Ma ei ole tema vastu täiesti ükskõikne, ta on mulle kalliks saanud ja ma hoolin temast väga, isegi igatsen teda aeg-ajalt:). Ja nüüd muidugi see, et kui minu endine kuulis mu sugulastelt, et ma olen enda kõrvale kellegi uue leidnud, siis avastas tema, et armastab mind ikka veel. Saatis mulle sõnumeid, kirju ja helistas, kirjeldades igal võimalikul moel oma kahetsust sellest, et minust loobus ja kui väga ta mind igatseb ning kui eriline ma tema jaoks olen jne.

Tunnistan, et ma ei ole ka tema vastu täiesti ükskõikne, ikkagi minu elus esimene mees ja tean, et ta jääbki minu südames erilisele kohale. Kuid kas ma peaksin talle võimaluse andma ning uuesti suhte looma või tuleb vana supp jätta sinna, kus ta oli, unustatud peaaegu?

Ja kas minu kartus, et minu eks tahab mind tagasi ainult sellepärast, et ta ei taha mul õnnelikuks lasta saada, on põhjendatud? Ta on mulle öelnud ka , et ma olen tema oma jne .. Kas ta lihtsalt oamnditundest tahab mind tagasi? Usun ise, et kõige targem oleks aeg iseenda jaoks maha võtta ja selgusele saada, aga kui pea on nii sassis nagu ta mul on, siis ei saa sellest mõtlemisest mitte midagi head tulla ..

Tean, et tuli segane kiri, aga oleksin väga tänulik, kui saaksite minu küsimustele vastata. Ehk siis - kas luua uus suhe või suunduda tagasi vana juurde, sest temaga veetsin ma koos oma elust neli aastat, selle aja jooksul õppisin ma palju ja kasvasime kokku.. Appi, aidake mind, ma lihtsalt ei jaksa enam .. tunnen , et minu pea tahab lõhkeda.. Või peaksin üldse üksi olema?

Tere! Loen Teie kirjast, et olete sattunud oma elus sellisesse kohta, kus tuleks teha väga selgeid ja otsustavaid valikuid. Teie eelmine suhe lõppes pool aastat tagasi ja selle lõpetamine ei olnud Teie isiklik valik. Suhte lõpetamise algatas tol korral mees, kelle kohta kirjutasite, et ta oli esimene armastuse Teie elus. Kirjutasite ka, et elasite sel eluperioodil lahkuminekut väga rängalt üle ning see kogemus kahjustas teatud mõttes ka Teie psüühilist ja vaimset heaolu ning tervist. Oma tervislikku seisundit kirjeldades tõite esile kaalukõikumise ja keskendumishäired, mis võivad viidata depressioonisümptomitele.

Neli kuud pärast küllaltki valusat lahkuminekut alustasite uue suhtega. Loen Teie kirjast välja, et uus inimene Teie elus on aidanud Teil jõuda teatava stabiilsuse ja üldisema rahulolutundeni. Samas saan aru, et ehkki Teie tunded selle uue noormehe suhtes on soojad ja hoolivad, ei tunne Te oma uues suhtes olles selliseid tugevaid tundeid, mida tavaliselt kirjeldatakse siis, kui ollakse sügavalt armunud.

Järgmiseks väljakutseks Teie elus on saanud Teie endise kaaslase soov suhet taastada. Loen Teie kirjast välja ka seda, et Teie ekssõber kasutab Teie tähelepanu võitmiseks vägagi intensiivset kanalit – tundeküllaseid kirju ja sõnumeid täis kahetsust, igatsust ning kauneid sõnu oma tunnetest ning jätkuvast armastusest, mis kahtlemata võivad Teie enesehinnangut ja pilti iseendast kohati ka üsna tugevasti mõjutada, nähes ennast taas erakordse ja ihaldusväärse naisena, keda on võib-olla isegi pjedestaalile tõstetud.

Loen Teie kirjast välja mitmeid küsimusi ja murekohti, mida liigitan ja käsitlen siis alljärgnevalt vastavalt teemadele. Tegelikult on kõik vastused nendele küsimustele Teis endas juba olemas. Minu kui kirjanõustaja osa on aidata avardada mõningaid vaatenurki ja läbi toetavate küsimuste leida Teil enda jaoks üles kõige sobivam teeots, mida mööda edasi liikuda.

Lahkuminek kui protsess: suhte lõppemisega on sageli seotud kaotusvalu ja „leina“ läbimisprotsess, mida võivad võimendada hüljatuse ja eneseväärtustamisega seotud vastuolulised tunded. Siit ka teatav hirm, mida kirjeldate – äkki olete uut inimest oma elus kasutanud lihtsalt n-ö üleminekusuhtena, et iseennast ja oma elu tasakaalustada ja leida taas turvatunne ja usk iseendas väärtusesse?

Nii, nagu kõik teisedki kriisiolukorrad sisaldab ka see valulik protsess endas võimalust pöörata läbielatud valulised kogemused kasuks oma isiklikule arengule. Tähtis on mõista oma osa suhte ebaõnnestumisel, aga analüüsida ka seda, missuguste aspektide juures võis lõppenud suhe osutuda Teie vajadustele mittevastavaks.

Head küsimused iseendale oleksid seejuures: kui rahuldustpakkuv oli lõppenud suhe minu jaoks tegelikult? Sageli oleme suhte jooksul muutunud leidlikeks kõikvõimalike vabanduste ja õigustuste väljamõtlemisel selle asemel, et vaadata ausalt otsa suhte nendele aspektidele, mis meile tegelikult rahulolu ei paku.

Võib-olla on eelnevas suhtes esinenud vägivalda või üleliigset kontrolli ning võimumänge, mida me seni ei ole julgenud endale tunnistada? Kas lõppenud suhe rahuldas minu kõige sügavamaid vajadusi turvatunde, tunnustuse, austuse ja hoolivuse järele? Missugustele ühistele põhiväärtustele oli meie omavaheline suhe rajatud? Mis on see toetav ja väärtuslik kogemus, mille soovin lõppenud suhtest kaasa võtta? Mis on see, mida tahaksin kindlasti teha järgmises suhtes teisiti?

Lahkuminekuga seotult leiname me sageli oma unistuste ja ideaalide kokkukukkumist. Samuti seni valitseva pildi ja aruaamise purunemist nii iseendast kui oma partnerist. Raske on taluda mõtet iseenda või oma isiklike valikute läbikukkumisest. Partner ei osutunudki selliseks inimeseks, kellena teda seni nägime. Ootuste ja tegelikkuse vahelise vastuoluga on sellisel puhul keeruline leppida. Uuringud on täheldanud äsja lahkuläinute puhul sageli ebatervet ja ohtlikku käitumist, hoolimatust iseenese suhtes, ebaregulaarset toitumist jne.

Lahkuminekut võidakse kogeda kui olukorda, kus keegi väljapoolt nagu korraldaks sinu elu ja teeks sinusse puutuvaid otsuseid ning ise tuntakse oma võimetust ja abitusetunnet isiklike elumuutuste juures kaasa rääkimisel. Olukordades, kus ei näi olevat mitte mingisugust lootust, et asjad lähevad hästi, võib jätkuv stress kasvada üle depressiooniks. Kui kogete jätkuvalt suuri kaalukõikumisi ja keskendumishäireid, siis oleks mõttekas pöörduda depressioonikahtlusega perearsti poole, kellega koos saate panna paika raviplaani.

Oluline oleks liikuda selles suunas, et Teie poolt kirjeldatud tervisehäired ei hakkaks varjutama Teie käesolevat hetke ega ka tulevikku. Võib tõesti juhtuda, et lahkuminekul leitakse endale nn üleminekusuhe, inimene, kes täidab tervenemise käigus partneri rolli kõrval ka terapeudi rolli. Seetõttu soovitavad spetsialistid võtta lahkumineku järgselt pigem enam aega iseenda jaoks, töötades teadlikult kas iseseisvalt või koos psühholoogi või terapeudiga läbi oma lõppenud suhte erinevaid asjaolusid, samuti raskeid ja vastakaid tundeid.

Aktiivne ja paindlik tegutsemine aitab jõuda kiiremini lahkumineku tegeliku aktsepteerimiseni. Võib aga ka olla, et oletegi leidnud endale kõrvale inimese, kes suudabki olla ehedalt kontaktis nii iseenda kui ka teie sügavamate vajadustega. Siinjuures võib Teie kahtlusi suurendada hoopis konflikt stabiilsuse ja seiklusliku ebakindluse vahel, mis peegeldab tegelikult hoopis kahe suhte erinevat olemust? Missuguseid väljakutseid esitab lahkuminek meie isiklike piiride kehtestamisele?

Teie puhul siis konkreetsem küsimus – kas tunded, mida te mõlemad oma ekssõbraga teineteise suhtes tunnete, võiksid saada edasiviivaks jõuks teie ühise tuleviku suunas või on siin tegemist pigem minevikku jääva looga seotud lõpetamatuse tundega?

Samuti kahtlete, kas Teie ekssõbra poolt väljendatud ülevoolavad tunded ei peegelda tegeliku armastuse asemel hoopiski mitte temapoolset omanditunnet Teie suhtes? Seda eriti nüüd, kus olete hakanud oma elu taas paika saama.

Lahkuminek tervikuna on protsess, mille käigus lõpetatakse senine suhe ning mis hõlmab abikaasade üksteisest eraldumisega seostuvate sotsiaalsete, juriidiliste, emotsionaalsete ja majanduslike aspektide läbitöötamist. Kui suhted on alanud kuidagi „libisevalt“, kui sündmuste jada on suhte alguses kujunenud ilma väga selgete kokkulepeteta, mis olemuslikult kaasneb eriti just vaba kooseluga, siis ei aita mõtteviis – pole abielu, pole ka lahutust ega lahkuminekuga seotud kriisireaktsiooni.

Määramatus suhete kujunemisel võib tekitada suuremat määramatust ka nende lõppemisel. Igal juhul kaasnevad suhtele asetatud ootuste purunemisega valusad emotsionaalsed tagasilöögid. Mida enam me lubame endale leinaprotsessi läbimist ja saame teadlikuks lahkuminekuga seotud tunnetest, seda sügavamalt ja põhjalikumalt suudame läbi kogetu jõuda ka stabiilsuse ja meelerahuni.

Üks oluline osa tervenemise juures on selgete piiride kehtestamine. Lahkumineku korral võivad muu hulgas ka emotsionaalsed piirid jääda küllaltki pikaks ajaks häguseks. Siinkohal võib abistavaks ja selgusttoovaks olla see, kui otsida vastust küsimusele – kas oma tänases elus kogen ma piisavalt lähedust, soojust, mõistmist, armastust, sümpaatiat ja aktsepteerimist, et suudaksin seda pakkuda ka teistele.

Missugune minu vajadustest on täna siiski rahuldamata? Missuguse vajaduse rahuldamissoovist kõnelevad need tunded, mida ma kaldun tundma oma ekssõbra suhtes? Või on ikkagi tegemist sellega, et minevikusuhe on selgelt ja üheselt lõpetamata? Selline määramatu olukord annab ruumi erinevatele manipulatsioonimängudele.

Armumine ja armastus: Mis on neis kahes tundes ühist? Mis neid eristab? Kas hea suhe, tõeline armastus, peaks alati saama alguse kirglikust armumistundest? Viimane küsimus iseloomustab ka Teie kahtlusi oma praeguse suhte õnnestumises ja teie ühise tuleviku osas oma praeguse poiss-sõbraga. Armumine on selgesti erinev sellest, mida me kutsume armastuseks, samas on need fenomenid sama selgesti ka omavahel seotud.

PREP – paarisuhtekoolitusel kirjeldame sageli nendest fenomenidest rääkides kujundlikult, et armumise ja armastuse vaheline seos on võrreldav lendamise ja maandumisega, kõrgel õhus hõljumise ja uues kohas turvaliselt maandumisega.

Teine võrdkuju võiks olla seos õie ja vilja vahel: vili areneb välja õiest, kuid pole sama mis õis. Kui miski on valminud viljaks ei ole ta enam samasugune nagu siis, kui ta oli õis. Õie ja vilja võrdkuju kirjeldab hästi armumist, mis toob kaks inimest kokku ning eelneb armastusele. Lääne kultuuriruumis kirjeldataksegi tüüpilise suhte algust ja arengut just niisugusena.

Teistes kultuuriruumides ei pruugita armumist suhte alustajana üldse rõhutada. Abielu võidakse korraldada ka mehe ja naise vahel, kes varasemast teineteist ei tunnegi, kuid kes ümbruskaudsete arvates peaksid omavahel hästi sobima. Üks india naiskirjanik on kord öelnud, et Läänes alustatakse suhet lõõmavate tunnetega, mis aja möödudes võivad hääbuda vaid hõõguvateks süteks või kustuda sootuks, samas kui Indias alustakse suhet vaid hõõguvate sütega, mida saab aja jooksul lõkkele puhuda ning sütitada suure leegi.

Niisiis ei pruugi sügava armastuse tekkeks tunda kohe päris suhte alguses kõhus seda imelist tunnet, aga me võime aja jooksul ja inimest tundma õppides temasse üha enam ka armuda. PREP toob välja ka selle, kuidas me kaldume omama erinevaid hoiakuid tundes neid sarnaseid, aga samas ka nii erinevaid tundeid.

Armumine on emotsioon, mis tundub täiesti erakordne, ning selles on ruumi vaid kahele. Armunud seisundis mõtleme ja tegutseme me tegelikult hoopis teistmoodi kui tavaliselt ning see ei tähenda ainult teistmoodi mõtteid, vaid ka täielikult erinevat mõttelaadi. Teist inimest ja maailma nähakse hoopis teises valguses.

Armununa näeme end idealiseeritud kujul, me jumaldame seda, kuidas teine pool meid ülistades näeb. Armastuse tuumaks on paari suhtumine ja hoiakud teineteise suhtes. Armastuses suhtutakse tunnustavalt, toetavalt ja aktsepteerivalt: aktsepteerimine teeb armastamise võimalikuks, samas teeb armastamine meid aktsepteerivaks.

Selleks, et oleks võimalikud muutused, areng ja loovus meis endis ja meie partneris, peame olema võimelised end teise maailma asetama, teineteisest aru saama ja teineteist toetama. Toetamine ja aktsepteerimine aitab meil ka iseend piiritleda, iseendaga sügavamat kontakti saada, mis on omakorda vajalik selleks, et kedagi teist tunnustada ja teisest aru saada.

Lugedes neid mõtteid armastuse ja armumise kohta, siis missugune äratundmine tekib Teis analüüsides ka Teie kahe suhteliselt erineva suhte kvaliteeti? Ja mis on see kvaliteet, mida Teie oma elus enam sooviksite kogeda?

Uue suhtega alustamine: millal oleme selleks valmis ja missuguseid vastuolulisi tundeid või isegi hirme võime võtta uude suhtesse kaasa oma eelmistest (sh. negatiivsetest) kogemustest? Kuidas varjutab algavat suhet meie kartus saada taaskord hüljatud ja haavatud, eriti olukorras, kui oleme lubanud kedagi iseendale väga lähedale?

