Laske mul mängida ka!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Mäng, see väikese inimese tõsine töö, on pöördumatult muutunud – varasemaga võrreldes on teisenenud nii mängupaik kui ka mängijate soovid ning mänguks ei jätku lastel, vanematest rääkimata, lihtsalt aega.

Sa ei kujuta ette, mis minuga täna juhtus! Sõbranna telefonitoru teises otsas tundub olevat sügavalt vapustatud. «Läksime Oskariga mänguplatsile, ma võtsin veel asju kaasa, noh, selle uue ilusa mänguauto ja klotse.

Seal oli üks teine väike poiss, võttis ta mänguauto, vaatas seda, ja kui Oskar näitas, et autoga tuleb sõita, siis see poiss lihtsalt ei saanud aru!

Võttis talt auto ja lõhkus ära, ja veel pildus Oskarit liivaga. Oskar muidugi röökis nagu ratta peal, ma läksin neid lahutama, ja tead, mis kõige hullem – ma nägin, et see poiss ei osanudki mängida!

Lihtsalt märatses ja mööbeldas,» lõpetas murelik ema ühe hingetõmbega esitatud draama.
Veidi järele mõelnud, otsustan võtta kõne inimesele, kel suur kogemus eelkooliealiste kasvatuses.

Rohkem kui 40 aastat lasteaiaõpetajana töötanud Tiina Ilvest mu jutt ei üllata. Ta ütleb Oskariga juhtunu peale: «See oli üks põhjustest, miks ma lõpuks mullu suvel töölt ära tulin. Suur osa lapsi ei oska enam mängida!

Lõhuvad, loobivad asju. Kui teisel ilusam mänguasi, tehakse see katki. Pluss mänguasjade üleküllus – see on täiesti õudne, kui palju lastele kõikvõimalikke mänguasju kingitakse! Need aga lapsi enam ei huvita.»

Aga kas vanematel üldse leidub aega lastega mängida? «Vanemad eelistavad selle asemel arvutis istuda,» tõdeb Ilves. «Paarkümmend aastat tagasi oli vanematel palju vähem võimalusi oma meelt lahutada, nii tegeletigi lastega rohkem.»

Kas arvutist on saanud ka asendamatu lapsehoidja? «Mu viimases rühmas olid kahe-kolmeaastased arvutiga juba väga hästi tuttavad,» lausub Ilves.

Põnevuse otsinguil

Kas tõesti tõrjub iPad lastetoast vana hea mängunurga ning muud moodi mängida enam ei osata? Algatan diskussiooni Facebookis. Arvamusi saabub seinast seina: on emasid, kes peavad seda pseudoprobleemiks, ja ka neid, kes kirjeldatud olukorda kogenud.

«Mängimisoskus on arendamise küsimus,» väidab kolme lapse ema, mudilaste muusikaringi vedanud Piret. «Laps oskab teatud vanuseni täpselt seda, mida ta näeb. Kõik algab matkimisest. Kui lapsega titest peale mängida, siis ta seda ka õpib. Kui laps lõhub asju, siis on kaks võimalust: ta ei oskagi teisiti või otsib tähelepanu.»

«Minu meelest,» pakub kahe poja ema Signe, «pole probleem niivõrd mänguasjades – kui neid osta jaksad, siis ikka mängitakse ja need peavad vastu ka –, vaid hoopis selles, et tänapäeva lapse aju vajab palju tihedamat ja intensiivsemat taganttorkimist, kui ma oma lapsepõlvest mäletan. Pidevalt on vaja midagi uut, et jätkuvalt põnev oleks.»

Kas põnevusjanu tuleb sellest, et lapsed on harjunud arvuti ees saama kiireid tulemusi ega huvitu enam pikast protsessist? Selle küsimuse vastus näib olevat keerulisem, mistap kutsun appi teadlase.

