Loodusmuuseumi direktori Heidi Vilu päev on tihe ja vaheldusrikas. Sellest, mis kõik sinna mahub, ta saladust ei tee.
Nahka pistetud kalast tuljakuni ehk Heidi Vilu tihe päev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell 7.30 kuulutab telefon hommiku saabumist. Suvel tõusen esimeste päikesekiirtega, aga talvel pean leidma tugeva törtsu sisemist motivatsiooni, et ennast maast lahti saada.
Panen vee tulele, puistan savikojas valmistatud tulpidega savikruusi rohelist teed, kallan selle peale kuuma vee ning lisan ohtralt kodukandi Ülenurme mett – üks osa tavalist ja teine osa taruvaiguga. Pean mesilaste toodangut oma hea tervise pandiks.
Külmetushaigused ja gripp on minust viimasel aastakümnel reipalt mööda kõndinud. Aurava tee ja värskete ajalehtedega laua taha istumine on hommiku mõnusamaid hetki.
Kadriorust tööle Laiale tänavale sõidan kümme minutit. Taas tuleb tõdeda, et BUS-kirjaga radu ilmub linna üha juurde, aga sõiduradade jooned on vaid aimatavad ja löökaugud ründavad autot halastamatult.
Ootan kannatamatult soojemat ja valgemat aega, et saaks mugavad jalavarjud välja otsida ning alustada «kõnnihooaega». 5–10 kilomeetrit käimist päevas mõjub nii füüsisele kui ka enesetundele suurepäraselt. Tunnen sellest puudust. Kümne minuti jooksul jõuan mõttes läbi käia algava päeva peamised toimetused ja ennast töölainele lülitada.
Taustaks kõlab Tõnis Mäe verivärske plaat
Täna jõuan muuseumisse esimesena. Lülitan sisse vee-elukate valgustuse ning viin end kurssi Läänemere asukate hommikuste toimetustega. Kurvastuseks märkan, et eile toodud luukaritsad on nahka pistetud. Meie ümarmudilad on erakordselt aplad! Lest teeb hommikusi kiiremaid liigutusi, nagu usuks hommikuvõimlemise võlujõusse, ja külastajate poolt Silveriks ristitud hõbekoger tunneb end sõna otseses mõttes nagu kala vees.
Jõulude ajal olid ümarmudilatel pulmad ja nüüd on akvaariumis ohtralt noorperet: umbes näpuotsa pikkused kalamaimud, kes silma järgi tunduvad kasvavat iga päev. Tühjendan ka tagasiside pesakasti ja saan portsu täiskirjutatud-joonistatud paberilipikuid: «Meldis väga ma arvan et tulen veel. Frederik», «Mina olen Kert ja mulle meeldisid väga kristallid» jne.
Lahkame müüte
Nädala alguses, kui muuseum külastajatele suletud, on meil tavaks pidada plaane ning koosolekute ruumid on tihti suminat täis. Pärast kiiretele kirjadele vastamist suundun õppeklassi, kus noored uljad arhitektid tutvustavad muuseumi uue avastuste ruumi lahendust.
Loomade meeli põnevalt kirjeldav näitus on plaanis avada septembris ja täna kuuldu põhjal aiman, et sellest on kujunemas tõeline lastemagnet. Näiteks on ruumis võimalik näha, kuidas näeb mesilane lilleõit või koer inimest.
Seejärel teeme kommunikatsioonijuht Liisiga kiire lõuna Hellas Hundis. Mõnusalt boheemlaslik puhvet tervitab taas külalislahkuse ja hea toiduga. Leiame lõunalaua taga paraja hetke läbi arutada aprillis avatava ohtude näituse («Ohtlik loodus – müüdid ja tegelikkus») kommunikatsiooniplaani. Ühtlasi räägime müütidest, mida näitus püüab murda: et kõrvahark ei ronigi kõrva ja nahkhiir ei ime verd.
Päeva teine pool toob töölauale muuseumi fotokogu digiteerimise projekti. Vaatame koos Eesti Fotopärandi töötajatega kriitilise pilguga üle meie fotokogu, mis sisaldab tuhandeid slaide, negatiive, paber- ja digipilte, ning paneme paika plaani, kuidas tekitada Eesti inimestele mugav ligipääs kõikidele muuseumi fotodele.
Kella nelja paiku võtan ette e-kirjad ja teen mõne telefonikõne. Muu hulgas saadab infotöötaja Lehte eelmise nädala külastajate arvu, mis näitab taas rekordit. National Geographicu «Ookeani hinge» on esimese kolme päevaga imetlemas käinud 1200 inimest. Mind võlus Brian Skerry veealune müsteerium esimesest silmapilgust. Tema fotodele on jäänud haruldased ja intiimsed hetked mereolendite elust.
Kell 17.12 heliseb telefon. Konkreetse tooniga meeshääl teatab, et tal on põhiseaduslik õigus mu häält kuulda ja öelda, et aeg on sammud seada Nõmme poole. 40 minutit tipptunni ummikut on seda väärt.
Lähiaastate unistused
Nõmme põhikool ootab seitsme särasilmse tantsupaari ja juhendaja Kristiga. Kristi on mõnus sümbioos kannatlikkusest, sõbralikkusest ja mõõdukast nõudlikkusest. Liiati on tal imepärane võime panna ka karud tantsima. Alustame tuljakuga.
Juba aastaid on mu hinge purenud väike unistus: lisaks laulupeol laulmisele tantsida tantsupeol ja läbida Tartu maraton. Täna tunnen ennast sellele eesmärgile taas sammukese lähemal olevat. Trupi kutsusin eelmisel aastal kokku Eesti Ettevõtlike Noorte Koja liikmetest ja nii me nüüd segarühmas «Tark ei torma» esimesi tantsusamme lihvimegi.
Pärast kosutavat tuljakut kell 19.30 asutan end liikuma kesklinna poole. Korra nädalas tantsutund ja kooriproov osalt kattuvad, mistõttu jään proovi peaaegu tunni hiljaks. Kooris olen laulnud niikaua, kui ennast mäletan. EBSi kammerkooriga liitusin Tallinna elama tulles, neli aastat tagasi.
Vaatamata minu TÜ taustale võttis EBSi seltskond mind sõbralikult vastu. See punt on erakordse energeetikaga. Meeleolukad koorilaagrid ja -reisid lisavad mõnusat särtsu kontsertidele, millest eelmine toimus jõulude aegu koos Maarjaga. Nüüd on päevakorral uue plaadi salvestamine.
Kell 21.14 jõuan koju ja esimese asjana vahetan kostüümi kleidi vastu (kolleegide kootud, minu lemmik). Vastu vaatab ootamatult tühi külmkapp. Hea otsimise tulemusena leian üht-teist näksimist ja panen üles teevee.
Seekord piparmündi-melissi oma, rohke meega. See toob hea une. Valin kordus-TV-st viimase «Tähelaeva», võtan tulpidega teekruusi, sean end diivanile kerra, sirvin magustoiduks läbi reedese Sirbi ja naudin videvikutundi. Õhtusse planeeritud «Kui tuvid kadusid» jääb magusa une tõttu nädalavahetust ootama.