See võib tõepoolest niimoodi olla, et kanname minevikukogemused uude suhtesse üle ja võtame uusi kogemusi vastu läbi minevikusuhtes saadud valusate kogemuste filtri. Seetõttu ei peakski suhte lõpu korral minevikule mõeldes takerduma vaid kibestumisele, mida tekitas mahajäetuse tunne. Minevikusuhtest tasub kindlasti võtta kaasa enam häid ja toetavaid kogemusi, seda, mis tegi selle suhte erandlikuks ja harukordseks Teie jaoks.

Negatiivseid kogemusi tasub käsitleda enam kui õppetunde, mida korralikult läbi töötades jõuame inimsuhetes järgmisele tasemele, uuele arenguastmele. Kui suudame asetada möödunud suhte rahulikult oma mälestustes teiste minevikukogemuste kõrvale, ilma, et sellele mõeldes tabaks meid eriline valu või pettumustunne, siis oleme jõudnud oma leinafaasiga kohanemise ja leppimise faasi.

Rahu ja leppimise faasis võib hakata taastuma usaldus maailma vastu ja tekib usk, et elu kannab. Uude suhtesse sisenedes oleks mõttekas asetada minevikulood ja mälestused kõrvale ning keskenduda pigem käesolevale ajaperioodile ja tuleviku ülesehitamisele, nüüd juba hoopis uuele kvaliteedile keskendudes. Ja veel kord - vajadusel ja võimalusel tasuks siiski kogu selle protsessi juures ka nõustaja või terapeudi juurde pöörduda. Professionaalne kõrvalpilk aitaks iseendas sügavamat selgust saada.

Läbitunnetatud valikuid soovides,

Kaia

PREP - paarisuhtekoolitaja

Olen yritanud juba pea aasta rasedaks jääda, kuid siiani pole veel midagi, harrastan oma mehega seksi pea iga õhtu. Kas ma peaks arsti juurde kontrolli minema?

Tere, Saan Teie kirjast aru, et soovite jääda lapseootele, kuid Teil ei ole see viimase aasta jooksul õnnestunud. Kindlasti soovitan Teil pöörduda arsti poole. Üldiselt peetakse kontrollimist vajavaks viljakushäireks juba seda, kui 6 kuu vältel ei ole õnnestunud lapseootele jääda.

Põhjuseid mitterasestumiseks võib olla mitmeid ja erinevaid. Kui arsti poole pöördumine ei anna koheseid soovitud tulemusi ja viljakusravi lükkub pikema perioodi peale, soovitame pöörduda ka raseduskriisi nõustaja poole silmast-silma nõustamisele, kuna mitmed viljakushäired võivad olla seotud ka psühhosomaatiliste probleemidega.

Edu ja jõudu soovides!

Kaia Kapsta,

raseduskriisi nõustaja

Ma olen 14aastane tüdruk ja mulle väga meeldib üks poiss, aga ma ei tea, kas ma talle meeldin. Kuidas ma seda teada saaksin?

Tere! Sinu kirjast saab aimu, et oled teadmatuses, kas Sinu tärkavad tunded leiavad poisis oodatud vastukaja. Kahjuks ei ole võimalik välja lugeda, kui sageli ja millises keskkonnas (milliseid kanaleid pidi) te suhtlete.

Tõsi ta on, et teise inimese mõtteid lugeda on keeruline (tegelikult peaaegu võimatu). Keeruliseks teeb olukorra veel seegi, et selles vanuses peljatakse tunnetest rääkida ning neid välja näidata ning käitutakse sageli vastupidiselt või rõhutatult ükskõikselt.

Kui suhtlete otse (st mitte ainult interneti vahendusel), annab meeldimisest märku Sinu lähenedes muutuv kehakeel või kõne tempo ja hääletoon. Sõltuvalt temperamendist muutub mõni noormees sümpaatse tüdruku juuresolekul silmatorkavalt jutukaks ja rahutuks või vastupidi väga endassetõmbunuks.

Kui teil on ühiseid tuttavaid, siis nad märkavad seda muutust ja neilt ehk tasukski ääri-veeri tausta uurida. Lihtsaim ja järeleproovituim viis suhtes ja sobivuses selgusele jõuda on suhelda. Võta julgus kokku ja kõneta teda või kutsu mõnele toredale üritusele!

Vesteldes esialgu üldistel ja sõpruse süvenedes olulisematel teemadel, selgineb suhe aja jooksul ja siis on Sul rohkem infot, mille põhjal otsustada, kas tema Sulle endiselt meeldib ja kas Sina talle niisamuti.

Rõõmsat meelt ja edu soovides

Heli Rand,

raseduskriisi nõustaja, koolipsühholoog

Tere! Mul selline mure, et ma siin nüüd peaaegu 2 kuud tagasi sünnitasin tütre. Ise olen nüüdseks 18. Lapse isa on minust 7 aastat vanem. Me elame küll eraldi, tema enda korteris ja mina vanemate juures. Aga ta käib ikka meil külas ja mina tema juures ka.

Aga asi on selles, et ma kardan oma ema. Ma ei julge ööseks minema kodust minna. Ma oleks nagu ema tallalalune. Ja tänu sellele on ka minu ja mu kallima suhtes raskused. Oleme saanud küllaltki vähe koos olla. Ja nüüd pärast lapse sündi on üldse tunne, et oleme teineteisest kaugenenud. Aga olen kindel, et armastan teda ja ilma temata kindlasti ei taha jääda. Ja teine mure, et kuidas kindel olla, et vott nüüd on see kindel aeg kokku kolida??? Ette tänades, Kristina.

Tere, loen Teie kirjast, et Teil on mitu muret korraga. Kõigepealt palju õnne tita sünni puhul. Lapse sünd ja sellele järgnev aeg on kõige loovam ja viljakam periood noore pere elus ning nüüd on aeg mõelda läbi järgmised sammud, kuidas suunata oma elu.

Te tegite üsna noorelt otsuse iseseisvuda ning on loomulik, et segadus on Teie sees suur. Partner ja laps annavad Teile infot, et aeg on nn. emaga siduv nabanöör läbi lõigata ja iseseisvat elu elama hakata, kuid kuna Te olete nii noor, siis võib tunduda, et ema, kes on Teie eest hoolitsenud 18 aastat, on turvalisem valik, kellega koos elada, kellele toetuda, isegi kui Te teda kardate ning end tallaalusena tunnete.

Mida siis Teile soovitada? Kõigepealt arutage koos oma partneriga läbi, mis on teie mõlema soovid ja ootused teie ühisele perele. Teie suhted emaga peavad säilima ja ka läbikäimine jätkuma, kuid piirid ei saa olla liiga läbilaskvad, sest see segab Teie ja Teie partneri omavahelist suhtlust ja pereelu.

Seejärel tehke koos oma partneriga ja emaga nn. ühine pere koosolek, et kuidas edasi. Ja oluline on teada, et kompromissid ei ole head lahendused, vaid hea lahendus tähendab seda, et lahendus sobib kõikidele. Teie ema ei pruugi esimesel hetkel rõõmus olla, kui teavitate teda elumuutusest seoses tema juurest partneri juurde ärakolimisega, kuid paluge temalt usaldust ja toetust endale ja partnerile ning andke talle luba, et temal kui vanaemal on alati koht teie peres.

Kui aruteludega hätta jääte, soovitan pöörduda raseduskriisi nõustaja, perenõustaja või paariterapeudi poole. Edu ja tarku valikuid,

Küllike Lillestik

psühholoog, raseduskriisi nõustaja, PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, Olen oma praeguse elukaaslasega tänaseks koos olnud 3 aastat. 9 kuud tagasi sündis meile tütar. Me mõlemad oleme üsna noored, kuid tublid inimesed. Tema on väga töökas ja mina saan oma koolilõpetamisega hästi hakkama isegi lapse kõrvalt.

Kuni lapse sünnini oli meie suhte kõige suuremaks probleemiks minu orgasmini jõudmine. Ma olin kuid ilma selleta, kuigi vahekorras olime tavaliselt 3 korda nädalas. Seks tundus mulle juba mõttetuna, kuna mina sellest naudingut ei saanud. Pärast lapse sündi muutus see ja nüüd on selle osaga meie suhtes kõik väga hästi.

Sellest ongi minu probleem. Varem arvasin ma, et kõik meie tülid on sellest, et ma olen rahuldamata ja õnnetu, aga nüüd, kui sellega on kõik hästi, olen ma siiski õnnetu. Norin pidevalt mehe kallal, olen vihane, kui ta sõpradega välja jooma läheb.

Meie vahel on kadunud kuidagi see sõprus, mis meil oli suhte alguses. Me mõlemad oleme teineteise jaoks esimene suhe, esimene seks, esimene suudlus, ja me tõesti rääkisime kõigest omavahel, aga nüüd ta nagu väldiks mind. Laps teeb ka kõik raskemaks, kuna teineteise jaoks aega leida on väga raske - kõik tähelepanu läheb lapse peale, et ikka temal hea oleks.

Tunnen, et me kaugeneme teineteisest ja ma ei oska kuidagi seda asja parandada. Tahaks minna kuhugi vaid temaga kahekesi, aga alati, kui oleme välja läinud siis on tema oma sõbrad ka kaasa kutsunud või oleme nende poole läinud. Romantika on suhtest kadunud ja kuna ma kardan, et sellise teguviisiga edasi minnes läheme me varsti lahku, tahangi teada teie arvamust ja soovitusi, et mida teha?

Olen tõesti väga mures. Tasuks mainida ka seda, et olen selle aja jooksul ka 3 korda minema läinud oma vanemate juurde ja suhte nii-öelda lõpetanud, kuid kuna lapsel on isa vaja, siis olen tema vabandusi kuulanud ja ikkagi tagasi tulnud.

Tema poolt on ilmnenud ka agressiivsuse märke, näiteks võttis ta mul ükskord õlgadest kinni ja tõukas vihaga mu eemale kui ma palusin teda, et ta minuga koos oleks oma sõprade asemel- see juhtus üsna hiljuti. Palun aidake mul olukorda mõista ja seda parandada!

Lugupidamisega,

Pille.

Tere, väljendate oma kirjas muret Teie ja Teie kaasa vahelise paarisuhte arengu pärast. Tõesti, võib juhtuda, et seksuaalelu laabumine ei pruugi iseenesest veel kogu ülejäänud osa elukorraldusest ja paarisuhte kvaliteedist paika asetada, ehkki meil on sageli kalduvus hinnata oma paarisuhte kvaliteeti just rahuldustpakkuva seksuaalelu kaudu.

Paarisuhte üheks ülioluliseks komponendiks on ka partneritevaheline lähedus ja selle hoidmise oskus. Samuti see, kas paarisuhte mõlemad osapooled näevad teineteist endiselt veel ka parimate sõpradena, kellega koos on tore peale voodielu veel igasuguseid teisi ühistegevusi ette võtta.

Aja jooksul hakkab just ühiselt koos veedetud aeg ja vastastikune pühendumine paarisuhte arengus olulist rolli mängima. See ei tähenda seda, et kummalegi osapoolele ei tohiks jääda vaba aega iseenda ja oma teiste sõprade jaoks.

Samas, olukorras, mil kõik teised väljaspool kodu muutuvad oma kõige lähedasematest olulisemaks, on midagi olulist fookusest välja jäänud ja kogu paarisuhe kipub selle tagajärjel mingi aja pärast kreeni kalduma.

Soovitan Teil kõigepealt võimalikult turvalises ja meeldivas atmosfääris kirjeldada oma partnerile isiklikke paarisuhtega seotud vajadusi. Püüdke rääkida n-ö „mina-keeles“, iseendast ja oma vajadustest, ilma teisele osapoolele süüdistusi esitamata.

Kirjeldage oma ootuseid ja unistusi ja seda, kui oluline Teie kaasa Teile tegelikult on. Seejärel jagage temaga oma isiklikke pettumusi ja valukohti, kirjeldades enda poolt vaadatuna, mida need olukorrad Teiega teevad. Püüdke hoida fookust pidevalt iseendal!

Kindlasti andke oma mehele võimalus kirjeldada ka iseenda nägemust Teie paarisuhte ja ühise tuleviku suhtes. Püüdke kuulata oma kaasat ja tema vajadusi äärmiselt hoolikalt. Suure tõenäosusega leidub ka temal isiklikke valukohti ja pettumusi. Ärge võtke neid isiklike süüdistusena, pigem väärtusliku infona, millest lähtuvalt teie paarisuhtesse omalt poolt muudatusi esile kutsuda saate.

Tundub, et vajaksite ka väljaspool olevat professionaalset abi. Soovitan leida endile pereterapeut või võtta ette ja läbida üheskoos PREP – paarsuhtekoolitus. Need on võimalused, mis aitavad teil sügavuti tegeleda oma paarisuhtes esilekerkinud problemaatikaga. Näen, et teie ühine elu ja tulevik on sellist pühendumist väärt!

Jõudu ja tarkust soovides

Kaia Kapsta

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Küsimus oleks siis selline, et kui lõpetan beebibillide võtmise, siis kaua läheb aega, kuni võin uuesti rasestuda? Aprillis käisin ka Tartus kontrollis, kuna enda naistearst avastas mingid rakumuutused, mis võivad viia emakakaelavähini. Käisin ära ja midagi hullu ei avastatud, aga iga aasta pean kontrollis käima hakkama Tartus! Kas ka see võib kuidagi edaspidist rasestumist mõjutada?

Tere! Teie küsimus on meditsiiniline ja sobib enam günekoloogi pädevusse. Teie arst omab ülevaadet tervisekontrolli vastustest, pääseb ligi Teie isiklikule patsiendikaardile ning muule vajalikule asjassepuutuvale infole.

Patsiendina on Teil õigus pöörduda vajadusel ka teise või kolmanda spetsialisti poole, et saada informeeritud mitme erineva arsti poolt, juhul, kui Te ei ole saanud oma arsti käest piisavat infot, millele oma tulevik edaspidi üles ehitada. Julgustan Teid ka vajadusel seda tegema.

Jõudu ja sihikindlust!

Kaia Kapsta,

raseduskriisi nõustaja

Tere, mul on selline küsimus. Ma olen rasedusega suhteliselt algfaasis, aga hakkab juba kõht ette tulema, kuid mul tekivad venitusarmid .. kas neid ära saab kuidagi hoida või nendega midagi teha, et neid ei tekiks?

Tere,

Apteekides on saadaval mitmeid tervisetooteid (õlid, kreemid), mis on mõeldud just rasedusaegseks kasutuseks ja hoiavad spetsiaalselt niisutava toimega ära venitusarmide tekke või vähendavad naha venitusega seotud kahjustusi.