Tallinna Ülikooli alushariduse professor Aino Ugaste kuulub koos kolleegi, kasvatusteaduste professori Maarika Veissoniga rahvusvahelise laste mängu organisatsiooni teadusnõukokku. Tänavu suvel kogunesid maailma nimekad kasvatusteadlased Eestisse 26. üleilmsele mängu konverentsile «Mängu võimalused: teadusuuringute rakendusi hariduspoliitikas ja praktikas».

«Nii nagu on muutunud maailm, on muutunud ka lapsed ja lapsepõlv 20–30 aasta taguse ajaga võrreldes,» kinnitab Ugaste.

Teistsugused on näiteks laste mängupaigad: kui nüüdsetele vanavanematele oli selleks veel kogu linn, siis nende lastel vaid kvartal, ning tänaste põnnide jaoks piirdub mängupaik vaid koduõue, halvimal juhul korteriga.

Vähenenud on just tegevused vabas õhus – keerukujud, keksu ja kullimängud. Põhjuseks muuhulgas tõsiasi, et suurenenud turvarisk ei luba last enam rahuliku südamega õue mängima saata.

Koolipingid lasteaedades

Teisalt tegelevad kasvatusteadlased üle ilma teise põhiküsimusega: kas lastel on üldse aega, et mängida? Mänguks on tarvis aega võtta, nii lasteaias kui ka kodus, rõhutab Ugaste. «Lapse aeg on väga pingeline,» tõdeb ta.

«Kooliks valmistumise ja võimalikult eduka tuleviku nimel tehakse niivõrd palju tööd, et lihtsalt mängimiseks ei jäägi enam aega.» USAs asendavad osas lasteaedades mängunurki juba koolipingid.

«Muidugi ostetakse tänapäeval lastele palju mänguasju, kuid need ei asenda lapsega tegelemist,» paneb Ugaste vanematele südamele. Nutikad emad-isad liidavad lapse mängimise oma argitoimetustega.

«Ühes kodus, kus mängimist uurisime, oli nii: ema valmistas õhtusööki ja sama tegi ka laps mängunurgas. Tegevuse käigus vahetati omavahel mõtteid: kas tarvis on lisada suhkrut või soola, kuidas maitseb, millal toit valmis saab.»

Kui palju on aga muutunud mängu olemus? «Mängus pole tähtis tulemus, vaid protsess – see tuleks lapsele põnevaks muuta,» jagab Ugaste nõu. «Muidugi on probleemiks keskendumine. Tuleks jälgida lapse loovust, vaadata, kas laps suudab ise mänge algatada, suhelda teiste mängukaaslastega ja mis on suhtlemise sisu.»

Mängu suureks eesmärgiks jääb endiselt lapse arendamine. «Üks väga hea mäng on jätkuvalt loov ja fantaasiarikas, täis sümboleid ja kujutlusi,» kinnitab Ugaste.

Mõtlemapanevaid fakte

•    Lapsed on varasemast üksikumad – tihti on peres vaid üks laps, naabrilapsi ei tunta ja nendega ei suhelda, õues mängimas käia ei saa ning lapse sotsiaalne suhtlus on piiratud.

•    USAs on uuringute järgi poole võrra vähenenud laste nende tegevuste hulk vabas õhus, mis pole seotud organiseeritud sportmängude või kehalise kasvatusega.

•    Mööblihiiu Ikea 2010. aastal algatatud rahvusvaheline mängu-uuring andis tulemuseks, et lapsed eelistavad telekavaatamisele mängimist sõprade ja vanematega: 89% vastanud lastest teatas, et mängiks parema meelega sõpradega, ning 73%, et vanematega; vaid 11% eelistas vaadata telekat.

•    Vanemad on liiga stressis, et lastega mängida – samas Ikea uuringus teatas 45% vanematest, et neil pole aega lastega mängida. 71% vanemaist leidis, et peaks küll laste loovust arendama, kuid tunnistas, et ei tea, kuidas seda teha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles