Ene Lukka-Jegikjan: naised hoolitsevad kultuurilise järjepidevuse eest

Eesti kultuuris on ajast aega olnud nii, et mehed ajavad päevapoliitilist joont ja naised hoolitsevad kultuurilise järjepidevuse eest. Kultuuriantropoloog Mircea Eliade peab kõige suuremaks patuks unustamist!Erinevatel põhjustel võib üks rahvas unustada mõndagi tähtsat ja eluolulist, isegi seda teadmata, sest mis teadmata, see nägemata. Kultuuris, eriti oma päritud kultuuris, olemine muudab kogu ümbritseva meie jaoks tähenduslikumaks ja oma kultuuri tundmine muudab meid omakorda tähenduslikumaks kogu ümbritsevale.

Tänapäevases ülivabas eesti ühiskonnas on emadus kaotamas oma väärikat positsiooni, sest üldlevinud arusaama järgi ei ole tähtis olla ema, kuivõrd edukas ja tunnustatud karjäärinaine. See on meie eduühiskonna mall. Samas on perekond tingimusteta tähtis igale eestlasele. Meist, lastevanematest oleneb, millised väärtused on noortel? Meist oleneb, kuidas ja kui sügavalt suudame oma järeltulijaid kindlustada vajalike suhetega, nagu suhted iseenda ja teiste inimestega, surma, esivanemate, looduse ja Loojaga.

Eesti kultuuris on olnud naine, ema, järjekindlalt kultuurilise ja rahvusliku järjepidevuse kandja. Eestlaste rahvuspsühholoog Oskar Loorits on öelnud eestlase eneseteadvust tõstvas raamatus Eestluse elujõud: «Emad ei päästa oma rahvast mitte ainult sünnitajatena, vaid ka kasvatajatena, sest emad teostavad omaendi olemust ju laste kaudu. Emad on need hingekunstnikud, kes vormivad poegade vaimset kuju... palju enam kui isad, ja seepärast ep ongi meie saatus meie naistes. Emade siseelu väärtustamisest sõltub järgmise sugupõlve vaimne kõrgus või madalus, lastest tunneme nende emade olemuste suurust või närusust.»

Selleks, et naine/ema suudaks olla kultuurilise järjepidevuse kandja, peab ta saama kuskilt elujõudu, tarkust ja kogemusi. Tarkust ja kogemusi emana ja naisena võivad anda  esivanemad või kirjalik kultuuripärand, aga elujõudu pakub iga-aastane tähtpäevade ja pühade aastaringi kulg, kui see toimib inimese endateadmust toetavana, kantavaid rolle korrastavana ning vajalikke suhteid hoidvana.

Oskar Looritsat lugedes veendume, et tänu emadele ei ole eesti rahvas kunagi kaotanud vähemalt vaimset iseseisvust.  Tänapäeval on pärimuskultuur ehk rahva elutarkuste kogumi, seal hulgas nii-öelda naiseks olemise tarkuse, pärimine põlvest põlve kohati lünklik. Kuidas toimub pärandi jagamine? Kuidas jagatakse noore naise - tulevase emaga põlvkondade vältel edasi antud teadmisi, uskumusi, kombeid, omaenda kogemusi ja nippe?

Kuigi meil valitseb juba enam kui sajand valdavalt kirjalik kultuur, siis inimese kui tundelise olendi seisukohalt, on märksa tähtsam suuline pärimus – vahetu kontakt, sinu ja sinu lähedaste vahel, et tunda oma lähikonnas levinud arvamusi, uskumusi, käitumisjuhised, rituaale, kombeid ja tavasid.

Meie noored vajavad palju rohkem meie tuge jaõpetust, kui me oleme leidnud aega ja võimalust seda neile anda, tuge nii vanematelt inimestelt kui pühade/tähtpäevade aastaringilt. Minu peres polnud kahjuks sellist rikkalikku aastaringi tähistamist ehk eluks vajalike väärtuste järjepidevat ülekordamist, nagu setudel, sest isa seisukoht oli: ei mingit pidu võõra võimu all!  

Vajan oma esiemade ja –isade poolt kild killu haaval kogutud kogemusi ning läbielatud elutarkusi oma eluks siin ja praegu. Ma ai vaja eelkõige ja ainult teadmist selle kohta, kuidas elati ja oldi ning miks just nii, vaid selle igapäevast kasutamist nii argielus kui pühade ajal. Eriti vajan päritud teadmisi aga oma perekondlikes ja kogukondlikes rollides naisena,  emana, vanaemana, abikaasana, lõunaeestlasena, inimesena.

Seega ei ole küsimus mingis vanas kaduvas maarahva kultuuris, vaid igikestvates põhitõdedes ja praktikates. Teadvustatud, lugudena räägitud, kõnekäändudena välja öeldud põhitõed peres või kogukonnas kujundavad minu elu. Isa Leonhardi poolt järjepanu kõneldud lugu vanaisa Nikolai käigust president Konstantin Pätsi juurde viitas meile kõigile, et tõe ja õigluse eest tuleb seista ning teha seda julgelt - kui vaja, minna õigust nõudma kasvõi kõige kõrgema juurde! Teiselt  poolt õpetasid vanavanemad tagasihoidlikkust, isegi alandlikkust, suhtlemises vanemate inimestega, esivanematega, loodusega, Loojaga: vanematele ei sobi vastu rääkida ega isegi häält tõsta, vanematel on alati eesõigus, loodust tuleb hoida, maa eest tuleb hoolitseda, mitte unustada seda, et inimene ei ole mitte looduse kroon ega kuningas ning mis oli meie peres kõige tähtsam – tuli teha kogu aeg vastuvaidlematult rasket maatööd. Ema Rosete ülim ja üdini isetu hoolt kandmine oma lähedaste eest andis mõista, et inimese eelistatud enesekesksus ja ülim heaolu ihalus on kurblik tee üksindusse ega paku nii hädavajalikku hingerahu ega rõõmutundmist ka kõige väiksemast asjast. Kui noorena ei suutnud ma mõista seda kõike ja mõnigi asi oli vastukarva, siis tagantjärele, praeguses vanaemaeas, mõistan ja hindan seda osa päritud pärandusest kõrgelt.

Kodu hingeks on olnud ja on läbi aegade ema: «Kui kooleb esä, kaob pool kodust, kui aga ema siis kaob kogu kodu hingus…»Kui kõik meie elus muutub nii kiiresti, on liiga palju ebastabiilsust ning teadmatust, siis perekond on see kindel koht ja varjupaik, mida tuleks iga hinna eest hoida ja toetada ja seda kõigis valdkondades.

Olen seda meelt, et ühe rahva pärimuskultuur on igikestvaks kasutamiseks ning olen rõõmus, kui tunnen ära oma kultuuri juured, tüve, lehed või õied – pärimusliku ainese millises tahes kultuuriliigis, ka kõige uuenduslikumas teoses või sündmuses.

Olen seda meelt, et omakasupüüdlikult on minul, meil kasulik enam uskuda oma kultuuripärandisse, aga selleks peame tundma seda oma isiklikku ja ainulaadset pärandit! Kas tunneme ja mida tunneme ja teame? Meile omane kultuuripärand sobib ka täna meile kui inimestele – meestele ja naistele, kes  elavad aastasadu ja tuhandeid samal maal, kus nende esivanemad. Selles oleme me Euroopas ainulaadne vana rahvas!

Parem tark ja vaene kui rikas ja rumal. (Tartu-Maarja)