Soovitan Teil kindlasti jagada oma muret ämmaemandaga, kelle käest on võimalik saada infot enimkasutatavate ja efektiivsemat õlide ning kreemide kohta. Samuti saate oma ämmaemanda käest uurida lisainfot selle kohta, kuidas veel saate ennast aidata, et säilitada naha maksimaalne elastsus (rasedusaegne võimlemine vms.)

Hästi mitmekesist infot erinevate rasedusaegsete küsimuste kohta on võimalik leida infoportaalist www.perekool.ee. Perekooli foorumist on võimalik saada teemakohast infot ka teiste naiste isiklike kogemustest. Kuna eelpool mainitud tooted on tavaliselt käsimüügis, siis saab ka apteegist uurida müügil olevate toodete kohta enam infot, mille alusel saate ise teha oma lõpliku valiku.

Edu soovides!

Kaia Kapsta,

raseduskriisi nõustaja

Tere, ma olen alles süütu, kuid tahaks teada üht-teist seksuaalvahekorra kohta. Kas esimene kord on ka valus? Kas esimese korraga on võimalik kohe rasestuda?

Tere, saan Teie kirjast aru, et soovite saada enam infot seksuaaleluga alustamise kohta. Ma ei loe Teie kirjast välja Teie täpset vanust, kuid usun, et kuulute vanuserühma, kellele on suunatud kogu asjakohane teave Eesti Seksuaaltervise Liidu kodulehel. Sealt leiate ka infot noorte nõustamiskeskuste kohta, kus võtavad vastu noortenõustajad ja psühholoogid.

Valdkonna spetsialistidena saavad nad jagada Teile just noorte seksuaaltervist puudutavat infot. Suure tõenäosusega oskavad noortenõustajad analüüsida teiega ka sügavamalt esimese seksuaalkorraga seotud iseärasusi, sh. ka seda, kuidas ära tunda, kas olete ise esimeseks seksuaalvahekorraks valmis ja kas teievaheline suhe on selleks piisavalt kaugele arenenud, et hoida oma partnerit ja tunda ka iseennast selles uudses kogemuses turvaliselt.

Nii teievahelise paarisuhte emotsionaalne, füüsiline kui ka pühendumise turvalisus on need määravad faktorid, mis kindlustavad Teile emotsionaalselt meeldejääva ja positiivse kogemuse, millele saate üles ehitada kogu oma tulevase intiimelu.

Teie omavahelise turvalisuse määrast sõltub ka see, kas suudate tulla toime esimese hetke pingetest johtuva ärevusega ja andestada teineteisele ka olukorrad, kui kõik ei tundu kohe ideaalne. Teievaheline suhtekindlus määrab, kas olete valmis ka lapse saamiseks.

Noorte nõustamiskeskustest saate infot, kuidas vältida soovimatut rasestumist. Samas leiate Seksuaaltervise liidu kodulehelt infot, mis kinnitab, et ükski rasestumisvastane vahend ei taga 100-protsendilist kaitset. Rasestumine on võimalik ka kohe esimesel korral.

Edu ja tarkust soovides

Kaia Kapsta

PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja, raseduskriisi nõustaja

Tere. Olen oma noormehega juba kolm ja pool aastat koos olnud ja elanud. Ta teab, et ma tahan kunagi lapsi, aga tema väidab, et ta ei taha. Kui me vaatame endale korterit, mida osta, siis ta on öelnud, et kool või lasteaed on lähedal, et lastel hea ligidal käia.

Kui ma otse küsin, siis ta ütleb, et ei taha lapsi, aga kui mingi muu teema kaudu tuleb, siis ta nagu räägib, et tahab neid ja unistab nagu mina, et kuhu kooli panna. Siis veel on öelnud, et ma ennast Tallinnasse sisse kirjutaks, et siis saab kunagi lapsetoetusraha või sünnitoetust (täpselt ei tea,) seega olen segaduses ja ei saa aru, kas ta siis tahab lapsi või ei taha? Loodan, et saite minust aru ja oskate aidata!

Tere!

Saan Teie kirjast aru, et viibite küllaltki suures segaduses just selle vastuolulise info tõttu, mida oma partnerilt saate. Loen Teie kirjast välja, et teatud mõttes on laiemas pildis ka Teie mehe mõtetesse ja tulevikunägemustesse laps/lapsed sisse kirjutatud, aga väga konkreetseks ei soovi Ta selles teemas esialgu veel minna.

Siin võib mängida rolli võimalus, et Teie mees tunneb, et ta ei ole veel käesoleval eluhetkel lapse saamiseks ja isarolliga kohanemiseks valmis, aga ei oska oma tundeid-mõtteid Teile väljendada. Sageli ongi nii, et meestel võtab isaks saamise mõttega kohanemine enam aega kui naistel.

Mis aga ei tähendada kaugeltki mitte seda, et peresse juurdekasvu soov ja äratundmine, et just nüüd on see õige aeg, ei tekiks Teie kaasal näiteks aasta või paari pärast. Saan aru, et olete oma mehega püüdnud küll neist teemadest rääkida, aga see ei ole toonud Teile piisavat selgust.

Siinkohal saan soovitada Teie ja Teie mehe vahelist turvalist vestlust, mille käigus püüdke iseeneste jaoks üles ehitada oma ühist elu ja tulevikku kirjeldav n-ö „elukaar“. Kuhu soovite jõuda ühe, kahe, viie või kümne aasta pärast? Missugused muudatused on teie peres leidnud aset nende aastate järel? Mis teid nendes ajajärkudes liidaks ja ühendaks? Missugune on teie kodu, teie peretraditsioonid, paju lapsi teil saab olema jne, jne…?

Proovige üheskoos unistada ja kaasake teineteist oma unistuste ruumi. Sellises pingevabas õhkkonnas saate suuremat selgust nii iseendas kui ka selles, millele reaalselt saate oma ühise tuleviku üles ehitada. Kindlasti aga püüdke hoolikalt kuulatada, missuguseid sõnumeid Teie mees Teile saata püüab, ilma, et loeksite tema mõttekäikudesse enda poolt negatiivseid tõlgendusi sisse.

Soovin Teile tundetarkust omavaheliste oluliste teemade käsitlemisel!

Kaia Kapsta

Raseduskriisi nõustaja ja PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere ! Ma ei oskagi öelda , kui suur see mure teiste jaoks välja paistab , kuid minu jaoks on see juba kannatamatu. Olen 18. Nimelt olen ma oma poisiga koos olnud üle 3 aasta. Suhte algus oli nagu ikka täis põnevust. Olin väga rõõmus, lõbus ning jutukas. Õnnelik, et leidsin sellise poisi. Kuid see, mis toimub praegu, on muutunud katastroofiliseks nii minu kui poisi jaoks...

Iga kord , kui ma temaga koos olen - hakkan ma mossitama, tujutsen ja olen kurb. Peale selle ei räägi ma ühegi tema sõbraga, kui nad peaksid meiega koos olema, olen lihtsalt vait. Poisiga räägin ma kogu aeg, aga kui meie vahele tuleb mõni tema sõber või suurem seltskond - ei suuda ma oma suud lahti teha.

Poiss on isegi öelnud, et ta jätab mu maha, et ta ei taha olla tüdrukuga koos, kes niimoodi mossitab. Muidugi ütlen ma talle, et ma üritan, kuid igakord on sama jama... Me ei näe üksteist iga päev. Ta käib kaugemal tööl ning tänu sellele näeme iga nädalavahetus.

Kuid kui mõni nädalavahetus peaks vahele jääma, suudan ma totaalse tüli ülesse kerida... Ma tõesti armastan teda ning ei soovi teda oma käitumise pärast kaotada. Ma tahan olla ka väljaspoolt õnnelik, mitte ainult sisemuselt. Ma tõesti ei saa aru, miks nii käitun.

Tere, Loen Sinu kirjast välja, et Sinu kolme aasta pikkune suhe on jõudnud faasi, milles te ei tunne enam esialgsega võrreldes nii suurt ja ülevoolavat rõõmu teineteistega koosolemisest. Teie vahele on kerkinud arusaamatuid pingeid, mis on laienenud ka suhtlemisele Sinu poisi sõpradega.

Et suuta kogu lugu põhjalikumalt mõista, vajaksin nõustajana võimalust esitada rohkem küsimusi ja saada enam ülevaadet ka asjaoludest, mis on võinud teievahelist suhet varem või hiljem mõjutama hakata. Käesoleval hetkel aga saan rääkida vaid suhte arengu ja dünaamika üldistest seaduspärasustest.

Suhte algusesse sisenetakse tavaliselt läbi armumisefaasi. See on miski, mis haarab mõlemaid osapooli emotsionaalselt, tekitades teinekord isegi nagu kõrgele õhkutõusmise tunde. Selles faasis on meil tavaliselt kalduvus näha iseennast ja ka oma partnerit enam või rohkem idealiseeritud prisma läbi vaadatuna.

Tavaliselt kipub aga armumise periood 1,5 - 2 aasta möödudes otsa saama. Seejärel on paaril võimalus siseneda armumise faasist nüüd juba märksa sügavamasse faasi – armastuse faasi. Pahatihti võib aga juhtuda, et paar ei suuda säärase faasinihkega toime tulla ega suhte arengutega kaasnevate muudatustega kohaneda. Teatud mõttes võib siis tekkida tunne, et reaalsus nagu ärataks meid üles lummavast unenäost.

Tegelikkuses ei tundu aga paljud asjad enam nii imelised ega roosilised. Kerkivad üles seletamatud pinged. Me hakkame tajuma eneste ümber oma lähedaste ja nende sõprade erinevaid hoiakuid, mis ei pruugi enam toetada ega toita meie idealiseeritud minapilti. Kõrgeneda võivad nii kriitilisus oma partneri suhtes kui ka ülemäärane tundlikkus iseenese ja kõige suhtes, mis on minuga seotud või minule suunatud.

Idealiseeritud minapildist väljumine võib anda tõsise löögi ka meie enesehinnangule, tõmmates seda just allapoole. Me ei ole ei ise enam nii säravad ega enesekindlad, samuti märkame teise osapoole käitumises teatavaid muutuseid. Peamiselt soovitatakse sellistes olukordades tegeleda enam eneseanalüüsi ja sisevaatlustega.

Missugused olukorrad nimelt Sind n.ö lukku löövad? Kas neil võib olla mingi tuntav ühisnimetaja või ühine joon. Tasub julgeda iseendalt küsida, mida siiski käesolevas suhtes väärtustad ja mis ka Sind ennast tegelikult segab või isegi häirib.

Nõustajate ja PREP – paarisuhtekoolituse koolitajatena soovitame alati leida piisavalt turvaline aeg ja koht, et oma järeldusi, mõtteid ja tundeid kaasaga jagada. Ilma süüdistuste ega hinnangute andmiseta teisele osapoolele. Alati tuleb kasuks rääkida pigem minakeeles ja kirjeldada ka seda, mida üks või teine kriitilisem olukord Sinuga teeb.

Ülioluline on ka see, et mõlemad teist söandaksid oma tegelikest hirmudest ja rahulolematusest rääkida. Siin võib tulla kuuldavale üllatavaid asju. Vajadusel oleks mõistlik omavaheline arutelu ka mõneks (lühiperioodiks) katkestada. Seda olukordades, mil hakkab tunduma, et tunded nagu "kerkiksid üle kõrvade".

Soovitame peatada arutelu mõneks ajaks ka juhul, kui eesmärgipäraste arutelude asemel kiputakse pigem enam ja enam haiget saama või ka ebateadlikult (pigem) teineteistele haiget tegema. Kui mõlemad osapooled on huvitatud oma suhte hea käekäigu eest seismast ning võib-olla isegi suhte nimel võitlemast, soovitame leida lahendusi PREP – paarisuhtekoolituste või teiste paarisuhtekoolituste käigus tehtavatest paari omavahelistest ülesannete ja harjutuste ühisest läbitöötamisest.

Jõudu ja edu!

Kaia

Raseduskriisi nõustaja ja PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Olen 18 ja juunis vaja kool lõpetada. Põhimõtteliselt ei saa ma jääda koolist koju. Kuid kas isa saab siis kohe pärast lapse sündi jääda temaga koju, ilma et pere sissetulek muutuks? Kas isa saaks endiselt töölt kuupalga ja sellele lisaks lapseraha ka ? Loodan, et saate aidata mind sellega! Ette tänades S.

Tere,  sotsiaalministeeriumi kodulehelt on võimalik leida enam infot vanemahüvitise võimaluste kohta. Lapse isal on õigus vanemahüvitisele alles siis, kui laps on saanud 70 päeva vanuseks.

Ma saan Teie kirjast aru, et selline seadus ei toeta hetkel väga palju Teie pere plaane seoses pere juurdekasvuga. Soovitan pöörduda selles küsimuses raseduskriisi nõustaja Kristiina Salongi poole numbril 55506411, kes on ka sotsiaaltöötaja taustaga ning tegeleb alaealiste ja noorte emadega.

Tema käest võite saada enam infot ja häid mõtteid, kuidas edasi, et ka kool saaks lõpetatud.

Siit leiate väljavõtte seadusest, aga soovitan külastada ka sotsiaalminieeriumi kodulehekülge.

Õigus vanemahüvitisele

Õigus saada vanemahüvitist on last kasvataval vanemal, lapsendajal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on Eesti alaline elanik või Eestis tähtajalise elamisloa alusel elav välismaalane. Lapse isal on õigus vanemahüvitisele, kui laps on saanud 70 päeva vanuseks. Kui üks vanematest on lapsehoolduspuhkusel, makstakse hüvitist sellele vanemale.

Ühes peres saab korraga lapsehoolduspuhkusel olla üks vanem.

Vanemahüvitise saamise periood

Õigus vanemahüvitisele algab rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpupäevale järgnevast päevast. Kui ema ei saanud rasedus- ja sünnituspuhkust, tekib õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist.

Vanemahüvitist makstakse 435 päeva. Kui emal ei olnud õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele, makstakse vanemahüvitist kuni lapse 18 kuu vanuseks saamiseni.

Oma vanemahüvitisele õiguse lõppemise päeva saate teada, kui sisestate kalkulaatorisse rasedus- ja sünnituspuhkuse alguspäeva.

Jõudu parimate võimalike lahenduste leidmisel!

Kaia Kapsta

raseduskriisi nõustaja

Tere! Kõikjal on kirjas suitsetavate meeste viljakuse langusest ning sellega seoses võimalikust raskendatud rasestumisest, kuid kuidas mõjutab mehe suitsetamine loodet? Kui naine elab eostamise ajal tervislikku elu ning mees suitsetab, siis kas loote kvaliteet saab seeläbi kannatada ning toob tulevikus kaasa lapse võimaliku aeglasema arengu või veel midagi hullemat? Milline on teie arvamus?

