Salatsigur - Brüsseli valge kuld

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sigur
Sigur Foto: Pm

Kui märkate köögiviljaletil salatsigurit, pistke see korvi. Mõrkjasmagus vili kõlbab supiks, salatiks ja paljuks muuks.

 Mitme sugulasega endiivia ehk salatsiguri hingeelu tunnevad iseäranis hästi belglased, kes söövad seda palju ja igal võimalikul moel – salatis, supis, küpsetatult.



Pole ka ime, sest neile kuulub selle köögivilja avastamise au, räägib nüüdseks poolteist aastat Belgias elanud vabakutseline tõlkija Meeli Vilukas-Thibert. Seal, eriti Flandrias, ollakse selle päris-oma-köögivilja üle nii uhked, et Brüsseli külje all Kampenhoutis on lootsikukujuliste lehtedega köögiviljale pühendatud koguni terve muuseum, kust saab täielise ülevaate siguri ajaloost ja kasvatusviisidest retseptideni välja.



Siguriklassika

Sigurijuurest ajatatud «salatipead», hollandi keeles witloof’i, kutsutakse ka Brüsseli valgeks kullaks, sest 20. sajandi alguses pani selle suur populaarsus ümberkaudsed talunikud sigurit kasvatama ja tõi jõukuse majja.



Kohalik legend kõneleb, et salatsiguri avastas 1830. aastal Brüsseli lähedal elanud talumees, kes revolutsiooni eest kodust mõneks ajaks põgenes, raputades enne keldrisse varutud kohvi aseainele, sigurijuurtele, kihi liiva.



Paari nädala pärast naastes avastas ta, et juurtele olid kasvanud tihedalt kokku hoidvate lehtedega salatipea moodi valged pungad, mis maitsesid mõrkjasmagusalt. Ja voilá – köögivili, mis nüüdseks on hitt ja mida tuntakse üle ilma, oligi sündinud!



Siiski, tõendid salatsiguri kasvatamisest pärinevad paarkümmend aastat hilisemast ajast, kui üks Brüsseli botaanikaaia aednik avastas, et sigurijuurtele saab pimedas, niiskes ja soojas n-ö valgeid lehti ajatada. Pimedus on eriti tähtis, siis ei lähe lehed roheliseks, mis teeks vilja liiga mõruks.



Iga belglane sööb aastas umbes seitse kilo salatsigurit, ka prantslaste ja hollandlaste seas on see üks eelistatumaid köögivilju. Värskendava suvesalatina on salatsigur popp ka Vahemere maades. Seda kasvatakse põhiliselt Põhja-Prantsusmaal ja Belgias – enamasti Brüsseli kandis.



«Enim süüakse seda põhiroana – koorekastmes, koos singi ja juustuga pannil või ahjus küpsetatult,» toob Meeli näite rammusast sigurigratäänist, kohalikust klassikast. Vahel ka lihakõrvasena, aga siis pigem pundis teiste köögiviljadega. Näiteks tüüpiline Belgia köögi restoran pakub liha koos siguripooliku ja kartulitega.



Pane suvesalatisse

Magusmõrkjas maitse teeb salatsiguri hinnatud osaliseks ka värsketes salatites, kaaslaseks õun või tomat-kurk. «Hea salati saab aga ainult väga-väga värskest, õrnast ja mahlasest sigurist, mida Eestis ei pruugi alati olla,» täiendab Meeli, kes ise armastab siguri kooslust tomatiga, eriti kevadel. Tema lemmiksalat on lihtne: tükeldatud tomatit, sigurit, oliiviõli, tera soola ja pipart – ning ongi valmis.



Aga talvel, kui ihu toekamat toitu tahab, paneb ta pannile sibula ja searibi lõigud, lisab üks-kaks pikuti poolitatud sigurit, valab koore peale ning laseb haududa. Lõpuks maitseks peale soola, pipart ja riivitud või viilutatud juustu.



Kõige rohkem meeldib Meelile aga sigurisupp, mille retsepti ta lugejategagi jagab. Eelistades küll pigem lihata roogi, lisab ta sellele alati kana nagu belglasedki. Ent sigurisuppi tehakse ka (suitsu)singiga, mis meenutab Meelile mõneti eesti hernesuppi. Selle ainuke häda olevat, et suitsuliha kipub õrna sigurimaitset ära tapma.



Kuid sigurit maksab süüa küll, sest selles on kaaliumi, C-, A- ja B-vitamiini ning seedimisele kasulikke kiudaineid.



Supisõbrale

Sigurisupp


Neljale väikese isuga inimesele


•    2 sigurit


•    1 sibul


•    1 küüslauguküüs


•    2 sl võid


•    1–2 kanafileed


•    0,5 l vett


•    2 suurt kartulit


•    250 ml rõõska koort (vähemalt 30%)


•    kaunistuseks tilli ja murulauku



Puhasta sibul ja sigur ning haki keskmisteks tükkideks. Hoia


mõni väike siguri südamikuleheke kaunistuseks. Peenesta küüslauguküüs. Sulata potis või ja pane sibul, sigur ja küüslauk sinna mõneks minutiks hauduma.



Tükelda ja pruunista teises potis kanafilee. Lisa vesi ja hauta küpseks. Samal ajal lõika kartulid kuubikuteks ja lisa sigurile-sibulale. Kui kana on küps, õngitse tükid potist välja ja kalla kanakeeduvesi köögiviljadele. Keeda tasasel tulel, kuni kartulid on pehmed.



Maitsesta soola ja pipraga. Lisa rõõsk koor, lase hetkeks keema tõusta ja püreeri saumikseriga. Tõsta soovitud hulgal kanafileetükke taldrikusse, siis supp peale. Kaunista paari pisikese sigurilehe ning murulaugu ja tilliga.



Teine variant: kanatükid võib ka potti supi sisse panna, nii enne kui ka pärast püreestamist.


Smakelijk!


(hollandi keeles head isu)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles