Neli last, ja ise veel ägedad

Neli last, vanuste vahe kuraditosin aastat – pole kerge nendega kuskile välja minna. Kui pere pesamuna Anni sai maikuu algul aastaseks, otsustas pereema Grethe Rõõm, lastekirjanik-fotograaf, üürida mängutoa.

«Liialdamata öeldes panin terve päeva asju kokku,» tunnistab ta, «et oleks varuriided Annile, et oleks teistele lastele ka asjad olemas, et saaks söögid kaasa. Kirjutasin paar asja üles, et meelest ei läheks. See on suur asi, kui niiviisi lähed välja!»

Paljud tunnevad, et ei saa hästi hakkama isegi ühe lapsega. (Ärgu nad meelt heitku: Grethe Rõõm tundis kunagi samamoodi.) Aga neljaga – see näib ilmvõimatu!

Ometi jõuab Grethe Rõõm (36) teha Võrumaal Rõuges maja taha vanasse lauta rajatud fotostuudios pere- ja beebipilte – pildistamise õppis ta alles paar aastat tagasi ära omal käel –, juhtida enda loodud kirjastust, juhendada kodukandi noortekeskuses meediaringi, tagatipuks veel näitusegi  korraldada. Töökohast ajakirjas Eesti Naine on ta praegu lapsepuhkusel.

Jah, ta kiidab, et mehega on väga vedanud. Aga mees, Taavi Karu (36), käib päeval Võrus tööl: ta on sealse tarbijate ühistu kaubandusjuht. Peamine kodukoormus, mis seal salata, langeb ikka sellele, kes töötab põhiliselt kodus.

Nende pere on üks kolmest, kes kandideerib Eesti aasta suurpere tiitlile. Võitja selgub täna.

Arter käis Grethe Rõõmu ja Taavi Karu perel Rõuges külas eelmisel nädalavahetusel, kui pereisa oli just naasnud pojaga Soomest jäähokivõistlustelt.

Grethe, kui mees sõidab nädalavahetusel pojaga Soome hokit mängima, kas teil on siis kergem, et üks väike ja üks suur laps on vähem kantseldada, või on pigem raskem, et ülejäänud kolm last on kõik teie õlgadel?

(Naerab.) Mulle ikka meeldib, kui kõik on kodus. Siis on terviku tunne. Meie peres on üldiselt hästi läinud, et näeme üksteist igal hommikul ja igal õhtul.

Taavi: Selline traditsiooniline peremudel, et viid hommikul kaks last kooli ja ühe lasteaeda ning aknalt lehvitatakse, ja õhtul saadakse jälle kokku, tundub tänapäeval luksuskaup. Kui suudaks sellist elulaadi hoida, oleks hästi vahva.

Sest kui lasta elul end kaasa vedada, võiks pere koost laguneda?

Taavi: Selle nimel olemegi tööd teinud ja koolis käinud, et töökoht oleks lähedal, et ei peaks kaugel raha teenimas käima.

Grethe: Jah, nii on. Me firmas on üks töötaja lisaks minule, mu noorem õde Kersti – tal on üks laps –, kes tuleb iga tööpäeva hommikul ja aitab teha kõike, mida parasjagu on vaja teha. Ma ei suudaks elu sees üksinda nii, et pildistan ja kirjutan ja siis on lastel ninad ka pühitud ja mähkmed vahetatud.

Ilma oma tööta ma ei saaks. Sa ei saa kogu aeg ainult anda, sa pead natuke saama ka enda jaoks aega, et enda asju teha.

Poliitik Liisa Pakosta väitis hiljuti, et viie lapse kasvatamine on kergem kui ühe lapse kasvatamine. Kuidas teile tundub?

Grethe: Ma ei saa aru, kuidas saab nii väita! Lapsed on ju kõik isiksused, nad tahavad kõik tegelemist, tahavad kõik sülle, ja minu meelest on suur vahe, kas mulle tahab sülle üks laps või neli last.