Tere! Tänapäeval on tehtud väga palju uuringuid, mille tulemusena on jõutud arusaamisele, et tõepoolest – suitsetamisel on tunduvalt kahjulikumad tagajärjed, kui me esialgselt arvata oskame.  Näiteks võib suitsetamine lisaks suitsetava mehe isiklikule viljakuse langusele mõjuda pärssivalt ka tulevase lapse viljakusele, kui siiski on paaril õnnestunud lapseootele jääda. (Vt. näiteks NewScientist.com refereeritud uuringut, mida on eesti keeles tutvustatud Tarbija24s)

Antud refereering viitab ka ühele teisele uuringule, mis viidi läbi Saarlandi ülikoolis Saksamaal ning mille kohaselt on suitsetavatel meestel munandites vähem valke, mis on vajalikud sperma tootmiseks. Lisaks oli neil kõrgenenud oksüdatiivne stress - keemiline tasakaalutus, mis teadaolevalt kahjustab sperma DNAd. Sperma väljaarenemine võib võtta kuid, enne kui see munandites säilitatakse.

Seetõttu peaksid mehed, kes mõtlevad järeltulijate saamisele, loobuma suitsetamisest tükk aega enne seda, kui hakkavad lapsi tegema. Me ei või päris täpselt ette ennustada, missuguseid kahjustusi võib suitsetamine kaasa tuua mingi konkreetse juhtumi korral, kuid üldtuntud infot suitsetamise kahjulikust mõjust järeltulija tervisele ja arengule on pea võimatu ümber lükata.

Tervitades

Kaia, raseduskriisi nõustaja

Tere Minu esimene armastus on läbi põetud ning hetkel käsil teine pikemaajaline suhe. Olen oma poisiga koos olnud 3 aastat. Kuigi meil mõlemal on oma vead (tema on närviline, räägib palju asjadest, mida ei tee, aga mina suhteliselt kapriisne), on meie suhe olnud väga tore ja enne Soome minekut (suvel käisin tööl) tundsin, et mul olemas kõik õnneks vajalik. Olin rahul kõigega.

Ootamatult tulin aga Soomest koju võhivõõra poisiga (kes on minust 7 aastat vanem). Sellest hetkest muutus kõik. See poiss helistas ja tahtis kokku saada minuga, kuid ma ei olnud kunagi mõelnudki selle peale, et oma noormehe teadmata kellegagi kokku saada. Vastasin eitavalt.

Paar kuud me ei suhelnud, kui ta ükskord helistas mulle ja tuli sõbranna juurde mind vaatama, sellest ajast peale me kogu aeg oleme rääkinud ning me mõlemad tunneme väga suurt tõmmet (alates esimesest kohtumisest). Nüüd olen nii segaduses. Olen kogu aeg oma poisiga kuri ja mossitan. Ma ei ole millegagi rahul enam.

Ta suudab hommikul vara ka närviline olla ja ka minu päeva sellega ära rikkuda. Öeldakse, et ei tohiks alustada uut suhet enne, kui oled vana ära lõpetanud ja pärast seda saanud piisavalt omaette olla, aga ma tõesti ei tea, mida teha. Lisaks sellele vanemad ikka tahavad, et oma poisiga koos oleksin, aga sõbrad soovitavad just lahku minna, kuna pole enam selliseid tundeid nagu varem. Ma ei oskagi kohe seisukohta võtta. Ei taha kellelegi haiget ka teha, aga tunnen, et selles suhtes ka enam olla ei taha.

Tere! Ma loen Teie kirjast välja segadust antud hetkeolukorra suhtes. Olete oma poisiga koos olnud juba 3 aastat. See on piisav aeg, et loobuda illusioonidest teineteise isikute suhtes ja hakata märkama puuduseid üksteise juures. Loen ka kirjast välja mõlema osapoole rahulolematust oma suhtega, samas ka valmisolekut andestada teisele tema vigu ja eksimusi, mõistes, et vigadeta ei ole meist keegi.

Samas tundsite end selles suhtes ka piisavalt turvaliselt, et olla antud olukorraga rahul. Nüüdseks on Teie ellu ilmunud keegi, kellega tunnete enam tõmmet. See võib olla suur ja sügav vastastikune äratundmine, samas aga võib olla tegemist ka uude armumisse sisenemisega, mis võib tekitada armumise objekti suhtes pigem idealiseeritud kujutluspilte, kui pakkuda reaalse suhte võimalust.

Vastused küsimustele, kas minna lahku või jääda kokku inimesega, kellega ei ole enam endiseid tundeid, saate ainult Teie ise anda. Ühest küljest tasub olla tähelepanelik, missuguseid sõnumeid Teie vanemad praeguse noormehe ja teievahelise suhte suhtes Teile saata püüavad. Samas - elate ju oma elu ikkagi Teie ise.

Hirmust teha kellelegi haiget ja jätta seetõttu tähelepanu pööramata oma isiklikele vajadustele võib pikemas perspekiivis kasu asemel kahju tekitada. Ausus ja avatus lähedase suhte ülesehitamisel on määrava tähtsusega. Soovitan rääkida kujunenud olukorrast iseendast lähtuvalt ka oma praeguse poisiga.

Oluline on aru saada, kas teie kaks olete ikka liikumas ühes suunas, kuidas näeb tema teie ühist tulevikku, missugused on tegelikud teievahelised kokkupuutekohad. Alles siis, kui olete oma praeguse poisiga vastastikku rääkinud oma tunnetest, vajadustest, ootustest, oleks mõttekas teha paikapanevaid otsuseid.

Võib-olla on teievaheline suhe jahtunud seetõttu, et te ei ole juba kaua oma tegelikest ootustest-igatsusest rääkinud. Olen hästi nõus mõttekäiguga teie kirjast - ei tohiks alustada uut suhet enne, kui oled vana ära lõpetanud ja pärast seda saanud piisavalt omaette olla, muidu juhtub see mis paljude noortega, et tegeliku iseseisvumiseni oma elus ei jõuagi.

Teatav isiklik autonoomsus on aga küpsuse tunnuseks, millele rajatud suhe võib kesta tunduvalt kauem ja pakkuda ka sügavamat rahulolu.

Jõudu oluliste valikute tegemisel!

Kaia,

raseduskriisi nõustaja ja PREP – paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, mul on 12-aastane tütar. Tema biloogilisest isast läksin lahku, kui laps oli umbes kahene. Lahku ajas meid alkohol ja füüsiline vägivald. Isa on oma iseloomult selline kiitleja ja päris palju valetab. Tütar fännab teda. Kui laps veel väike oli, siis oli periood, kus isa ei tundnud huvi lapse vastu ja ega mina ka ei olnud huvitatud temaga kohtumisest.

Minu ja lapse isa suhted on kogu aeg olnud keerulised ja me ei leia ühist keelt. Kui tal oli mulle miskit öelda, siis ta ei teinud seda otse, vaid edastas selle tütre kaudu. Tütrega hakkas ta suhtlema siis, kui laps läks kooli. Esimeset klassist peale pole olnud laps eriti õpihimuline. Saime ikka kodused ülesanded tehtud, kaklesime, nutsime.

Siis hakkas isa sinna sekkuma - kui ikka laps ei taha kohe pärast kooli õppida, tehku seda siis hiljem. Nemad siis suhtlesid telefoni teel. Kui mina siis töölt koju jõudsin, vahel kell 6l vahel kell 7, siis oli laps väsinud ja õppimine veel vaevalisem. Arutasin isaga seda teemat, et minu korraldusi, mis olen ma lapsele andnud, ei tohi tühistada.

See ei aidanud, tema tegi ikka seda edasi. Ka käisime koolipsüholoogi juures, ja saime ka isa sinna, aga isa arvas, et neil psühholoogidel on endil abi vaja. Ja rohkem enam ei tulnud. Siis panin lapse huviringi, seal oli matemaatika ja siis veel muud tegevused, mis oleks last arendanud.

Mina viisin lapse ringi, neil oli isaga kokku lepitud, isa tuli järgi ja läks lapsega linna peale. Lõpuks sain ma teada, siis arvas isa, et kui lapsele ei meeldi, siis ei pea teda sundima. Nüüd on teema päris hull, isa ei tea lapse hinnete tegelikku seisu, sest kui Marta seda ütleb, siis isa karistuseks ei suhtle lapsega, nii juba oli üks periood ja laps valetab.

Kas mina peaksin isale sellest rääkima? Marta ütles mulle, et kui ma isale räägin, siis tema jookseb kodust ära. Valetamine on mu lapsel selge. Ja õppida ei taha ta absoluutselt, ta määrati õppimises abitundi nii matemaatikas kui ka loodusõpetuses, inglise keel on ka läbi häda 2 ja 3.

Kui küsin ja soovin kontrollida, siis on nutt ja kisa ja kaklemine. Aga see olukord on hetkel veel keerulisem, ma olin Eestis aasta aega töötu, nüüd sain Soomes töö, alates septembrist ja hetkel on laps Eestis oma tädi juures ja on ka olukordi, kus ta on kodus ja siis vaatab teda minu sõbranna.

Õppimine on käest ära, valetab ja manipuleerib minuga, kui muu ei aita, siis nutab ja läheb hüsteeriasse. Ainuke asi, mida ta teha tahab, on oma toa koristamine. Ja veel on ta pähe võtnud, et tema läheb isa juurde elama, isal ei ole endal kindlat töökohta ega elamist.

Aeg-ajalt pidi isa kuskil tööl käima Soomes mingi 400 km Helsingist. Ja kui Marta läheb isa juurde elama, siis isa ostab lapsele hobuse. Ma ei saa lubada seda, et laps läheb isaga kokku elama, isal on vahest joomatsüklid, kus ta joob kaks või kolm nädalat. Siis käib seal eriline seltskond, ja kuna Marta on juba 12-aastane tüdruk, siis ei tea iial, millal võib ta saada väärkohtlemise osaliseks.

Isal ei ole uut peret ega ka naist. Marta selle suve alguses läks isa juurde elama, et terve suvi ei tule koju. Kaks nädalat hiljem helistas mulle, nuttis ja kartis oma isa, kuna see oli juba mitu päeva joonud ja ähvardas Martat, vehkis rusikatega. Laps oli täiesti hüsteerias ja nii väga kartis oma isa.

Nüüd on selle unustanud, ja kui ma sellest räägin, siis ütleb, et midagi sellist pole olnud, sa ema ajad mingit imelikku juttu.Ta usub sellesse, et kui tema hakkab isaga koos elama, siis ei tee isa enam kunagi midagi sellist. Ma tahaks oma lapse Soome tuua, aga laps ei ole selle poolt, tahab elada isaga, ja mina pean saama isalt nõusoleku, et ta lubab lapse Soome.

Mida üldse teha, sest kui ma lähen Eesti tagasi, siis ei ole mul tööd ega raha. Aga oma last ma üksi sinna jätta ei saa. Mis oleks kõige õigem teha ja kuidas saada tema valetamisest lahti? Ja kas siiski peaks mina isale ütlema, millised on lapse hinded või peaks seda laps tegema ikka ise?

Mulle tundub, et me isa ja emana oleme suure karuteene teinud oma lapsele, kuna me täiskasvanud ei suhtle omavahel. Isa ei maksa ka mingit elatusraha, aga annab lapsele raha ja seda ei tohtivat ka mina teada. Eks see olukord on tegelikult veel hullem, kui ma siia kirjutasin.

Kuskil olen miskit teinud valesti, aga kus? Nüüd on oluline leida see viga ja püüda seda olukorda parandada. Loodan, et teie suudate seda teha, ma ei ootagi, et tuleb täpne tegevuskava, aga kindlasti on teil kogemusi. Või on ka mingit sellist raamatut, mida oleks mul kasulik lugeda?

Tere, Loen Teie kirjast välja, et olete mures pingete pärast, mis on kerkinud Teie, Teie lapse ja lapse isa vahele. Saan aru, et siin on mitmeid momente, mis teevad Teid murelikuks – lapse isa sekkumine Teie ja tütre omavahelistesse suhetesse, teatav mehepoolne manipulatiivne käitumine, mis muudab Teid kogu olukorra suhtes abituks. Samas lapse loomulik vajadus olla ka kontaktis oma isaga.

Ühest küljest, tütre poolt vaadatuna, tundub isa olevat mõistev ja järeleandlik, nagu semu eest, käies välja ka lubadusi ja ehitades tüdukuga koos üles unistusi ilusast tulevikust koos hobusega jne. Teisest küljest, olukordades, mil isa näitab välja oma isiklikku abitust ja toimetulematust, tundub tütar võtvat vastutust oma isa käekäigu eest, kaitstes teda, võib-olla isegi kandes emotsionaalset vastutust isa reageeringute eest ning võimalik, et tundes ennast ka vastutavana isa näilise heaolu/õnnetunde eest.

Olete sattunud keerulisse suhtekolmnurka. Laps Teie ja oma isa vahel... Suure tõenäosusega kordate jätkuvalt suhtemustrit, mis oli Teie ja Teie lapse isal omavahelisele suhtedünaamikale omane juba lapse sündides. Ei ole mõtet siinkohas heita kõrvale lootust, et psühholoogi või terapeudi poole pöördumine saaks Teil aidata oma keerulises elusituatsioonis lahendusi leida.

Kahjuks pean aga alla tõmbama ebarealistlikud ootused selles suhtes, et paaril korral psühholoogi vastuvõtul käimine aitaks Teil Teie lapse isa käitumist muuta ja et teil õnnetuks seeläbi asju omavahel korda seada ning välja kujunenud suhtemustrist võimalikult kiiresti välja astuda. Suureks edasiliikumiseks antud olukorras võib olla ainult see, kui Teie ise enda isiklikest vajadustest lähtuvalt hakkate otsima väljapääsu iseenda elule.

Ainult Teie ise saate välja kujunenud olukorra oma kätesse võtta ja midagi muuta, muutes iseenda suhtlemisoskusi ja arendades enesekehtestamisoskusi. Ma loen Teie kirjast välja valmisolekut näha seda, et suhtes on kaks osapoolt. Väljendate oma soovi midagi muuta, et olukord paraneks. Te näete ka seda, et ühe osapoolena, emana, olete ka Teie, kasutades Teie enda väljendit „ teinud oma lapsele karuteene“, kuna teie kui kaks täiskasvanut ei suhtle lapse isaga enam omavahel.

Ja siit edasi - teil on jäänud tegemata selged kokkulepped olulistes küsimustes: elatisraha küsimus, reguleerimata on jäänud isa ja lapse omavahelised suhted kokkuleppes Teiega (lapsele antav elatisraha, andmise tingimused ja summa suurus) jne.

Soovides mõista oma osa, küsite - kas on kusagil midagi, mida olete ise teinud valesti ja kus kohas kogu selle loo jooksul on see juhtunud? Nendele küsimustele andsite juba ise oma kirjas vastused, nüüd soovitan Teil keskenduda sellele, kuidas edasi...

