Anu Saagim: vana arm ju roostetab

Loomulikult on armastus – hea toidu ja muusika kõrval – parim asi inimese elus, kuid mitte siiski nii märkimisväärne, et peaks jahtunud suppi uuesti üles soojendama.

Koduteel tuli vahejuhtum meelde ja hakkas pisut hinge kraapima. Kas siis eksidega on või ei ole võimalik sõpradeks jääda? Kellele meist poleks tuttavad väljendid: «Kuigi me pole enam koos, oleme siiski sõbrad», «Läksime lahku sõpradena», «Minu eks on minu parim sõber» jne. Tegelikult olen neid sõnakõlkse kuuldes alati imestanud, kuidas nad küll suudavad.

Mina pole küll suutnud ühegi oma eksiga sõbrana jätkata. Pean silmas neid, keda olen ikka kogu oma naha ja karvadega armastanud. Ja kui aus olla, siis ega ma pole eriti üritanudki. Miskipärast pole kunagi mõttepoegagi tekkinud, et jätkaks pärast metsikut armuafääri mingi madalama astme sõpradena.

Lõpp on lõpp, katki on katki ja möödanik on möödanik. Mind isiklikult pole vana sool kunagi janutanud. Olgu muld nendele minevikku jäänud armastustele kerge!

Pärast armuleegi kustumist limpsitakse haavad, korjatakse end tükk tüki haaval kokku, tõustakse fööniksina tuhast ega vaadata enam kordagi tagasi. Vähemalt minu pilk on alati suunatud helgemasse tulevikku. Lause «Lähme lahku sõpradena» ajab mulle ausalt öeldes  külmavärinad peale. Lahku lähevad ikka armsamad, sõbrad ei tee seda ju kunagi.

Koju jõudes vaatasin igaks juhuks ka Vikipeediast sõpruse definitsiooni üle. Selgus, et sõprus on kaht inimest ühendav lähedane vaimne suhe. Sõprus võib esineda nii sama soo esindajate kui ka vastassugupoolte vahel. Sõprusel puudub igasugune seksuaalne alatoon.

Kaht inimest, kelle vahel on sõprus, nimetatakse sõpradeks. Sõbrad on teineteisega tavaliselt avameelsed ja hoolivad.

Asi on selge kui seebivesi – või on mul miskit kahe silma vahele jäänud? Kui kaks inimest on otsustanud lahku minna, siis see ju tähendab, et omavaheline avameelsus ja hoolivus on kadunud ning kaht inimest koos hoidnud sidemed ribadeks kistud. Muidu oleks ju jätkatud?

Järgmisena kargas pähe kahtlus, et võib-olla olen ise vigane, kuna pole jäänud ühegi eksiga sõbraks. Suhteinvaliid ma enda arvates justkui pole, sest armastasin igaüht neist tõesti kogu südamest.

Esmalt lendlesin poolopakana pilvedes ja suhte lõppedes väänlesin lahkumineku põrgupiinades. Olen alati hüpanud pea ees ja silmad kinni tundmatusse, kahetsemata ka hiljem midagi. Iga armastus on mind teinud alguses maailma parimaks inimeseks ja lõppedes  universumi kõige vastikumaks fuuriaks.

Aga armastusejärgne sõprus, no andke andeks, see on tõesti mõttetu. Päris ausalt öeldes isegi maitsetu. See oleks sama, kui võtaks Dom Perignoni peale lonksukese Sovetskojet. Või hakkaks pärast tiramisu nautimist kartulit nosima.

Ja kõige lõpetuseks, mida selle peale kostaks minu praegune silmarõõm? Mida ta tunneks, kui minu eksid aka minu suured sõbrad meie ümber kui eksinud kosmoselaevad tiirleksid. Ilmselt saadaks ka minu pikema jututa kuu peale, ja väga õigesti teekski.

Ega isegi tahaks näha tema vanu sõbrannasid oma silme ees  virvendamas. Oleksin pehmelt öeldes armukadedusest roheline ja see, nagu me kõik teame, on maailma vanim ja tapvaim mürk armastusele.

Nii et, kallid eksarmsamad, kui peaksime tänaval või mõnel toredal veiniõhtul kohtuma, siis naeratagem ja kas või kallistagem. Vahetagem uudiseid oma tegemistest või joogem koos klaasike veini, kui nii tore tundub. Kuid palun, ärgem üritagem olla sõbrad. See tunduks liigse teesklemisena. Vana arm ei roosteta? Roostetab ikka küll, ja kuidas veel.