Taavi: Võib-olla ta mõtles seda, et nad mängivad omavahel ja ühelt lapselt jääb teisele asju.

Grethe: Taavi käis just Kirkega mööda hoovi jalutamas, nad korjasid lilli. See on oluline, et iga laps saaks täiesti enda aja koos issiga ja koos emmega. Kust ta muidu saab selle tunde, et ta on oluline, et tema on ka tähtis?

Taavi: Muidu saab laps tähelepanu ainult siis, kui on mingi jama korraldanud. Aga oleks vahva, kui suudad lastega tegeleda ka muul ajal.

Grethe: Jah, mitte ainult tulekahjusid kustutada. Sina ju kujundadki vanemana lapse näo oma ellusuhtumisega.

Taavi: Sa kasvatad hästi palju ikka eeskujuga: sõidame koos Rõuge rattamaratoni läbi, lähme koos paadirallile. Muidu ei jää neile meelde midagi. Ja küll nad teevad siis pärast oma lastega samu asju.

Grethe: Taavi käis sõpradega Võhandu maratonil. Läksime ka sõprade ja kahe suurema lapsega

Piusale, sõudsime kümnekohalise raftiga. Aga vesi oli juba sedavõrd madal, et paat jäi kivide peale muudkui kinni. Siis pidime loksutama. Ma loksutamist väga ei talu. Mingil hetkel öökisin mina paadi ühes servas ja teised kallasid teises servas oma kummikutest vett välja – selline ekstreemne matk (naerab). Taavi tuli kahe pisikesega meile lõpus vastu. Aga lahe oli – sa pead saama ennast tuulutada.

Kuidas te nelja lapse kõrvalt tuulutamisteks aega tekitate?

Grethe: Sa leiad aega kõige selle jaoks, mis sulle huvi pakub! Mõnikord käin kepikõndi tegemas – tekitan selleks päeval tunni, kui õde on me laste juures.

Taavi: Lõõgastumist tulebki planeerida. See ei ole nii, et hommikul ärkan, ohh, umbe äge ilm, läheks raftima! Meil on kalendris kirjas, kellel kunas midagi toimub. Soome-käik oli ka ette teada. Suvel läheme Pariisi Disneylandi. Seda oleme sisuliselt kolm aastat arutanud. Mul oli soov kunagi Vasaloppet läbi teha. See sai tehtud, nüüd tahan kümne aasta jooksul Kilimanjarol ära käia. Paned pikalt suhteliselt utoopilise plaani paika ja hakkad vaikselt selle poole ujuma.

Grethe, mille poole teie ujute?

Mul on kirjanduslikud kilimandžaarod plaanis: tahan raamatuid kirjutada. Aga sa saad kirjutada ikka siis, kui keegi ei vääksu kõrval ega nõua sult tähelepanu. Võid küll proovida, et ärkad hommikul kell neli üles, kui on rahu ja vaikus, ning lähed kirjutama. Aga siis oled pärast nii väsinud.

Ma ei kannata seda, mille kohta on hea sõna «rööprähklemine», s.o multitasking. Mulle meeldib, et süvenen millessegi ja teengi ühte asja. Minu arust tuleb siis tulemus sada miljonit korda parem, kui et natuke räägin lapsega, natuke koon ja natuke kirjutan ka.

Praegu on pildistamine see, mida jaksan teha. Kirjutamiseks on vaja rohkem keskenduda.

Kas maal on lasterikka perega lihtsam kui linnas?

Taavi: Me ei ole sellele mõelnud, aga minu arust on Rõuge maailma parim kant – siin on kõik olemas! Panen aidas rulluisud jalga, jalutan 20 meetrit – ja mul on isiklik rulluisurada [kergliiklustee]; koolis on isiklik jõusaal, üle põllu on isiklik hokiväljak, Empsul [Emil, 9] on maailma parim noortekeskus, Sassul [Sandra, 14] on Rõuge televisioon.