Lapsevanemana oleks ehk hea hakata küsima endalt järgmisi küsimusi – mida tean mina emana oma lapse mõtetest, igatsustest, vajadustest? Millal me temaga viimati omavahel rääkisime? Millal mina võtsin aega oma tütre ärakuulamiseks, kas ma üldse oskan teha oma lapsele meie omavahelist suhtlemist turvaliseks? Kas mina oskan temaga rääkida ka antud hetkel välja kujunenud olukorrast selliselt, et suudaksin asetada kõrvale süüdistused isa suunas või kritiseeriksin lapse käitumist ja toimetulematust ning keskenduksin pigem iseenda avamisele, sellest rääkimisele, mida see olukord teeb minuga?

Kas mul on mingeid tundeid, hirme...missuguseid tundeid ja murekohti on minul seoses oma tütrega...millal ma viimati ütlesin oma tütrele, kui kallis ja oluline ta minu jaoks on ja et ma armastan teda? Mis on tütre vajadus, mis saab kaetud tema suhtest oma isaga? Mis on see, mida ma selles suhtes toetada saaksin? Mis on seal toetamist väärt? Mis on see, mida mina ei ole osanud talle seni anda ja mida ta võib-olla kusagilt mujalt otsib? Kas ma julgen seda iseendalt küsida, kas ma julgen sellele vastusele otsa vaadata, mida ma ju tegelikult iseendas tean?

Kõik vastused meie jaoks olulistele küsimustele on ju tegelikult meis endis olemas... Nii, nagu Te ei saa muuta oma lapse isa käitumismustrit, kui ta ise ennast muuta ei soovi ega ise oma elule teisi lahendusi ei otsi, nii on teil ka keeruline tekkinud olukorras päevapealt midagi ette võtta oma lapse käitumismustri ja valetamisharjumuste muutmiseks.

Muutumine saab saada alguse ainult Teist endast! Kui õpite oma tütart ära kuulama ja turvaliselt läbi vastupeegeldamise talle sõnumit saatma, et ta on Teie poolt mõistetud ja ära kuulatud, alles siis on võimalik mingis suunas liikuma hakata, aga muudatuste tarvis varuge kannatust, hoolivust ja aega... Nii soovitaksin Teil minna Gordoni perekooli õppima, kuidas siis ikkagi leida oma lapsega veelgi enam lähendust ja kontakti!

Sellise koolituse läbimine nõuab aega ja ka rahalist ressurssi, äkki olete Te valmis selle leidmiseks? Naine24 nõustamisrubriigis vastavad ka Gordoni perekooli nõustajad. Soovitan Teil oma murelooga pöörduda nende poole. Neilt saate kindlasti enam näpunäiteid oma tütrega veelgi edukamaks suhtlemiseks ja ema-tütre vahelise suhte ülesehitamiseks.

Võtmeküsimus ongi ju Teie ja Teie tütre omavaheline usaldussuhe ja koostöö. Teil on õigus pöörduda kohtusse selleks, et saada oma lapse eest vastutamisel enam õigusi ja võtta ta vajadusel endaga Soome kaasa. Oluline on juhtida nii kohtu esindajate, kui ka lastekaitsetöötajate tähelepanu sellele, mis võib juhtuda, kui Teie tütar jääb emast eraldi Eestisse elama.

Samas võib tekkida taas oht, et tõmbate lapse kaasa veelgi suurematesse vastastikustesse süüditustesse ja võitlusesse. Siin tuleb õppida kõrvale asetama isiklikud kibestumised ja valukohad, mis võivad kergesti välja lahvatada. Tuleb silmas pidada, et kohus võtab arvesse 12-aastase lapse isiklikku valikut ja seisukohta, kummaga oma vanematest ta koos elada soovib.

Võttes arvesse lapse isiklikku soovi, aga vaagides ka kõiki teisi asjaolusid, saab kohus tagada teile kindlamalt reguleeritud vanemlikud õigused, millele toetuvalt saate hakata pidama läbirääkimisi muudes kokkulepetes. Mõistlik oleks kehtestada ka elatisraha väljanõue. Leidke endale selles protsessis tugiisik lastekaitsetöötaja näol, pöörduge psühholoogi või nõustaja poole ja otsige juriidilist nõu! Peamiselt selleks, et saada oma olukorrale veelgi selgemat kõrvalpilku ja ka selleks, et alustada muutumisega iseendas. Ärge jätke ennast üksi!

Abiks võib ka olla portaal www.yksikvanem.ee. Paljud üksinda last kasvatavad naised kohtavad oma elus sarnaseid raskuseid ja koos neid ületada on kergem. Antud portaalis saab pöörduda ka juristi poole, ning süsteemsemalt oma asju käsitleda.

Kirjandusest soovitan Teil lugeda: Lundy Bancrofti raamatut: Miks ta seda teeb?: kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed, samuti L. Bancroft, Jay G. Silverman "Vägivallatseja lapsevanemana. Millist mõju avaldab lähisuhtevägivald perekonna toimimisele".

Ma saan aru, et teatud mõttes, te ei ju enam paarisuhtes ega üks perekond ei ole, samas aga loen Teie kirjast välja, et teie omavahelistes suhetes on palju sellist dünaamikat, millest räägivad ka need raamatud. Soovin sirget selga ja meelekindlust!

Kaia,

Raseduskriisi nõustaja,

PREP –paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere. Kirjutan Teile, sest olen segaduses.. Tegelikult ei ole segaduses olemine just parim väljend selle jaoks. Õigem oleks vist öelda, et ma olen pettunud. Olen pettunud enda valikus. Selle aasta mai lõpus sain kokku noormehega, kellega olin üle poole aasta kirjavahetuses olnud. Algus oli üsna tormiline ning tunded lõid üle pea kokku.

Kuna tema elab Tartus ja mina pesitsen Eesti suvepealinnas, siis on meievaheline vahemaa päris pikk. Mis peaks olema ohumärgiks vist kõigile suhtesse laskujatele. Aga mind see ei häirinud, täpselt.. ei häirinud, aga nüüd on saanud sellest üks suuremaid takistusi sellele suhtele.

Nimelt suve lõpus suundusin ma tööle Soome, noormees oli poolt, kuigi tal oli kahju, et me ei kohtu enam nii tihti kui varem, sest korraga pidin Soomes olema kaks kuud. Tõeline proovikivi suhtele, eks?

Ma muidugi alguses kahtlesin, et kas minna või mitte, aga temapoolne heakskiit tegi otsuse minu eest ning ma läksin .. Aga nüüd.. sellest on möödas neli kuud ja me ei ole kordagi kokku selle aja jooksul saanud. Tema muidugi tahaks ja mina ka, aga tal ei ole aega minu jaoks.

Väidab, et töö ja see, et tal ei ole seda oma pesa, on põhjuseks. Aga mis on tegelik põhjus? Sest varem ju ei häirinud töö ja elamiskoht teda, me saime koos olla. Kas ta on leidnud endale uue? Seda ma ei tea, sest mulle ütleb ta ikka neid väga armsaid sõnu ning väidab, et süda õhkab ja igatseb mind ..

Samas piinab mind mõte, et äkki polnud meie suhe veel nii tugev või siis on põhjuseks see, et enne minu ärasõitu käis noormees minu juures. Elan koos emaga ning mul on 2 väiksemat õde ja 2 venda, kuid noormees on üksik laps. Kas see sai saatuseks, et ma ei ole samamoodi ainuke laps, et minu elus on peale iseenda ka palju kisa, kära ning teised inimesed?

Ja mis peamine, kas lootes, et pärast nelja kuud.. nüüd aasta lõpus me ikka kohtume ning midagi ei ole muutunud, on iseenda lollitamine? Kas ma ei peaks hoopis kõigel sellel minna laskma, sest tundub, et tema on seda juba teinud? Ma ei taha, ei taha taas kord haiget saada.

Ja mis peamine, miks on õnnelik olemine nii paganama raske? Ja miks need tuntavad õiged valikud meie eludes muutuvad valedeks? Ja mulle tõesti tundub , et see noormees jääb minu jaoks tõeliseks pähkliks ning tema tegelikud tunded saladuseks.. Tean , et peaksin paljud küsimused esitama talle, aga kui ma ei saa neile vastuseid, siis ei näe ma ka sellel mõtet..

Ette tänades, G 21

Tere! Läheduse leidmine läbi inimsuhete ongi miski, mis toob sageli endaga kaasa kõrgenenud ärevustunde ja avab meie ees meie sisemise ebakindluse. Samas on tõelise läheduse leidmine lähisuhetes üks meie kõige sügavamaid üldinimlikke igatsusi. Suhetele on omane kokkukuuluvuse ja eraldatuse vaheline dünaamika.

Kujundlikult öeldes on see nagu tants, milles liigume mõnel hetkel teineteise suunas, siis jällegi kaugeneme, mõnikord võib üks osapool liikuda teise suunas, mis tekitab meis teise osapoolena taas vajadust eest ära, kaugemale liikuda või taganeda, teinekord tunneme ise soovi ja vajadust liikuda lähemale, andes taas teisele osapoolele impulsse eemaldumiseks.

Oluline on leida omavahelises suhtedünaamikas tasakaal seeläbi, et ei oldaks liiga pealetükkivad ega ka eemaldutaks liiga kaugele. Kui mõlemad liiguvad teineteise suunas, siis jõuab kätte hetk, mil ollakse juba nii lähestikku, et edasi ei ole enam kusagile liikuda ja tuleb leppida vastastikuse kaugenemisega. Heas suhtes on mõlemad nii lähenejad kui ka eemaldujad ja selliseid ühtesulamise ja eraldumise protsesse ei kogeta valulikult.

Loen Teie kirjast välja, et olete hakanud nägema lahusolekut sellise probleemina, et see on hakanud juba mõjutama Teie isiklikku enesehinnangut. Olete hakanud seadma kahtluse alla iseenda ja oma päritoluperekonna väärtust. Enamik mehi kaldub olema õnnelik just naisega, kes teab ise enda väärtust, kes ei klammerdu suhtesse, vaid valib suhte sellele vastavalt, kui palju temale endale selline suhe rahuldust pakub.

Kui naisele pakub suhe rahuldust, siis pakub see suhe tavaliselt rahuldust ka mehele, kuna mehed tahavad näha enda kõrval õnnelikke naisi. Soovitan siinkohas vaadata sügavale iseenda sisse ja mõtiskleda selle üle, kas Teie elus on peale käesoleva suhte veel midagi, mille kohta võite öelda, et see teeb Teid tõeliselt õnnelikuks.

Kui ei, siis soovitan Teil vaadata oma elus ringi ja avastada see miski, mis annab Teile jõudu ja rõõmu iseolemiseks. Kui suudate olla piisavalt ISE ka eraldatuses, siis leiate koosolemiseks parima vundamendi, et hakata üles ehitama MEIE-identiteeti. Selles valguses tekib mõlemal osapoolel ka enam valmisolekut asjadest rääkimiseks ja selgemate kokkulepete tegemiseks.

Jõudu Teile selles iseolemise ja MEIE-identiteedi ülesehitamise protsessis!

Kaia Kapsta

PREP–paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, lugesin siin saadetud kirju ja mõtlesin, et ehk saan ka abi. Oleme poisiga peaaegu 3 aastat koos olnud. Meil on olnud suuri tülisid ja kohati ka lapsikuid lahkuminekuid. Viimasel ajal olen hakanud tundma täielikku segadust oma hinges. Ma armastan teda ja tema mind.

Lihtsalt kuna alustasin sel aastal tudengielu, on mul suuremat sorti stress. Ma ei saa enam aru, mida tunnen. Vahel on selline igatsus, et nutan ja kurvastan, vahel ei saagi aru, mis toimub - nagu ei ole seda tunnet, et oh, küll tahaks koos olla. See on nii imelik.

Ma ei oskagi seda vist väga hästi sõnadesse panna. Olen mõelnud, et kui meil tuleb puhkus, peaksime aega võtma ja kahekesi koos aega veetma, aga kas see aitaks? Sest aeg-ajalt tõesti ma tunnen, et igatsen teda kohutavalt ja temaga koos olles naudin pisiasju nagu koos telekavaatamine või toidu valmistamine.

Päikest

Liisi

Tere, Kirjutate oma kirjas, et olete olnud koos juba peaaegu 3 aastat. Ühest küljest on see aeg, mis armumine kui selline on juba jahtumas ja suhe liigub sügavamale tasandile. Sellest kasvab välja armastus või vastasel korral seiskub suhtedünaamika selliselt, et see ei paku enam sügavat rahulolu.

Nõustajatena me ei soovita tavaliselt olemasolevat suhet sinnapaika jätta, kui kõhus enam nii nii tugevaid liblikaid ei lendle. Pigem oleks mõistlik hakata siinkohal sügavamalt kaevama, otsima kokkupuutepunkte, hoidma ja kaitsma seda ühisosa, mida olete jõudnud oma senise suhte jooksul juba üles ehitada.

Võib-olla oleks siinjuures mõistlik ka koos maha istuda ja ühiselt läbikäidud teele tagasi vaadata – mis on olnud need teievahelised tülid, millest need rääkisid, mida need teile õpetasid? Mida te üldse soovite võtta kaasa ühiselt läbikäidud kolmest aastast? Oluline on ikka ja jälle pöörduda oma suhte algusaegade juurde tagasi, meenutades, mis on see, mille pärast te teineteisega kohtusite, mida teineteise juures märkasite, mida väärtustasite, mis tekitas teis äratundmise, et justnimelt see inimene on see...

Toote oma kirjas välja kaks peamist küsimust:

Esiteks: ambivalentsus, ehk vastuolulisus teie tundeelus, mida kirjeldate sõnadega – „Vahel on selline igatsus, et nutan ja kurvastan, vahel ei saagi aru, mis toimub - nagu ei ole seda tunnet, et oh, küll tahaks koos olla. See on nii imelik.“

Teiseks: ühise vaba aja ja puhkuse veetmine – „Sest aeg-ajalt tõesti ma tunnen, et igatsen teda kohutavalt ja temaga koos olles naudin pisiasju nagu koos telekavaatamine või toidu valmistamine.“

Vastuolulisus tundeelus on loomulik nähtus. Lähedussuhe koosnebki olemuslikult dünaamilisest liikumisest suurema läheduse ja samas ka suurema eraldatuse suunas. Valdavalt me ei ole ise sellisest dünaamikast teadlikud, küll aga registreerib meie keha emotsionaalne pool selle ära, kas me vajame enam omavahelist lähedust või enam ruumi enese ümber ja teineteiste suhtes ja tevitab meid sellest.

Me kogeme seda tunnetena ja vajadustena kas siis suurema igatsuse või suurema ükskõiksuse kujul. Aga siin võib ka olla teisi tundevarjundeid, näiteks emotsionaalne valu, kui igatsus läheduse järele on suurem, kui me seda reaalsuses kogeda võiksime, või see, kuivõrd meie partner hakkaks meis nagu „tekitama“ ebamugavustundeid sellisel määral, et me tunneme vajadust temast kiiresti kaugemale saada vms.

