Pirgit Toomel: suhted kui liivakastimängud

Olen vahel mõelnud, et inimesed ei kasva vist kunagi suureks. Me oleme endiselt need samad väikesed lapsed, kes kunagi liivakastis mängisid. Ainuke erinevus on selles, et elukogemus on meile suhtlemisel ja käitumisel oskusi juurde toonud. Mängud, jonnakus ja kadedus jäävad aga paljudel inimestel hinge alles.

Räägin seda sellepärast, et sain kõne endiselt noormehelt. Ma tean, et kui minevik helistab, siis ei ole mõtet telefonile vastata. Sel lihtsalt põhjusel, et sealt ei kuuleks midagi uut. Aga uudishimu on see, millega on raske võidelda. Mida on tal mulle öelda? Peale nii pikka aega, mil oleme minimaalselt suhelnud ja mõlemad eluga edasi liikunud.

Tuli välja, et uudis minu Eestist lahkumise kohta on levinud nagu kulutuli. Sellest siis ka ootamatu kõne ja kutse lõunale. Olin nii üllatunud, et ei osanud algul isegi reageerida. Ma olen tark naine ja tean, et minevikuga ei tasu mängida. Sellest ei tule kunagi midagi head. Kui metafooriliselt rääkida, siis meie suhe oli nagu laev, mis sai korralikult ja igaveseks põhja lastud. Milleks siis hakata vanu asju üles keerutama? Veel enam, kuidas sellesse ideesse suhtuks minu praegune kaaslane? Ma ei tahaks riskida mitte millegagi, mis võib tekitada probleeme. Sellised asjad süstivad suhtesse ebakindlust. Ma ütlen ei igasugustele negatiivsetele emotsioonidele!  

Hiljem, sellest kodus rääkides sain oodatule hoopis vastupidise reaktsiooni. Mul on vist tõesti vedanud. Nii hea tunne, kui sind usaldatakse. Isiklikult olin ma täiesti vastu sellele lõunale, kuid minu mehel oli hoopis teistsugune arvamus. Rääkisime ja ta palus mul isegi minna. Ütles, et tal on ka hea meel, kui saan südamerahus kohvri pakkida. Parem on lahkuda tundega, kus kõik vähegi praokil uksed on lõplikult suletud. Südamerahu kõigile.

Avastasin, et eks see oli test ka minule. Sest momendil, mil vaatasin oma endise noormehega tõtt, sain aru, et mul ei ole tõesti ta vastu mitte mingisuguseid tundeid. Rääkisime, kuidas meil läheb ja millega tegelenud oleme. Ta uuris pingsalt minu praegust eraelu ja tulevikuplaane. Küsis, kas ma olen õnnelik. Suhteliselt ruttu sain aru, et see ei olnud kohtumine ülla eesmärgi nimel hüvasti jätta. Vastupidi, kui ta avastas, et olen temata õnnelikum, nägin nendes silmades armukadedust.

Mis inimestel küll viga on? Tema oli see, kes otsustas eluga edasi liikuda ja uue naise võtta. Nüüd, kus mina olen õnnelik, tunneb ta end häiritult. Eks see ütlus ole tõsi, et momendil, mil nähakse, et oled edasi liikunud ja ilma temata õnnelikum, tahetakse sind tagasi. Kas ta arvab, et ma olen nii kergesti lükatav ja tõmmatav? Vaene mees. Kunagi ta võitles minu eest jonnakuse pärast ja nüüd tahab mind tagasi kadedusest. Mõni inimene lihtsalt on iseenda kõige suurem vaenlane.

Ta ei ole ise õnnelik ja ei lase ka teistel olla. Mul on tema tüdrukust lihtsalt kahju. Kui räägitakse, et naised on ussid, siis mehed on täpselt samamoodi ja kohati mulle tundub, et isegi hullemad. Väidetavalt oli ta nii õnnelik leides enda kõrvale uue. Nüüd, kus mina olen hinges rahu leidnud, tuleb ta minult uut võimalust paluma, tunnistades, et tegi vea ja rikkus kõik ära. Kuidas ta julgeb tulla minu suhet õõnestama? Täielik egoist! Naeruväärne on see, et ta ei taha mind tagasi mitte tunnete vaid kadeduse pärast. Momendil, mil ta avastas, et on minust igaveseks ilma jäänud, tekkis paanika. Justkui väike laps, kellelt võeti mänguasi käest ära.

Enesearmastus on ikka üüratu. Kui ta päriselt hooliks minust ja minu tunnetest, laseks ta mul minna. Jah – see on tõsi, ma olen õnnelik ja otsustanud anda endale uue võimaluse alustada kellegagi ühist elu. Huvitav, kas ta kunagi kasvab suureks ja hakkab enda lapsikuid tundeid taltsutama? Õnneks ei ole see enam minu mure. Ja tõsi on see, et kui minevik helistab, siis ei ole mõtet kõnele vastata. Sealt tõesti ei kuule midagi head ja uut. Sellepärast me nimetamegi seda minevikuks.