Kui ülejäänud tulevad suvel turistidena Rõugele elamust saama, siis meie elamegi siin! Suvehommikutel, kui lapsed veel magavad, läheme maja terrassile, kuhu paistab päike, ja joome seal kaks tundi kohvi. Vaatame aknast, kuidas kitsed söövad üle põllu.

Grethe: See aasta nägime nurmkanasid, hästi armsad.

Taavi: Sõidan viis kolomeetrit eemale ja pildistan tee pealt kopraid. Kuskil mujal ei ole sellist asja!

Grethe: Mul emana on super teada, et mu laps läheb sellisesse lasteaeda, mis on üks Eesti ilusamaid – väike, nunnu ja armas.

Taavi: Ma püüan siin kraavi peal humalat edasi ajada ja kasvatan kibuvitsa.

Grethe: See on meie ainus ebakõla! Ma saan aru, et meil on kolm tütart kasvamas, et kuidagi peab tõrjuma neid [noormeeste] horde, aga kas on vaja ikka kogu krunt kibuvitsahekiga ümbritseda (naerab).

Taavi: Mul on aida ees oma istumispink. Toetan selja vastu aita, olen niisama, käin oma maad pidi edasi ja tagasi – super!

Grethe: Me ei ole traditsiooniline maapere. Me ei kasvata endale tohutus koguses juurikaid. Sa pead hindama oma võimeid. Eelmine aasta, kui Anni oli hästi väike, tulid sõbrad suvel külla, et vaatame, mis teil kasvuhoones on. Mul oli seal tohutu ohakaväli.

Taavi: Ei ole mõtet selle pärast põdeda. Väga tore, et meil on kasvuhoone, aga sellest ei ole midagi, kui seal parajasti midagi ei kasva. Küll jõuame järgmine aasta kasvatada.

Milleks ikkagi nii palju lapsi?

Grethe: Nad on kõik kauaoodatud lapsed olnud.

Taavi: Meie võime ongi praegu tegeleda neljaga.

Viies oleks juba liiast?

Grethe: Jah, praegu küll.

Taavi: See hakkaks siis juba teiste arvelt tulema. Kui on neli, jõuame kõigiga tegeleda, jõuame veel ägedad ka olla, ja on fun!

Grethe: Praegu on elu lahe, mitte koorem või kohustus. Minu arust on oluline, et sa tunned elust mõnu: ärkad hommikul üles ja sul on mõnus olla, mitte ei ole hull taak seljas. Mäletan, kui Sassu oli veel ainuke laps: olin kolm aastat täiesti veendunud, et see ongi meie taluvuse piir, et rohkem ei tule.

Tuleb meelde, kuidas olin ühel koosolekul, kuhu saabusid ema ja isa, kellel oli viis last, ja natuke haletsevalt mõtlesin, et appikene, viis last! Ja siis käis vist mingi krõks, et keegi võiks veel olla. Emil lasi end ikka oodata, neil on vanusevahe Sassuga kuus aastat. Kui lõpuks tulid ka Kirke ja Anni, on maru vahva – väga ilus tunne.

Vahel kuulen, kui keegi ütleb, et saaks lapsed juba suureks, siis saaks oma elu ka lõpuks elada. Ma ei tea, mis elu?! Minu meelest ongi praegu kõige elusam elu: lapsed on meiega koos, meil on hästi mõnus.

Taavi: Ega me elu lust ja lillepidu ka kogu aeg ole...

Grethe: Muidugi ei ole. Neli last tähendab vastutust, aga see ei ole vaev.

Taavi: Kui mingite aastate pärast tunneme, et oleme võimelised ühele lapsele veel elu andma, siis tuleb vast viies ka.

Mõned on öelnud, et neile on lapsed pensionisammas. Ajakirjanik Andrei Hvostov aga kirjutas hiljuti, et tema küll ei taha vanana laste kaela peale jääda. Mida teie sellest küsimusest arvate?