Omavahelise terve suhte arengule tuleks kasuks, kui õpiksime mõistma, et need vastuolulised tunded on minu tunded, minu meeltes ning tegelikult minu abikaasa, partner, elukaaslane, poiss-sõber või tüdruksõber, missuguses suhtestaatuses me iganes oleme, ei ole meie tunnete eest sellisena vastutav, juhul, kui ta ei tee meile tõsiselt haiget oma konkreetse käitumisega.

Terve suhte dünaamika võimaldabki kaasadel loomulikult ja dünaamiliselt liikuda suurema läheduse ja eemaldumise vahel, mis on nagu partneritevaheline tants. Kui liikuda pidevalt teineteise suunas, siis võib lõpuks tekkida tunne, et siit ei ole enam kusagile võimalik edasi liikuda ja liigses läheduses võidakse kaotada isiklik autonoomsus, iseenda MINA.

Liigses eraldatuses taas võidakse kaotada oma suhte eesmärk ja mõte, miks me üldse omavahel koos oleme. Rääkides ühise vaba aja ja puhkuse veetmisest, siis selleks, et kahest MINA-st saaks kasvada MEIE, on ääretult oluline ühine vaba aeg, ühised meeldivad tegevused ja kogemused, ühine puhkuse veetmine. Loen Teie kirjast välja, et elu meeldivate pisiasjade koosnautimine on teievahelises suhtes täiesti olemas.

Suuremas pildis omab see määratut tähendust. Kui liigute ühise pere loomise ja laste saamise suunas, on see heaks vundamendiks, et suhe ei laguneks kergesti koost. Loe ka selleteemalist artiklit Naine24s.

Jätkuvat tarkust armastuse ja ühise suhtes ülesehitamisel!

Kaia Kapsta,

Raseduskriisi nõustaja ja PREP –paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere,  mul on küsimus, aga ei tea, kuidas öelda. Olen heas kohas tööl, aga olen seal üksinda. Olen teises riigis, aga ei ole mul siin tutvusi ega silmaroomu. Proovin küll semmida, aga üldiselt on nii, et võib-olla tüütan teisi,  aga ega taha nii väga teistega suhelda, kui jätab sellise mulje,  et astun nagu jala peale. Samas olen nii vana, et võiks välja minna kellegagi, aga ei leia ma siit kedagi. Sooviks nõu, mida teha...

Lugupidamisega, ja ilusaid joule

Tere, Kirjutate, et olete teises riigis tööl ja otsite kedagi, kellega suhelda. Samas ei loe ma Teie kirjast välja, kas soovite leida n-ö kaaslast kogu eluks või kedagi, kellega aeg-ajalt kohtuda ja koos väljas käia. Kuna olete meesterahvas, siis on suur tõenäosus, et püsisuhte peale hakkate mõtlema juhul, kui olete kohanud kedagi, kellest lahusolek, eemalolek tundub olevat emotsionaalselt valusam kui n-ö oma isiklikust vabadusest loobumine.

Ja samas on pea iga mehe südames igatsus leida seda tõelist naist, kelle pärast oleksite valmis ka meeletusi tegema. Kust saaksite alustada? Usun, et jõuluaegsed koosviibimised ja uue aasta vastvõtt on andnud Teile võimalusi kohtuda uute inimestega ja ehk ka leida keegi, kellega koos alanud aastale vastu kõndida. Samas on tõdetud, et see periood võib olla inimeste jaoks just tohutu üksinduse kogemise periood, aeg, mil näeme iseenda üksindust nagu suurendusklaasi alt, samas, kui teised überringi näivad nii õnnelikuna...

Ma ei tea, missugusel maal Te töötate, kuid soovitan uurida, kindlasti on ka selles riigis alustanud tegevust kvaliteetsed suhteleidmise võimalused näiteks nagu Tea for Two on alustanud oma tegevusega Eestis. Soovitan näiteks pöörduda ka Eestis tegutseva Tea for Two kontorisse, et uurida, ehk on nende poole pöördunud keegi eestlannadest, kuid on olnud minemas tööle just Teie ajutise elukoha riiki ja igatseb kohtuda kellegagi...

Internetist on võimalik samuti leida kvaliteetseid tutvumisportaale, näiteks: www.matchmaking.dating.ee. Ja tegelikult on mõttekas võtta ka pisut riski ja lihtsalt astuda kellegi juurde kas või ühistranspordis või kaubanduskeskuses ning öelda „Tere!“ ja veel midagi toredat. Kes ei riski, see ei joo ka šampust! Jõudu ja edu otsingutes!

Kaia Kapsta

PREP-paarsuhtekoolituse koolitaja

Tere! Pöördun Teie poole, kuna enam ei suuda üksi toime tulla. Läksin kaks nädalat tagasi lahku poisist, kellega olin koos 4,5 aastat, meil on ka ühine kolmeaastane laps. Ma ei suuda enam öösiti magada. Kui vaid ei mõtleks tema peale.. Joon rohkem ja suitsetan pidevalt. Ma ei oska enam. Mida teha ja kuidas sellest välja tulla?

Tere, Loen Teie kirjast, et olete kaotanud oma elus iseenda jaoks väga olulise inimese. Saan aru ka, et see kaotus ja lein ei puuduta üksnes Teid ennast, vaid ka Teie last, kes võib seista nüüdsest väga suurte elumuudatuste lävel.

Tundub, et olete veel ka iseendaga seotud elumuudatuse suhtes ja oma isiklike leinaprotsessidega alles algusjärgus, keeruline võib olla selles olukorras tunnistada iseendale täit tõde juhtunust ja käesolevast olukorrast. Lahkuminek riivab lisaks sügavatele kaotustunnetele, mida kogeme sarnaselt ka meile olulise inimese surma korral, suuresti meie enesehinnangut ja meis võib saada valdavaks väärtusetuse tunne.

Soovitan Teie olukorras pöörduda välise professionaalse abi järele. Olete sattund kriisi ja Teid võib aidata esialgselt ka telefonivestlus kriisinõustajaga Tallinna Kriisiabikeskuse kriisiabitelefonil 24h numbritel 6 314 300 - eesti keeles ja 6 314 343 - vene keeles.

Vajadusel saate kokku leppida nõustamisseansid kriisinõustajaga silmast-silma vastuvõtule. Hästi olulne on, et Te ei jätaks iseennast oma praeguses olukorras üksi. Kui võimalik, leidke endale appi ka keegi, kes aitaks mõnedel kriitilistel hetkedel last vaadata ja tema eest hoolitseda. Peamine, et last ei jäetaks üksi ega järelvalveta.

Samas on oma lapse eest hoolitsemine Teie enda jaoks miski, mis aitab Teil hoida kontakti ümbritseva maailmaga ja tunda ennast kellegi jaoks olulisena. Side ja kontakt Teid ümbritseva maailmaga on miski, mis aitab Teid läbi kõige selle ellu jääda ja hakkama saada.

Lahkuminekust toibumine võib olla pikk ja keeruline teekond. Teid võib aidata teadmine, et te ei ole üksi oma kaotusega. Paljud naised on kaotanud läbi lahkumineku ja lahutusprotsessi sideme oma senise eluga ja seisavad raskustes, kuna ei oska näha oma elu kaugemas perspektiivis. Olles kaotanud usu ja lootuse...

Eestis on käivitatud selliste naiste toetuseks tugi -ja teraapiagruppe. Infot ühe sedalaadse enearendusliku tugi -ja teraapiagrupi kohta võib leida veebiaadressilt: http://www.rasedus.ee/tegevus/meie_tegemised/article_id-166 

Tallinna raseduskriiskeskuses alustati Psühhodraama enesearengugrupiga ÜKSINDA, ÜKSIKUNA, ÜKSINDUSES, ARMASTUSSE

Järgmise aasta alguses käivitatakse järjekordne grupp, mis on suunatud just lahutatud või lahkuminevatele naistele, kellel on valdavalt olemas sellest suhtest ka laps või lapsed. Andke endast teada, kui soovite olukorrast väljatulemiseks ja taastumiseks antud grupiga liituda!

Jõudu ja tarkust uue lehekülje pööramiseks oma elus!

Kaia,

raseduskriisi nõustaja PREP –paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere, olen küll mees, aga ehk saan siit abi veidigi, et endaga hakkama saada. Oleme koos olnud 5 aastat, sellest koos elanud ligi 3 aastat. Nagu igas suhtes, on ka meil olnud halvemaid ja paremaid aegu. Paar aastat tagasi oli keeruline, kui olime kokku kolinud, aga mida aeg edasi, seda paremaks läks. Õppisime üksteist paremini tundma ja meil oli koos hea. On olnud keerulisi vestlusi ja probleeme, aga oleme üle saanud.

Ise olen 5 aastat vanem ja ligi 30. Olen hea mees ja mitte ainult enda arvates, vaid ka sõprade ja sõbrannade. Pidevalt öeldakse, et ma ideaalne elukaaslane ja väga hea inimene. Varem on ka vestlus olnud teemal, et temake kahtleb minus, et kas ma olen ikka see õige ja kas ta tahab minuga elu lõpuni koos olla. Ma tean väga hästi, et ta ise paras tegelane, aga see ei tähenda, et ma ei armasta teda ja ei soovi temaga koos olla.

Nüüd oli ta mõned kuud välismaal (ja juba sealt ka pooleks aastaks tagasi) ja otsustanud, et tema tahab lahku minna, ja et viga ei ole minus, vaid ta tahab üksi olla ja vaadata, kuidas on üksi hakkama saada. Minu jaoks keeruline, sest justkui kõik ok ja paremgi veel.

Temake räägib ikka, et minuga hea, turvaline ja mugav koos olla, et võib-olla küll ta tulevikus kahetseb, aga no mida kuradit, mille jaoks? Sooviks täpsemalt teada, et kas keegi oskab öelda, et mis toimub, miks see nii on ja mida see tegelikult tähendab? Tänaseks päevaks on ta jälle välismaal ja mina marineerin ennast meie koos ehitatud kodus. Kas ma peaksin temaga suhtlema või mitte? Üks osa minust tahab kohutavalt temaga suhelda ja ootab, millal ta endast märku annab, aga teisel osal on nii raske pärast, kui suhtlemine tehtud.

Tere, suhtel on tavaliselt alati kaks osapoolt ja ei ole vahet, kas mees või naine - teatud eluhetkedel vajame me kõik kedagi, kelle poole pöörduda, et oma olukorda kirjeldada ja ehk oma olukorrale ka pisutki kõrvalpilku saada.

Kirjutate, et teie paarisuhtes on olnud erinevaid aegu ja viitate tagasi ka paari aasta tagusele ajale, mis läbisite oma suhtes teatud raskused. Samas usute, et olete sellest kõigest edukalt välja tulnud. Samas on Teie elukaaslane Teile ka varem öelnud, et ta kahtleb Teis, kas olete ikka see „õige“.

Mul puudub lähem info, mis võis olla teie varasemate probleemide põhjustajaks, kuid Teie kirja lugedes tuleb mulle mõtteisse küsimus - kas need minevikuteemad on ikkagi ka tegeliku lahenduse leidnud? Kas olete ka Tema poolt öeldnuna kuulnud, et sellega, mis oli, on nüüd rahu tehtud, andeks antud ja saadud ning ka positiivsete kogemustega ühiste meeldivate elamuste kaudu negatiivsed kogemused neutraliseeritud?

Või olete osanud kõik selle, mis oli, kusagile kõrvale asetada, kuid tegelikult on asjad lõpuni käsitlemata? Lõpetamata teemad hakkavad sageli hilisemat heaolu varjutama.

Samas loen Teie kirjast ka, et Teie kaasal on just Teiega hea, turvaline ja mugav koos olla. Kas olete osanud teineteisele ka eraldumiseks ja iseendaga olemiseks piisavalt ruumi anda? Mis on see sügavam vajadus, millest Teie kaasa eraldumisvajadus tegelikult kõneleb?

Iga tundliku teema all on peidus midagi veel sügavamat, midagi, mis kõneleb meie sügavatest baasilistest vajadustest, vajadustest olla respekteeritud, tingimusteta aktsepteeritud, vajadusest emotsionaalse turvatunde ja iseolemise järele. Kas olete osanud omavahel rääkida ka nendest sügavamatest teemadest? Peate te nendest rääkimist üldse oluliseks?

Lahku jõutakse alati minna. Võib-olla tasuks eelnevalt investeerida veel pisut sellesse, et omavahelisse suhtesse enam selgust saada. Ehk on ka lahkuminekuotsusega seeläbi hiljem kergem toime tulla?

Soovitan Teie olukorras pöörduda nõustaja või pereterapeudi poole, kellegi poole, kes suudaks teie kui paari omavahelist arutelu produktiivsemaks suunata. Võimalustena on olemas Eestis veel PREP-paarisuhtekoolitused või ka Imago suhteteraapia. Kõik see aitab eelkõige näha suhtes seda, mis on Teie osa ja seda, mida Teie olete teatud põhjustel jätnud tegemata.

Iseenda osa nägemine paarisuhtes annab kõigele sellele hoopis teise mõõtme ja aitab vajadusel teha tulevikus sobivamaid valikuid ning kutsuda esile ka muutust käitumises, kui selleks tarvidus tekib.

Parimate soovidega,

Kaia Kapsta

PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere. Ma olen oma kallimaga juba 4 aastat koos olnud, nüüd aga on meil eelmise aasta lõpust juba probleemid olnud ja ma kogu aeg kahtlustan, et tal on oma töökaaslasega suhe. Tema aga kinnitab, et neil ei ole midagi. Nüüd ütles ta mulle, et me peaksime 1-2 kuuks lahku minema. Ma ei taha seda, sest tean, et kokkuminemist enam ju raudselt ei toimu, aga tema räägib, et ma ei tea seda, et eeml olek teeb äkki head meile ja et vaatab, mis saab.

Mis siin ikka saab - mina arvan, et ta saab selle vabaduse meki jälle suhu ja ei tahagi minuga enam koos olla. Samas ütles, et tal on minu vastu küll tunded, aga lihtsalt tahab lahku minna, et ehk muudab see midagi. Ma nüüd ei tea enam, mida teha, sest mina seda ei taha, sest teadagi, et see on lõpp. Ehk oskate mingit nõu anda? Ma ei saa temast aru, miks ta seda nii pikalt tahab, miks mitte kaks nädalat, vaid 1-2 kuud, see on minu arust pikk aeg ja arvan, et need viimasedki tunded kaovad minu vastu.

Tere, loen Teie kirjast välja ärevuste tekkinud olukorra pärast. Kirjutate, et suhted oma kallimaga on läinud keeruliseks juba möödunud aastast alates ja et ta soovib võtta aega järelemõtlemiseks. Pelgate, et n-ö time out`i võtmisega kaotate selle Teie jaoks nii olulise inimese lõplikult.

Nõustajana ei saa ma Teiel anda küll otsest nõu või juhendeid, küll aga aidata Teid endid teatud küsimustele toetuvalt oma olulisi otsuseid vastu võtma ja ise oma eluga edasi liikuma. Kirjutate, et probleemid algasid juba möödunud aasta lõpust. Mõtisklege, palun, iseenda jaoks selgemaks, mis olid täpsemalt nendeks probleemideks? Kas teie omavahelisse suhtlemismustrisse tekkis midagi, mis hakkas mõjutama Teie enesehinnagut, Teie pilti ja arusaamist iseenda väärtusest/väärtusetusest?

Sageli juhtub paarisuhte arengus nii, et kui ei ole ehitatud üles suhet, milles oleks mõlema osapoole jaoks selged piirid, piisavalt palju ruumi iseolemiseks, enesearenguks, enesega kontaktis olemiseks, vastastikuseks austuseks, siis võib ühel hetkel tekkida tunne, et suhe hakkab ennast ammendama.

Sellistel puhkudel hakkab pahatihti just mees pöörama oma pilku suhtest väljapoole. Naise jaoks hakkab suhte taoline areng mõjuma enesehinnangut laastavalt, ärevust ja ebakindlust tekitavalt ning see sunnib teda suhtesse enam ja enam klammerduma, küsimata iseendalt, kas teda ennast selline suhte kvaliteet üldse enam tegelikult rahuldabki.

Hakkab tekkima teatud mõttes nagu tagaajamise nõiaring – mida enam üks osapool klammerdub, seda enam hakkab teine osapool taganema ning iseenda jaoks rohkem ruumi ja õhku vajama. Suhtes on alati nii, et keegi on tagaajaja, keegi tagaaetava rollis.

Kasulik on, kui dünaamika vaheldub võimalikult sagedasti, siis kujuneb sellest dünaamiline tants mehe ja naise vahel, samuti on kasulik, kui mehele antakse enam tagaajaja rolli, kui tema peab suhte eest võitlema ja selle nimel pingutusi tegema. Siis osatakse seda suhet ka enam väärtustada. Missuguseks on kujunenud teie suhtedünaamika sellest aspektist lähtuvalt?

Suhtespetsialistid soovitavad naisel alati vaadelda, missuguseid küsimusi ta iseendale suhte arengu seisukohast vaadatuna küsima kaldub. Juhul, kui ta küsib enda käest, kas suhe pakub talle sellist kvaliteeti, mis oleks tema vääriline, siis on temas jõudu ja tugevust pakkuda mehele väljakutseid suhte arenguks ja olla endiselt atraktiivne tema jaoks.

Juhul, kui naine aga hakkab endalt küsima, kas tema on teinud kõike õigesti, kas tema on selle suhte jaoks piisavalt hea, siis on tema enesehinnag saanud hoope ja ta on kaotamas iseenda terviklikkust. Missuguseid küsimusi esitate iseendale Teie selles suhtes?

Ja teinekord tuleb õppida iseendale tunnistama, et suhe ei paku ka teile tegelikult enam seda, mida vajate, ja seda ilma ohvri positsiooni võtmata. Ma ei kutsu siinkohas üles suhteid jätkuvalt lõpetama, pigem ikkagi iseendas sügavamalt kaevama, iseendaga kontakti otsima ja teisele osapoolele enam vabadust andma oma otsustuste tegemiseks ja iseendas selguse jõudmiseks.

Soovin Teile jõudu enesotsinguteks, mille saate enam üles ehitada ka paarisuhte kvaliteeti!

Kaia Kapsta,

pere -ja paarisuhtenõustaja

Tere! Olen mehega koos elanud 10 aastat - selle aja jooksul olen loobunud kõikidest oma huvidest ja olen pühendanud kogu aja temale. Nüüd on meil pooleteistaastane laps ja mina tunnen, et olen ainult kodus ja ei suuda ega oska midagi. Kui üritan õppida midagi, siis ei jää miski meelde.

On tekkinud selline saamatuse tunne ja see rusub mind. Seetõttu aga ärritun iga asja peale kergesti. Saan lapse peale tihti kurjaks ja mees ajab jubedalt närvi. Ei tea enam, mida teha, et sellest saamatuse tundest üle saada, tunnen, nagu mu aju oleks karbi sees ega suuda midagi mõelda ega meelde jätta. Tihti isegi kui keegi midagi räägib, siis on raske asjadest aru saada. Ma ei tea, kas oskate mind aidata või äkki oskate soovitada kedagi, kes saaks mind aidata.

Tere, Teie kirjast loen välja, et olete 10-aastase kooselu jooksul loobunud paljust oma elus, mis oli Teile varem tähendusrikas, ja selle asemel püüdnud enam pühenduda oma mehele ning teievahelisele suhtele. Nüüd olete jõudnud olukorda, mil tunnete, et Teie tähelepanuvõime on langenud, samuti on langenud võime tulla toime ärevusega, abitusetundega jt. emotsioonidega.

Kirja kaudu on keeruline olukorda täpsemalt analüüsida ja hinnata, aga kirjeldatu juhib mõtted võimalikule depressioonile. Kuna depressiooni diagnoosib alati arst, siis soovitan pöörduda kas oma perearsti või siis võimalusel juba otse psühhiaatri vastuvõtule.

Depressioon ei ole seotud isiksuseomadustega, see on pigem normaalne reaktsioon teatud mõttes ebanormaalsetele olukordadele, mis võivad depressiooniepisoode käivitada. Depressioon on haigus ja seda tuleb ravida. Tänapäeval peetakse esimeseks valikuks depressiooni ravi korral psühhoteraapiat, kuid sageli nähakse vajadust ka ravimite järele või kasutatakse neid omavahel kombineerituna.

Depressiooni võivad leevendada ka vastavad homoöpaatilised preparaadid. Et depressiooni ulatuslikkust paremini hoomata, võiks kujutada endale ette toimetulekut igapäevaelus, mil üks käsi oleks nagu kogu aeg kinni seotud. Niivõrd suur abitus ja toimetulematus võivad inimest depressiooni korral valdama hakata, et selle all hägustub kogu inimese igapäevane toimetulekuvõime.

Olukordades, mida Teie kirjeldasite, tuleb suuresti kasuks iseendaga taas tugevama kontakti ja terviklikkuse leidmine. Pea alati on võimalik jõuda selleni läbi isikliku arengu erinevates teraapiagruppides. Üks peamisi teraapia eesmärke on ka oskuse omandamine ohvripositsioonist väljakasvamiseks ning iseenda osa selgem nägemine kujunenud olukordades. Vastutuse võtmine iseenda elu ja oma isiklike vajaduste katmise eest. Samuti tähelepanu suunamine iseenda jaoks meeldivate tegevuste tegemisele, nende lubamisele iseenda ellu.

Lapsevanemate koolitustel räägitakse iseenda tassi täitmisest. Kui minul on tass tühi, siis ei ole ma tegelikult suuteline täitma ka teiste tasse enda ümber. Suudan sellega hakata toime tulema alles siis, kui minu isiklikust tassist hakkab kõike külluslikult üle ääre voolama.

Meie ise vastutame oma isikliku tassi täitmise eest, mitte keegi teine ei saa seda meie eest ära teha. Soovin Teile jõudu oma tassi täitmisel ja oskuslikku abi küsimist erialaspetsialistide ( arstid, nõustajad, psühholoogid, terapeudid) käest.

Kaia Kapsta

Raseduskriisi nõustaja, paari -ja perenõustaja.

Me olime oma elukaaslasega koos olnud peaaegu 4 kuud, vahepeal, kui mina olin Tartu Maarjamõisa haiglas poolteist nädalat, magas tema minu parima sõbrannaga, nüüd hiljem seda kuuldes ei oska ma asjasse suhtuda ega tea mida teha?

Tere, loen Teie kirjast välja segaduse seoses Teie elukaaslase lugupidamatusega isiklike piiride suhtes. Mul ei ole infot selle kohta, kuidas Teieni üldse jõudis petmise fakt, loodan väga, et lugupidaval ja Teie tundeid respekteerival viisil. Teie kirja lugedes tulevad mulle meelde mõned küsimused, millele vastuste leidmine aitaks ehk Teil endal oma elus edasi liikuda ja leida sügavamat sisemist väärikust iseendas.

Kuidas tunnete, kas seniajani on teie paarisuhte kvaliteet Teid täielikul määral rahuldanud? Mida Te ise ootate oma suhtelt pikaajalisest perspektiivist lähtuvalt? Kas Teil on olnud omavahelisi kokkuleppeid põhiväärtuste osas, nagu vastastikune pühendumine, austus jne.?

Kas Te üldse saate omavahel rääkida teile mõlemale olulistest asjadest, "pärisasjadest"? Kas see, mis teie vahel on hea ja hästitoimiv, kaalub üles petmise fakti sellisel määral, et olete valmis liikuma andestuse suunas?

Kas suudate ja soovite teha ühiseid kokkuleppeid edaspidiseks ja neist ka mõlemapoolselt kinni pidada? Kas peate oma paarisuhet sedavõrd oluliseks, et olete valmis selle nimel tööd tegema ja vajadusel ka paari- või perenõustaja poole pöörduma? Usun, et kui olete leidnud vastused enamusele neist küsimustest, siis olete juba liikumas ka suurema sisemise selguse suunas iseeneses.

Jõudu!

Kaia Kapsta

paari- ja perenõustaja

Tere. Mul on mure, elasime elukaaslasega koos 2 aastat, umbes 3 aastat olime suhtes. Läksime lahku ja põhjuseks oli 100 protsenti minu enda käitumine. Petsin teda korduvalt, läksin kodust ära, kuna kodu tundus kohana, kuhu ma olin kinni liimitud ja otsisin alati viga temas, miks kodus polnud hea.

Ma magasin ta parima sõbraga, tajusime ta sõbraga mõlemad, et see on vale, ja otsustasime mitte hoida kontakti omavahel ja vältida kokkupuudet võimalikult palju. Ma jätsin ta maha ja kolisin teise linna, mul oli teine suhe, ma lõpetasin selle teise suhte ja läksin koju tagasi, kus ma olin tundnud ennast kinni liimituna terve see aeg (olime umbes 1,5 aastat koos elanud), aga see oli moment, millal ma tajusin et viga ei pea alati teisest otsima, vaid vahepeal iseendast ka, ma tajusin, et ma pean kaaslasega rohkem koos tegema asju, mida me polnud varem teinud, ma pean ise rohkem liikuma jne.

Aga siis oli juba liiga hilja, ta sai teada, et ma olin maganud ta parima sõbraga ja olin teda korduvalt petnud, meil läks kõik nii- õelda "aia taha", saime asjad korda, elasime koos, aga siis tekkisid probleemid tehtud asjadest, me elame mõlemad välismaal ja ta korduvalt ähvardas, et kolib ära ja iga väiksem tüli kiskus sõjaks ja nii igapäevaselt.

See selleks, saime juba inimese moodi läbi ja siis tuli välja, et see hetk, kui ma ta maha jätsin ja ära kolisin, oli mul teine suhe, see pani i-le punkti peale ja ta otsustas täielikult ära kolida.. Ma üritasin asju muuta, aga ei töödanud enam miski... Me oleme elanud lahus pool aastat nüüd, ma tulin pärast lahkuminekut töölt ära, ma kasutan palju narkot, jõin jutti 3 kuud, nüüd olen rahunenud, aga ei leia välja pääsu.

Me saame omavahel hästi läbi, me mõistame üksteist ja saame aru, mis toimub, aga minu puhul on viga see, et ma ei suuda üle vaadata sellest, et üks hetk aitab igale inimesele ja ma armastan metsikult seda inimest, aga ma tajusin seda liiga hilja. Ma olen korduvalt üritanud enesetappu teha, ma tean, et see on sõna otseses mõttes lollus, aga kohati on tunne, et ei ole lihtsalt muud väljapääsu, täiesti null.

Pool aastat mu elus on olnud raskem kui terve mu elu kokku, vaatamata sellele, et ma olen noor inimene, ma olen olnud alati seltskondlik ja elurõõmus inimene, mu elus on olnud palju probleeme ja jätkuvasti, aga esimest korda elus ma tunnen, et mul pole väljapääsu, ma ei oska midagi peale hakata ja ma põletan iga päevaga oma elu, aga kohati jääb tunne, et see ongi ainus asi, mis mind õnnelikuks teeb...

Ma olen pöördunud arsti juurde, ma olen isegi varem aastaid tagasi kasutanud seda muude probleemide pärast, aga olen korduvalt saanud valet abi. Ma tahaks lahti lasta sellest suhtest, või saada tagasi seda inimest, aga ma ei saa millegiga neist hakkama, ma olen mõelnud rahustite peale, ma kardan, et need ei tee head mulle.

Mõte otsas, ei tea, mida teha, pool aastat on üsna pikk aeg, et oma eluga edasi minna, mulle jääb mulje, et pole möödunud päevagi... Lähedased arvavad, et ma olen tugev iseloomult, aga nad eksivad, nad teavad, mis toimub, aga ma ei taha nendega rääkida nendel teemadel, kuna kõik mu lähedased hakkavad kaasat mustama ja samamoodi tema lähedased. Lahendusi pole enam... Tema jaoks on välistatud suhe, minu jaoks on välistatud sõprus, sest ma armastan teda palju ja ma ei saa kõrvalt vaadata, kui tal keegi teine on.

Tere, loen Teie kirjast välja kõrge ärevuse ja pingevälja seoses lähedusevajadusest tingitud ühtkuuluvustunde ja sealt edasi suure emotsionaalse kokkusulandumise ning samas ka tugeva eraldumissoovi ja distantseerumisvajaduse vahel. Üks peamisi dünaamikaid inimsuhetes ongi vastastikune tõukumine-tõmbumine, nii, nagu ka looduses, molekulides rakutasandil.

Paarisuhte dünaamikat stabiliseerib meie isiklik suutlikkus eralduda ja iseseisvuda nendest, kes on meile kõige lähedasemad - eelkõige oma emast ja isast ning nendest eraldumise või mitteeraldumise dünaamikat hakkame kasutama hilisemas eluperioodis ka oma lähisuhetes.

Lihtsamalt väljendudes – me ei ole alati võimelised ise aru saama, mis sunnib meid lõhkuma inimsuhetes midagi, mis on meile tegelikult oluline ja kallis ning mis on see, mis meid seejärel oma valuga halvab ja elus edasiliikumist takistab. Suure tõenäosusega teeme me sellistes olukordades midagi, mida tegid sarnaselt juba meie vanemad ja nende vanemad ning mida me millegipärast ei oska kuidagi iseseisvalt oma isiklikes eludes teisiti üles ehitada.

Teie olukorras soovitan pöörduda perenõustaja või pereterapeudi juurde, kellega koos uurida sügavamalt oma perekonnamustreid. See aitaks Teil tulla paremini toime oma isikliku kõrge ärevusega ning leida toimimiseks ja n-ö „ellujäämiseks“ konstuktiivsemaid viise kui sõltuvusainete tarvitamine, samuti enam mõista iseennast ja seda, miks olete hetkel just selle koha peal, kus te täna olete, ning kuidas siit võimalikult valutult edasi liikuda saaks.