Grethe: Ma olen püüdnud niimoodi toimetada, ja Taavi ka, et kodu on see koht, kuhu alati hea meelega tullakse. Laste ja vanemate suhted peaks olema sellised, et lapsed on siiski pensionisambad.

Mu vanaema on 83, ta jalad ei liigu, aga ma ei tea teist nii elurõõmsat inimest kui tema. Ta elab praegu mu ema juures Põlva taga. Ma ei paneks samuti oma ema elu sees vanadekodusse. Kui ta vajaks hoolt ja tuge, siis on minu kord aidata.

Taavi: Mu vanemad saavad Vastseliinas seni hästi hakkama. Nende juures elab ka minu vanaema. Kui näiteks 20–25 aasta pärast vajavad mu vanemad rohkem abi, on minu kohus seda anda.

Mis nipiga te siin maal toime tulete?

Grethe: Eks me teeme ropult palju tööd, et majanduslikult hakkama saada. Ja mul on väga vedanud, et mul on super-super äge mees.

Taavi: Sa ei saa olla kärsitu oma valikutes. Me oleme pikalt ette mõelnud, kuhu tahame mingiks ajaks jõuda. Et mis tunne võiks kümne aasta pärast olla. Et lastel oleks võimalus minna oma liivakasti ja oleks oma saun – ja selle nimel teedki tööd, pikalt.

Grethe: Ma usun sellesse, et kui teen mingit asja hea tundega, siis töö toidab mind, toidab ära me pere. Loomulikult on vahepeal neid päevi, kus planeetide seis on parasjagu Sitavarese tähtkujus. Loomulikult heidan ka mina vahel meelt, et mees võiks rohkem lilli tuua (naerab). Aga kui sa ei näe takistusi, vaid püüad leida võimalusi, siis ongi kõik võimalik.

Kas teie peres on ka nii, et mees vastutab sissetuleku eest ja naisele jääb peamiselt hool ja mure?

Grethe (raputab pead): Hea tunne on, kui tean, et olen ka panustanud.

Taavi: Jube hea, kui on võrdne partnerlus. Muidu tunneb naine ennast halvasti. Ja teistpidi on mehel topeltpinge: sa ei tohi haigeks jääda, sa pead rahatooja olema. Lõpp ongi infarkt.

Kust tuli idee oma fotostuudio luua?

Grethe: Kui käisin ajakirjanikuna intervjuusid tegemas, ei olnud siitkandist võtta kedagi kaasa pildistama. Siis võtsingi oma kaamera kaasa, panin automaatrežiimi peale, et kas tuleb välja või ei tule. Teinekord ei tulnud. Käisin paar korda üle pildistamas – ei ole väga lahe tunne. Siis hakkasin vaikselt õppima. Naised, kes hakkavad pildistama, alustavad ikka oma lastest.

Kui oled üle kümne aasta ühel alal töötanud, väsid ära. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ja see tunne on vastik, et teed liinitööd. Sa ei saa teha tööd nii, et silm ei sära. Siis ei tule sealt midagi.

Kui näed, et kisub hapuks, tasub silmad lahti teha ja vaadata, et äkki on midagi veel. Hakkasin kirjutama raamatuid ja siis ka pildistama.

Eestlastel ei ole väga kommet perega fotograafi juures käia. Aga see hakkab nüüd tekkima. Inimesed on tulnud me juurde isegi Tallinnast pildistama.

Aga kodus töötades ei ole ju tööpäeval lõppu ega algust.

Grethe: See on küll keeruline, kuidas tõmmata piir pere- ja tööelu vahele. Olen jätkuvalt õpipoiss. Ühtpidi idealiseeritakse, et oled oma aja peremees. Oledki, ja püüad sinna mahutada võimalikult palju. Mõnikord naeran, et küll Taavil on hea: ta läheb ära tööle. Ta ei pea tegelema sellega, mis lõunaks süüa teha, kus on mähkmed, kas koerad on ikka aedikus või on küla peale läinud.