Lähemat infot erinevate pereterapeutide kohta leiate siit. Võite pöörduda ka SA Väärtustades Elu perenõustajate poole, kes vastavad Naine24 portaalis, kuna oleme ka pereterapeutide väljaõppes ja omame PREP-paarisuhtekoolitajate ning paari- ja perenõustaja pädevust.

Jõudu soovides,

Kaia Kapsta

Pere-ja paarisuhtenõustaja

Tere! Alustan siis algusest, nimelt meil kallimaga juba ammu probleemid. Nimelt ma olen olnud armukade, tema töökaaslase peale, kellega ta kuidagi väga lähedaselt suhtleb. Nad helistavad öösiti ja saadavad sõnumeid üksteisele ja siis kallim veel üritab minu eest variata seda.

Kõigiks meie probleemideks on just tema töökaaslane, ta küll on minust ja minu kallimast tunduvalt vanem, aga ikkagi mind hirmutab see suhtlemine nende vahel. Nüüd siis teatas mu kallim, et me võiks pausi teha 1-2 kuuks, et vaatame, mis saab, aga nagu välja tuli, oli see töökaaslane ka oma poisist mingi aeg lahku läinud ja mina eeldasin, et need on seotud, kallim muidugi väidab, et ei ole ja tal pole selle naisega midagi ja ei tule ning ei taha ka.

Nüüd, kui me juba olime kaks nädalat lahus, läks tema selle naisega koos Saaremaale spaasse puhkama ja ühine tuba, aga olevat eraldi voodid olnud, mulle korrutas, et pole vaja muretseda, et ei tee temaga midagi. Muidugi see naine on ka väitnud, et neil ei ole midagi ja tema meie suhet ei ohusta.

Aga ma lihtsalt ei saa aru, miks neil siis vaja koos sinna minna oli ja milleks see jama. Kas ma olen liiga naiivne ja usungi, et neil pole midagi ja on vaid sõbrad? Nüüd siis rääkisime kallimaga - tema vastab, et ta ei tea veel, mis saab ja ta pole otsutanud midagi ning tal pole kedagi teist.

Ja kui ma küsin, et kas on kellegagi olnud või kas vaatab kedagi teist, siis vastab mulle, et ma jauran jälle ja ta on vastanud mulle juba. Ning ta korrutab mulle, et mul pole vaja oodata ja tehku ma mis tahan, aga ma ju ikka ootan ja ei võta seda kui lõppu, sest ta pole öelnud, et vii oma ülejäänud asjad ka ära ja, et meiega on lõpp.

Ta isegi ei usu mind, et ma olen truu ega ei taha kedagi teist (see muidugi sellest, et kui olime aasta koos olnud, siis ma petsin teda, aga ma ju kahetsen seda väga ja ülejäänud kolme aasta jooksul pole seda juhtunud ja ei suuda kuidagi väljendada, kui kahju on ja kui saaks, ma võtaks selle tagasi, aga ei saa ju).

Nüüd muidugi tänu selle olen mina aru saanud, kui väga ma tegelt teda armastan. Tema vastab ainult, et ta ei tea veel ja et ta on natukene mõelnud, aga kas on võimalus, et kokku jääme, sellele ta ei vasta. Isegi kas ma kallis talle olen, ei vasta ta mulle. Miks tal nii raske on otsustada, kas ta tahab mind või ei taha?

Mina südamest usun, et me saaksime oma asjad korda ja koos olla, et kui ta ongi selle naisega sõber ainult, et küll ma ka armukadedusest üle saan, ma küll võin olla klammerduv, aga seda saab ju parandada, kui ta ainult räägiks, kui teda miski häirib, aga ta ei räägi, ta räägib sellele naisele pigem.

Palusin, et talle ei ütleks, et me lahus, aga tema ikka tegi seda ja siis väidab, et jutu käigus tuli välja see, et muidu poleks öelnud. Ning siis, kui välja kolisin, palusin, et temaga kuhugi kahekesi ei läheks, siis vastas, et miks ma peaks, aga näe ikka pidi ja siis ei osanud vastata, miks ta peab.

Ma ei tea, kas üldse teda uskuda või mitte, sest nii palju on ta varjanud ja valetanud. Ise muidugi väidab, et kui oleks, siis ta ütleks ega varjaks seda ega laseks mul loota. Ma ei saa tema käitumisest lihtsalt aru - kui mina rääkida tahan, siis tema põgeneb ega taha minuga rääkida ja ütleb, et ma jauran.

Nu ja muidugi enne kui ta sinna spaasse läks, käisin ma tema juures, et sellest rääkida, siis ta küll kallistas ja musitas mind ning võttis mu kaissugi ja vaatas mind sellise pilguga, nagu alguses, kui käima hakkasime. Ta isegi ei oska öelda, kas mind igatseb - ta ei vasta üldse mu küsimustele.

Ma enam ei tea, mida teha või arvata. Kas ootan siin, kuni ta on otsutanud ja kes teab millal see juhtub. Mina ju oma eluga enne edasi ei lähe, kui on öelnud, et meiega on kõik ja pole võimalustki. Ma muidugi isegi arvan, et vist ta ei võta mind tagasi ja enam ei taha minuga olla, aga teinekord jällegi arvan, et me saame jälle koos olla ja kõik saab korda.

Ja üldse, kas see on normaalne, et ma vahest igatsen teda väga ja tunnen puudust ja teinekord jällegi ei igatse teda üldse? Ning ta muidugi ei usu, et kui me koos läheks nõustamisele, et see aitaks. Tuli vist väga segane kiri, aga loodan, et oskate mulle mingit nõu anda.

Tere, loen Teie kirjast välja kurbust ja arusaamatust Teie jaoks äärmiselt ebamäärase olukorra tõttu, mis tuleneb suhtest Teie ja Teie kallima vahel. Ühest küljest adute olukorda selle reaalsuses – öised telefonikõned ja sõnumid ühe teise naisega, spaapuhuks Saaremaal jne. Teisalt loen Teie kirjast, et igatsete oma kallimat ja loodate südames, et asjaolud pöörduvad ja et Teil oleks jätkuvalt lootust.

Paraku saavad mehed ja naised suhete arengust erinevalt aru, samuti kõnetab meid ka suhtedünaamika üsnagi erineval moel. Et mõista enam mehe hingeelu, soovitan lugeda Villu Parveti raamatut „Seks, vein ja kutsikad“. Sealt võime naistena avastada nii mõndagi, mis aitab meil enam mitmetest ebamäärastest olukordadest ja asjaoludest aru saada ning kujundada iseendis tunduvalt kindlameelsemaid otsuseid.

Mitte keegi ei saa võtta vastu otsuseid Teie eest Teie asemel, aga Teie endi kätes on hoida kõrgel enesehinnangut ja teha endale selgeks oma väärtus naisena. See on küsimus, mis puudutab pea iga naist – kas see suhe, kus ma praegu olen, väärib mind? Sageli küsime selle asemel, kas mina väärin seda suhet, kas mina olen omalt poolt kõike teinud, et oma armastatule meeldida?

Jah, eelneva küsimuse teine osa on teatud mõttes igati adekvaatne, kui rääkida sellest, et igaüks meist peab võtma vastutuse enda osa eest suhtes, kuna suhtel on alati ju kaks osapoolt. Samas võib juhtuta, et oma osa vaatlemise juures jätame kõrvale kõige olulisemad küsimused – kuidas ma olen lubanud sellel juhtuda, et minust on saanud kellegi jaoks varuvariant?

Kuidas ma olen lubanud juhtuda, et ma püüan jätkuvalt hoida suhet kellegagi, kelle suhtes ma olen tegelikult juba ammu intuitiivselt tundnud, et mina ei ole tema jaoks eksklusiivselt see naine, keda ta on välja valinud kõikide teiste naiste seast?

Iga naine väärib meest, kes selle asemel, et teha teda armukadedaks teiste naiste peale, tõstab hoopis tema kui enda naise teistest naistest kõrgemale.

Ma loen Teie kirjast, et endapoolset otsust suhte lõpetamiseks oleks teha äärmisele keeruline, raske ja valulik. Jah, see ongi äärmiselt mõistetav, samas – meie tundeelu on üles ehitatud sellisel moel, et meil on valus anda ära, loobuda millestki, mille suhtes hakkame tundma kaotusehirmu. Sellisel juhul tundub kaotatav asi või oluline inimene eriti kallihinnalisena.

Sellest ka n.ö dünaamiline tants mehe ja naise vahel – ühe osapoole eemaldumine suhtes, passiivsemaks muutumine võib tekitada teises osapooles suuremal või vähemal määral hüljatuse tundeid ja kaotatav hakkab omama meie silmis kuidagi ebarealistlikult kõrget ja asendamatut väärtust.

Soovitan Teil eelkõige küsida endalt, aga mis on minu väärtus, missugune suhe on väärt mind? Kirjutage enda jaoks välja kõik kõige olulisemad vajadused teie jaoks, mida suhtest leida soovite. Ehitage üles iseenda jaoks n.ö suhtestandard ja siis mõtisklege selle üle, mil määral vastab suhe Teie praeguse kallimaga Teie standardile.

Inimese tähtsaim ülesanne on võtta vastutus iseenda elu ees. (T.Hellsten)

Jõudu eneseotsingutes!

Kaia

Perenõustaja, PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja

Tere! Meie pereelu on hakanud varjutama mure seoses lapse saamisega, õigemini viimasel ajal on need lõppenud tüli ja solvumistega. Nimelt mees tahab väga-väga last, aga mina pole endas veel kindel. Koos oleme olnud 10 aastat, abielus 1 aasta. Olen kogu oma elu teadnud, et enne abielu ma lapsi ei soovi ja see sai meil omavahel ka selgeks räägitud, aga praegu ma tunnen, nagu ma petaks oma abikaasat, sest mul on suur hirm kõige selle ees.

Kas me saame hakkama rahaliselt, eelkõige kas minust saaks hea ema jne. Lisaks ma tunnen kohutavat survet ühiskonna, sõprade ja abikaasa poolt sünnitada võimalikult kiiresti laps, sest kõigil ju on. Ma tunnen, et mul pole kellegagi rääkida ja seetõttu tunnen ennast saamatuna ja nutan tihti üksi olles. Ma ei oska ennast enam aidata! Ehk oskate Teie.

Tere,

kirjutate, et tunnete ärevust ja vastakaid tundeid seoses teie pere võimaliku juurdekasvu planeerimisega. Saan aru, et osa Teie ärevusest ja ebakindlusest on seotud ka kahtlusega, kas Teist saaks oma lapsele piisavalt hea ema, samuti tunnete ebakindlust pere rahaliste võimaluste suhtes juhul, kui perre peaks sündima juurde veel üks liige.

Teisest küljest tunnete aga lapse saamise suhtes nagu "sotsiaalset survet", kohustust mahtuda teatavatesse normidesse... Ja Teie abikaasa on hea meelega valmis isaks saama. Sarnaselt Teile kogevad paljud tulevased emad-isad vastakaid tundeid. Hirm toimetuleku ees tulevikus puudutab vähemal või suuremal määral kõiki meid.

Toob ju lapse sünd peresse endaga kaasa suured muutused vanemate elustiilis. Ja küsimus, kas minust saab ikka hea ema või isa oma lapsele puudutab meid sageli. Mitte kõik meist ei pruugi olla valmis neid sisemisi kõhklusi endale tunnistama ega ka väga selgelt välja ütlema. Samas on need küsimused, mida oleks mõistlik enda käest küsida, et juba varakult puuduva ressursi otsimise või tagamisega tegeleda.

On naisi, kes külastavad raseduse jooksul raseduskriisinõustajat just seoses ärevusega lapsevanema rolli sobitumisel. Võib olla, et nõustamisprotsessi käigus jõutakse tagasivaatavalt ka naise enda päritoluperekonnani ja suhteni oma emaga, jõudes seeläbi suhetes enda vanematega uuele tasemele, mis saab heaks lähtekohaks iseenda leidmisel lapsevanemana.

Kirjeldate soovi leida võimalusi, et oma kahtlustest-kõhklustest kellegagi turvaliselt rääkida. Soovitan Teil pöörduda raseduskriisinõustaja poole. Saan aru, et esmapilgul võib tunduda selline soovitus ennatlik, kuna veel ei ole ju tegemist otseselt rasestumisega, pigem pereplaneerimisega üldisemalt.

Raseduskriisinõustaja saab pakkuda psühholoogilist toetust nii raseduse planeerimise, lapseootuse ajal kui ka sünnituse järgselt. Raseduskriisi nõustamisvõimaluste kohta saab täpsemat infot siit.

Jõudu ja tarkust oluliste eluotsustuste tegemisel!

Kaia Kapsta

Minul on veidi teistsugune mure, kui siin üldiselt inimestel on. Nimelt on mul kaasasündinud väike geneetiline eripära, mille tõttu minu sidekude ei veni. Terve elu olen võidelnud n-ö rasedusarmidega, kuigi rasedust ei ole olnud. Triipe on terve mu keha täis. Samuti on probleeme suguelus, kuna tupp ei veni vahekorra ajal (erutus ja märgumine on okei).

Ühesõnaga ma ei veni kusagilt ja kuidagimoodi. Tahan last saada, aga ei julge rasestuda, kuna ei tea, kuidas üldse mul nahk kõhu paisumist välja kannatab, samuti ei kujuta ette, kas saan üldse normaalselt sünnitada. Eesti arstid tõenäoliselt keelaksid ka keisri, kui seda sooviksin. Mida peaks tegema, kas loobuda mõttest last saada? Kardan oma keha pärast ja kuidas see rasedus sellele mõjub just venimise koha pealt. Äitäh!

Tere,

Loen Teie kirjast, et soovite last saada, kuid kardate rasestuda, sest ei tea, kuidas mõjutaks rasedus Teie keha ning kuidas kulgeks sünnitus. Kuna Te mainisite, et tegu on Teie puhul geneetilise eripäraga, siis võiks mõelda geneetilisele konsultatsioonile. Inimene, kes soovib tulla geneetiku vastuvõtule, peaks esialgu pöörduma oma perearsti või eriarsti (selleks võib olla ka naistearst) poole, rääkima oma rasestumise soovist ja hirmudest sellega seoses ja paluda esmast nõustamist, mille käigus saate täpsustada, kuidas võiks Teie olukorras mõjuda Teie kehale raseduse kandmine ja sünnitus, paluda infot võimalikest riskidest jms.

Vajadusel saab perearst või naistearst anda geneetiku juurde saatekirja, täpsemat informatsiooni saate siit.

Raseduskriisi nõustaja aga saaks pakkuda psühholoogilist toetust nii raseduse planeerimise, lapseootuse ajal kui ka sünnituse järgselt, nõustamisvõimaluste kohta täpsemalt siit.

Heade soovidega edaspidiseks,

Kaidi Ilvik,

ämmaemand, raseduskriisi nõustaja

Liigu esimese küsimuse juurde