Kuidas olete kodused tööd jaganud?

Grethe: Kuidagi on nii, et kes näeb, see teeb. Taavi teeb hommikuti putru. Kui ta näeb, et nõud on pesemata, ega ta siis hüüa «Nõud on pesemata!», vaid peseb need ära.

Taavi: Ajan Grethe siis üles, kui tuli on ahju alla tehtud, puder valmis ja kohv keedetud. Tõusen kell kuus ja mul on automaatselt sisse juurdunud, kuidas siis majas edasi liigun.

Grethe: Mina toon ka puid sisse, see ei ole ainult Taavi töö.

Taavi: Kui tulen õhtul Võrust töölt, võtan Sassu muusikakoolist peale ja lähme Maksimarketisse. Grethe saadab mulle sõnumi, mida osta. Ta teab, kuidas riiulid ja kaubagrupid poes paiknevad, ning saadab nimekirja sellises järjekorras, et ühe ringiga kõik ära osta.

Kuidas te siiakanti elama sattusite?

Grethe: Juhuslikult. Elasime Võrus korteris ja mõtlesime, et tahaks kuskil nii elada, et endal ja lastel oleks hea olla.

Taavi: Mitte et korteris paha oleks olnud. Aga tekkis tunne, et see etapp elust hakkab otsa saama, nüüd võiks oma maja tulla, kuskil linna lähedal.

Grethe: Vaatasime kinnisvara­kuulutusi. Käisime siit kilomeeter edasi vaatamas ühte kohta, aga seal oli palju tiike – lastega ei taha, et neid oleks väga palju. Siis sõitsime siit mööda, maakler ütles, et siin on ka üks maja, aga vaevalt see teile meeldib. Majast olid tõesti ainult seinad järel. Võsa oli ümber. Aga tulime siia hoovi ja mõlemad vaatasime, et ongi see koht!

Taavi: Me ei näinudki enam võsa, vaid nägime võsa taha: ohh, milline potentsiaal! Aleviku piiril, privaatsus, naabrid sada meetrit igale poole, krunt piisavalt suur. Edasi tulid juurde kergliiklustee ja tsentraalvesi. Eelmine aasta tõstsime hoovi pealt aida natuke kaugemale. Sel kevadel sai sinna uus laastukatus peale.

Kuuldavasti tutvusite juba lasteaias?

Grethe: Jah. Mu pere kolis Saaremaalt Vastseliina, jõudsin seal natuke enne kooli minekut lasteaias käia. Saime lasteaias kokku.

Taavi: Siis läksime Vastseliinas ühte klassi. Mina läksin pärast üheksandat klassi ära, Grethe jäi veel aastaks sinna, siis läks tema ka ära, Saaremaale. Ülikoolis saime taas kokku. Ega me põhikooli ajal käinud.

Grethe: Kes see ikka vaatab omavanuseid poisse?!

Taavi: Mina võisin ju salamisi unistada... Ülikoolis kokkusaamine oli tore taasavastamine.

Grethe: Ükspäev ta tuli, ketsid näpus, mulle ühika ukse taha ja ütles, et kuule, hakkame käima.

Teil on lastel esimene nimi tavaline, aga teine väga eriline. Miks?

Taavi: Need on kõik «Sõrmuste isanda» triloogiast võetud. Sassule sai pandud teine nimi, järgmistega oleme sama joont hoidnud.

Grethe: Vanasti ei olnud probleemi, kui tahtsid lapsele panna enda jaoks märgilise nime. Aga kui tahtsime Annile teist nime panna, pidime kirjutama seletuse, kust see nimi pärit on, sest seal on võõrkeelne w. Komisjon, kes asja hindas, ütles, et nemad ei tea, et seda nime oleks Eestis pandud.

Taavi: Kirjutasime seletuse, kuidas teistel lastel on samast raamatust nimed...

Grethe: ...et muidu jääb väike Anni ilma teise nimeta.

Taavi: Need teised nimed on hea kaasavara lastele: kui tahavad, kasutavad, ja kui ei taha, ei kasuta.

Olete rääkinud palju, kui tähtis on kõike planeerida. Kui kaugele olete enda elu kavandanud?

Grethe: See kõlab nii, nagu oleks meil tohutu rehkendus paberile sirgeldatud... Ei ole nii. Hommikul istume, joome kohvi, keegi pillab mõne mõtte. Siis arutame ja vaatame, kas teine haagib kaasa või mitte.

Talvel mõtlesime, et võiks teha midagi lahedat, millest ei pea tingimata tulu tõusma. Siis kirjutasime projekti. Rõuge vallas on kümme suurt väikeste lastega peret ja nüüd lähebki nendest tehtud piltide näitus rahvamajja üles. Vahepeal küll mõtlesin, et olen ikka lollakas, võiks ju lihtsalt olla. Ütlesin isegi Taavile, et tead, kui mul mingi järgmine mõte tuleb, ütle kohe «ei», nii on palju lihtsam (naerab).

Taavi: Et seda näitust ja muid projekte teha, tegime MTÜ, mille põhikirjas seisab, et eesmärk on osanike unistuste realiseerimine.

Grethe: Elu on nii palju võimalusi täis! Eile oli mul selline tunne, et ei tea, kuhupoole jooksu pista, et teha midagi ägedat. Kevad on käes, vasikatunne tuli peale!

Ja neli last on ainult rikkus.

Grethe Rõõm (36)

lastekirjanik, ajakirjanik, fotograaf

Sündinud 18. novembril 1976 Kuressaares

10. klassini õppis Vastseliina keskkoolis

1995 lõpetas Kuressaare gümnaasiumi

2001 lõpetas Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala

2000–2004 Võrumaa Teataja keeletoimetaja ja ajakirjanik

Aastast 2005 ajakirja Eesti Naine toimetaja (praegu lapsepuhkusel)

2010 asutas kirjastuse Mugul

Raamatud: «Lohe Lembitu lood: pahandus Ööbikuorus» (2009), «Lohe Lembitu lood: kitserööv» (2010) ja «Raamatuvardjad. Tähtraamatu tagasitulek» (2010)

Bernard Kangro kirjanduspreemia 2011

UNICEFi Sinilinnu preemia 2003

Hobid: käsitöö; laulab segakooris Hilaro; teeb Rõuge TVd

Taavi Karu (36)

Võru Tarbijate Ühistu kaubandusjuht

Sündinud 10. aprillil 1977 Vastseliinas

9. klassini õppis Vastseliina keskkoolis

1995 lõpetas Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi kuldmedaliga

2000 lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas turunduse eriala

1999–2000 Võru maavalitsuses majandusosakonna spetsialist

2000–2004 Wõro Kommertsi turundusjuht

2004–2005 Võru Kubija hotelli müügi- ja turundusjuht

2005–2009 Võru Maksimarketi juhataja

Aastast 2009 Võru Tarbijate Ühistu kaubandusjuht

Hobid: jäähoki, suusatamine, rulluisutamine, pildistamine

Lapsed: Sandra Eowyn (14), Emil Elrond (9), Kirke Elanor (3), Anni Arwen (1)

Tublid pered

Aasta suurpere tänavused nominendid

Grethe Rõõm ja Taavi Karu, neli last, Rõuge, Võrumaa

Kerli Rohtla ja Kaido Sirk, viis last, Rõngu, Tartumaa

Külvi ja Toomas Kivisild, kümme last, Tapa, Lääne-Virumaa

Varasemad aasta suurpered

2012: Merle Laidro ja Margus Kivimäe, viis last, Pärnumaa (pildil)

2011: Rael ja Riho Mäe, viis last, Lääne-Virumaa

2010: Aigi ja Heino Pall, neli last, Raplamaa

Allikas: Eesti Lasterikaste Perede Liit